Sadamast tulevad eestlased heidavad heal juhul autoaknast põgusa pilgu Ruoholahti algusele ja tuhisevad “päris linna” ootuses edasi, märkamata, et nad on silmitsi täiesti uue – hi tech Helsingiga – Soome uuemat arhitektuuri ja kaasajatunnetust manifesteeriva linnakuga. Siinsetes mastaapides hakkavad teraskonstruktsioonid ja klaasfassaadid linnalikuna mõjuma – suurejooneliselt, terviklikult, futuristlikult. Topeltfassaadidega klaasmajad on transparentsed ja illusionistlikud, arhitektuur julge ja loovalt eksperimenteeriv, parimates näidetes ka hõrgult materjalitundlik (nt Nokia teaduskeskuse klaasmaja Itämerenkatu 11-13, arh. Tuomo Siitonen ja Esko Valkama / Helin & Siitonen).
Meie üksikud kõrghooned seda nüüdisaegse linna tunnet tekitada ei suuda, rääkimata Tartu maantee alguses pusimisest, kus iga uus ehitis eelmistest kraadi võrra kangem. Helsingis ohjab julgeid lahendusi hea maitse, mida ei piira ka tellija viimaste minutite “ratsimised”, mis meil levinud. Tundub, et meie 1990. aastate uusehitised on vastu töötanud nüüdisaegse arhitektuuri mõistele endale, diskrediteerides selle sisu ning tekitades paljudes inimestes refleksi, et kõik uus on tingimata halb (Harju tänava “maja- ja-muru” hääletamise tulemus oli selle hoiaku ilmekas näide). Helsingi on kõige taskukohasem võimalus veenduda, et ka uus arhitektuur võib esteetiline ja kvaliteetne olla.
Viimastel aastatel on Helsingis eriti aktiivselt arendatud elamuehitust. Kui meil on see piirdunud peamiselt madalate üksik- või  paarismajadega (sest ettekujutus eestlasest kui jäägitult eramaja pooldavast individualistist on visa kaduma), siis Soomest leiab rohkelt positiivseid näiteid tänapäevastest korterelamute piirkondadest.
Soome kolib Helsingisse – on öeldud iseloomustamaks Helsingi kasvu. Ennustatakse, et Helsingisse asub lähema 30 aasta jooksul elama veel umbes 200 000 inimest, mis tähendab ka elamuehituse hoogsat jätkumist. Juba arutletakse ka, kus on pealinna kasvu absoluutne piir. Ruutmeetri hinnad on üleval (kusagil 130–150 marka üürikorteri m2 ning kesklinna korteri ostuhinnaks 19 000 –
20 000 marka m2, mõistagi see kõigub olenevalt sajast nüansist ja maksumuste võrdlemine on üldse suhteline, aga siiski).

Üheks kiiresti kerkinud piirkonnaks Helsingis on Herttoniemi (Kulosaarist Itäkeskuse suunas, alustati 1993, valmib 2005, planeeritud 9500 elanikku), mis oma lahesopiäärse asukohaga pakub korterelamutele maastikku ja merevaateid, olles siiski täiesti linnalik. Veeäärsete linnamajade ehitamine on populaarne teema paljudes maades (Hollandiga eesotsas), vesi võimaldab arhitektidele taaspöördumist laevaesteetika poole (klaasfassaadid, reelingpiirded jms), mängimist peegelduste ning tavatuma logistikaga, sest lahesoppides hoitakse mõistagi ka personaalseid veesõidukeid.
1960.–1970. aastate modernismi õppetunde saadi igal pool ning ühetaolisuse vältimine on praegusaja põhimõttelisi hoiakuid. Küllalt ulatusliku Herttoniemi piirkonna arhitektuurne ilme on variandirikas, samas ka meeldivalt ühtlane. See saavutati vägagi “ebademokraatlike” ettekirjutustega arhitektuurile: Kipparikorttelis (Suolakivenkatu ja Niittajankatu piirkond, arh. Brunow & Maunola, 1999– 2001) oli näiteks ette nähtud nii fassaadimaterjal – tellis – kui ka selle erinevad töötlused: kvartali ühel pool põletatud punane tellis ning teisel tellis kaetuna õhukese krohviga, mille alt kivi kontuurid nüansseeritult paistavad. Tänapäeval pakuvad tootjad mitut sorti telliseid ning ka laia skaalat värvitoone. Pastelsed punased, kollased, rohekad värvitoonid muudavad piirkonna optimistlikuks ja erksaks, need pani Herttoniemis paika piirkonna arhitekt. Tänavaid palistavate majade taga on avar ja loomulikult roheline kvartalisisene ruum, sisehoovide all asuvad kahekorruselised parklad. Korterite suurused kõiguvad 55–70 m2 vahel, katusekorrustel ulatuvad need läbi kahe korruse. Projekteerimisel jälgiti, et kõikides korterites oleks saun ning rõdu.
Klaasrõdud ja -lodžad näivad olevat Soomes suurmood. Lodža-tuba klaasseina taga on privaatne, kuid ometi ümbrusega aktiivselt suhtlev. Klaastahvlit (ja ei mingeid jämedaid raame vahel nagu meie klaasitud lodžadel) eemale lükates saab sellest avatud ruum, kus hommikukohvi juues saab ka päikesest energiat ammutada. Just need enamasti kvartali sisse avanevad klaastoad edastavad elavaid signaale inimeste kohalolekust: hoolitsetud taimed, üksik jalgratas, korvtoolid, päevavarjud, triikimislauad jms räägivad elamise argisusest (lausa pesukuivatamist siiski ei märganud). Paistis, et nendes ruumides tuntakse end hästi. Ühtlasi toimib klaastuba soojusehoidjana talvel ning jahutajana suvel.

