Klaastubadega kortermajad
Ajaloos on perioode, mil Soome ehituskunst on Eesti arhitektuuri tugevalt mõjutanud: 20. sajandi alguses toimus otsene arhitektuuriimport (Armas Lindgreni ja Wivi Lönni Estonia, Eliel Saarise Pauluse kirik Tartus jt). 1920. aastatel võitsid soome arhitektid siin mitmeid arhitektuurikonkursse, 1960. aastatel õppisid eesti arhitektid palju soome orgaanilisest arhitektuurist. Praegu Soome Eesti arhitektide seas eriti imetletud pole: maailm on lahti ja kõik huvitav tundub mujal toimivat. Soomlaste Arkkitehtile eelistatakse Hollandi ja Hispaania arhitektuuriajakirju ning Soomes toimuva suhtes ollakse tihti lausa üleolev, just nagu oleks sealne arhitektuur kusagile hilise Aalto juurde toppama jäänud. Tegelikult on Soome ehitustegevus pärast 1990. aastate esimese poole majandusseisakut arenenud eriti hoogsalt. Helsingi praegustele ehitustempodele on raske ajaloost analoogi leida: Soome pealinn on saamas uut nägu ja soome arhitektuur omandamas uut imagot.
Sadamast tulevad eestlased heidavad heal juhul autoaknast põgusa pilgu
Ruoholahti algusele ja tuhisevad “päris linna” ootuses edasi, märkamata, et nad
on silmitsi täiesti uue – hi tech Helsingiga – Soome uuemat arhitektuuri ja
kaasajatunnetust manifesteeriva linnakuga. Siinsetes mastaapides hakkavad
teraskonstruktsioonid ja klaasfassaadid linnalikuna mõjuma – suurejooneliselt,
terviklikult, futuristlikult. Topeltfassaadidega klaasmajad on transparentsed
ja illusionistlikud, arhitektuur julge ja loovalt eksperimenteeriv, parimates
näidetes ka hõrgult materjalitundlik (nt Nokia teaduskeskuse klaasmaja
Itämerenkatu 11-13, arh. Tuomo Siitonen ja Esko Valkama / Helin &
Siitonen).
Meie üksikud kõrghooned seda nüüdisaegse linna tunnet tekitada ei
suuda, rääkimata Tartu maantee alguses pusimisest, kus iga uus ehitis
eelmistest kraadi võrra kangem. Helsingis ohjab julgeid lahendusi hea maitse,
mida ei piira ka tellija viimaste minutite “ratsimised”, mis meil levinud.
Tundub, et meie 1990. aastate uusehitised on vastu töötanud nüüdisaegse
arhitektuuri mõistele endale, diskrediteerides selle sisu ning tekitades
paljudes inimestes refleksi, et kõik uus on tingimata halb (Harju tänava “maja-
ja-muru” hääletamise tulemus oli selle hoiaku ilmekas näide). Helsingi on kõige
taskukohasem võimalus veenduda, et ka uus arhitektuur võib esteetiline ja
kvaliteetne olla.
Viimastel aastatel on Helsingis eriti aktiivselt arendatud
elamuehitust. Kui meil on see piirdunud peamiselt madalate üksik- või
paarismajadega (sest ettekujutus eestlasest kui jäägitult eramaja pooldavast
individualistist on visa kaduma), siis Soomest leiab rohkelt positiivseid
näiteid tänapäevastest korterelamute piirkondadest.
Soome kolib Helsingisse
– on öeldud iseloomustamaks Helsingi kasvu. Ennustatakse, et Helsingisse asub
lähema 30 aasta jooksul elama veel umbes 200 000 inimest, mis tähendab ka
elamuehituse hoogsat jätkumist. Juba arutletakse ka, kus on pealinna kasvu
absoluutne piir. Ruutmeetri hinnad on üleval (kusagil 130–150 marka üürikorteri
m2 ning kesklinna korteri ostuhinnaks 19 000 –
20 000 marka m2, mõistagi
see kõigub olenevalt sajast nüansist ja maksumuste võrdlemine on üldse
suhteline, aga siiski).
Üheks kiiresti kerkinud piirkonnaks Helsingis on Herttoniemi (Kulosaarist
Itäkeskuse suunas, alustati 1993, valmib 2005, planeeritud 9500 elanikku), mis
oma lahesopiäärse asukohaga pakub korterelamutele maastikku ja merevaateid,
olles siiski täiesti linnalik. Veeäärsete linnamajade ehitamine on populaarne
teema paljudes maades (Hollandiga eesotsas), vesi võimaldab arhitektidele
taaspöördumist laevaesteetika poole (klaasfassaadid, reelingpiirded jms),
mängimist peegelduste ning tavatuma logistikaga, sest lahesoppides hoitakse
mõistagi ka personaalseid veesõidukeid.