Soomes on jõutud õppimisväärsete tulemusteni ka paneelmajade renoveerimisel, mille suurepäraseks näiteks on Jakomäki piirkond. 1968. aastal alustatud asumi majad olid lagunenud ja koledad ning asumi maine madal. Praegu näeb see välja nagu trendipiirkond: klaaserkeritega rütmistatud fassaadid on moodsad ja efektsed, paneelidele peale laotud kvaliteetsed tellisseinad ei lase aimatagi, et nende all oli kunagi roostetanud sarrustega laiguline paneel. Kui mõnda varasemat paneelikat enam algsel kujul alles poleks, siis ei usukski, et tegemist on vana elamurajooniga. Paneelide varjamine/asendamine tellistega oli põhimõtteline ja eduka tulemuse andnud otsus: majad muudeti korrektseks ning väärikaks, paneeli asendamine teise paneeliga poleks seesugust imagomuutust kaasa toonud.
Helsingis võib näha ka päikesepatareidega korterelamute näiteid (Solar Urban New Housing Viikis, ARRAK arhitektid). Leidub küll ka nii päikesepaneelide kui kahekordse klaasfassaadi abil energia kokkuhoius kahtlejaid, polevat nii suur kui algselt loodetud, kuid kui ei katseta, siis pole ka tulemusi, mida analüüsida.
Muidugi tuleb küsida, kui palju miski maksab, kuid kui elamuehituspiirkondi rajades ainult kokkuhoiule mõeldakse, on tulemuseks taas hulk slumme. Turg reageerib vajadustele ning nõudmised ei piirdu üliodavate miinimumkorteritega. Kui merevaatega ja mitmekülgselt mugav, siis mõistagi ka kallim, kuid selle võrra pikema eluea ning mainega.

Soome kortermajade keskkondlik terviklikkus räägib arhitektidest, kelle jaoks maja projekteerimine pole staaritsemine, nagu meil kipub olema. Viimane käepärane näide on eelmises Ekspressis tutvustatud Meelis Pressi projekteeritud kortermaja Pirita Näituste väljakul, kus autor ühe nipi teise peale peale kuhjab, tegeledes just nagu vaakumis eksisteeriva arhitektuurse monumendiga, olgugi, et luuakse elukeskkonda. Selle juurde otsitud jutt Pirita teest kui urbaniseerunud linnalikust piirkonnast on vesiselge demagoogia. Ikka jälle krundist maksimum võtta, küll jutuveeretamisega saab hakkama – on selliste lahenduste ühesuunaline juhtmõte. Oskuslikke PR-mehi, kes hambapasta pähe ka kummiliimi maha müüvad, meil jätkub.
Soomes seesugust tõmblemist naljalt ei kohta: arhitekti väärikus on konkreetne mõiste ning kollegiaalsus midagi enamat kui korra aastas arhitektide liidu üldkogul näo näitamine. Millegipärast arvan, et kõikvõimalikke alapakkumistega projekte ja tellijale teab-mille tegemist on Soomes hulga vähem. Arhitekti elukutse on liialt väärikas, et endale “märki” külge teha.
Nii on Soomest rohkemgi õppida kui korraliku elukeskkonna loomist, mille keskmes pole mitte arhitekt ja kinnisvaraarendaja, vaid ikka elanikud, kes seal elama hakkavad.