1960.–1970. aastate modernismi
õppetunde saadi igal pool ning ühetaolisuse vältimine on praegusaja
põhimõttelisi hoiakuid. Küllalt ulatusliku Herttoniemi piirkonna arhitektuurne
ilme on variandirikas, samas ka meeldivalt ühtlane. See saavutati vägagi
“ebademokraatlike” ettekirjutustega arhitektuurile: Kipparikorttelis
(Suolakivenkatu ja Niittajankatu piirkond, arh. Brunow & Maunola, 1999–
2001) oli näiteks ette nähtud nii fassaadimaterjal – tellis – kui ka selle
erinevad töötlused: kvartali ühel pool põletatud punane tellis ning teisel
tellis kaetuna õhukese krohviga, mille alt kivi kontuurid nüansseeritult
paistavad. Tänapäeval pakuvad tootjad mitut sorti telliseid ning ka laia
skaalat värvitoone. Pastelsed punased, kollased, rohekad värvitoonid muudavad
piirkonna optimistlikuks ja erksaks, need pani Herttoniemis paika piirkonna
arhitekt. Tänavaid palistavate majade taga on avar ja loomulikult roheline
kvartalisisene ruum, sisehoovide all asuvad kahekorruselised parklad. Korterite
suurused kõiguvad 55–70 m2 vahel, katusekorrustel ulatuvad need läbi kahe
korruse. Projekteerimisel jälgiti, et kõikides korterites oleks saun ning
rõdu.
Klaasrõdud ja -lodžad näivad olevat Soomes suurmood. Lodža-tuba
klaasseina taga on privaatne, kuid ometi ümbrusega aktiivselt suhtlev.
Klaastahvlit (ja ei mingeid jämedaid raame vahel nagu meie klaasitud lodžadel)
eemale lükates saab sellest avatud ruum, kus hommikukohvi juues saab ka
päikesest energiat ammutada. Just need enamasti kvartali sisse avanevad
klaastoad edastavad elavaid signaale inimeste kohalolekust: hoolitsetud taimed,
üksik jalgratas, korvtoolid, päevavarjud, triikimislauad jms räägivad elamise
argisusest (lausa pesukuivatamist siiski ei märganud). Paistis, et nendes
ruumides tuntakse end hästi. Ühtlasi toimib klaastuba soojusehoidjana talvel
ning jahutajana suvel.
Soomes on jõutud õppimisväärsete tulemusteni ka paneelmajade renoveerimisel,
mille suurepäraseks näiteks on Jakomäki piirkond. 1968. aastal alustatud asumi
majad olid lagunenud ja koledad ning asumi maine madal. Praegu näeb see välja
nagu trendipiirkond: klaaserkeritega rütmistatud fassaadid on moodsad ja
efektsed, paneelidele peale laotud kvaliteetsed tellisseinad ei lase aimatagi,
et nende all oli kunagi roostetanud sarrustega laiguline paneel. Kui mõnda
varasemat paneelikat enam algsel kujul alles poleks, siis ei usukski, et
tegemist on vana elamurajooniga. Paneelide varjamine/asendamine tellistega oli
põhimõtteline ja eduka tulemuse andnud otsus: majad muudeti korrektseks ning
väärikaks, paneeli asendamine teise paneeliga poleks seesugust imagomuutust
kaasa toonud.
Helsingis võib näha ka päikesepatareidega korterelamute
näiteid (Solar Urban New Housing Viikis, ARRAK arhitektid). Leidub küll ka nii
päikesepaneelide kui kahekordse klaasfassaadi abil energia kokkuhoius
kahtlejaid, polevat nii suur kui algselt loodetud, kuid kui ei katseta, siis
pole ka tulemusi, mida analüüsida.
Muidugi tuleb küsida, kui palju miski
maksab, kuid kui elamuehituspiirkondi rajades ainult kokkuhoiule mõeldakse, on
tulemuseks taas hulk slumme. Turg reageerib vajadustele ning nõudmised ei
piirdu üliodavate miinimumkorteritega. Kui merevaatega ja mitmekülgselt mugav,
siis mõistagi ka kallim, kuid selle võrra pikema eluea ning mainega.
Soome kortermajade keskkondlik terviklikkus räägib arhitektidest, kelle
jaoks maja projekteerimine pole staaritsemine, nagu meil kipub olema. Viimane
käepärane näide on eelmises Ekspressis tutvustatud Meelis Pressi projekteeritud
kortermaja Pirita Näituste väljakul, kus autor ühe nipi teise peale peale
kuhjab, tegeledes just nagu vaakumis eksisteeriva arhitektuurse monumendiga,
olgugi, et luuakse elukeskkonda. Selle juurde otsitud jutt Pirita teest kui
urbaniseerunud linnalikust piirkonnast on vesiselge demagoogia. Ikka jälle
krundist maksimum võtta, küll jutuveeretamisega saab hakkama – on selliste
lahenduste ühesuunaline juhtmõte. Oskuslikke PR-mehi, kes hambapasta pähe ka
kummiliimi maha müüvad, meil jätkub.
Soomes seesugust tõmblemist naljalt ei
kohta: arhitekti väärikus on konkreetne mõiste ning kollegiaalsus midagi enamat
kui korra aastas arhitektide liidu üldkogul näo näitamine. Millegipärast arvan,
et kõikvõimalikke alapakkumistega projekte ja tellijale teab-mille tegemist on
Soomes hulga vähem. Arhitekti elukutse on liialt väärikas, et endale “märki”
külge teha.
Nii on Soomest rohkemgi õppida kui korraliku elukeskkonna
loomist, mille keskmes pole mitte arhitekt ja kinnisvaraarendaja, vaid ikka
elanikud, kes seal elama hakkavad.