Laurent Cantet’ hästi pingestatud film näitab ühe kooliklassi 14–15aastaste õpilaste ja õpetajate suhteid õppeaasta jooksul. Ja klassi igapäevases elus on otsustavaks tegelaseks õpetaja. Kuigi tegevus toimub vaid “seinte vahel”, loob filmi tegelaskond usutava tõetruu pildi nii prantsuse koolist kui prantsuse ühiskonnast – seda nagu erapooletu välisvaatleja vaatepunktist.


Filmi laadi iseloomustamiseks sobiks kõige paremini sõna “realistlik”. Tegemist ei ole dokumentaalse laadiga. Dokumentalism filmis läheneb harilikult reaalsusele demonstratiivselt ja sulab üle elulähedaseks naturalismiks. Selle filmi aluseks on kooliõpetaja François Bégaudeau romaan, mis toetub tõestisündinud koolijuhtumitele, ja raamatu autor ise mängib peaosa, õpetaja François Marini. Stsenaristiks on Robin Campillo koos režissöör Cantet’ga ja raamatu autoriga. Õpilased, neid on kakskümmend viis, kõnelevad ettekirjutatud teksti ja mängivad neile ette antud rolle. Tegemist oleks nagu antropoloogilise filmiga, milles on välditud üledramatiseerimist ja liigset psühhologismi.


Filmi kool asub ilmselt kusagil Pariisi eeslinnas ja selles käivad päritolult ja ka rassilt väga erinevad lapsed, immigrandid, kellel enesedistsipliin pole just tugevaim külg. Klassis õpivad Malist tulnud rahutu Souleymane, intelligentne hiina nooruk Wei, mossis neegritar Khoumba, kõva ütlemisega mitte-Euroopa päritolu Esmeralda jt.


Õpetajate toas muretsevad õpetajad laste suutmatuse pärast, ei poolda aga rangete karistuste sisseseadmist ja tahavad mõistvamat lähenemist õpilastele.


François õpetab prantsuse keelt, meie mõistes siis emakeelt. François’l on raske valida raamatut, mida selle klassiga ühiselt arutada. Tõepoolest, Voltaire’i “Candide” või “Zadig” ei ütle sellele õpilaskoosseisule midagi. François valib “Anne Franki päeviku”. Ja kohe esimeses tunnis palub ta õpilastel kirjutada oma autoportree. See ongi küsimus. Kes ma olen? Identiteet on sageli habras.


Eri päritoluga õpilastega on emakeele tund suur katsumus, eriti kui kõne all on grammatika, näiteks imperfekti subjunktiiv, siis kaheldavat või tingimuslikku tegevust väljendav kõneviis.


Filmi teises pooles tõuseb teravaim konflikt. Esmeralda, klassi esindaja kooli õppenõukogus, kannab Souleymane’ile ette, et õpetaja nimetas teda seal “piiratud” noormeheks. Souleymane kaotab enesevalitsemise ja üritab François’d rünnata, seejärel tormab klassist välja. Asja arutab õppenõukogu. Situatsiooni komplitserib Esmeralda kaebus koolinõunikule, et François nimetas teda “litsiks” (tegelikult: “käitusid justkui lits”). Järgnevalt näeme õpilaste, õpetajate ja vanemate suhtumist konflikti. Üllatuslik on kohtumine Souleymane’i emaga, kes ei oska üldse prantsuse keelt ja kellele poiss tõlgib õppenõukogu arutlust.


Veidi üle kahe tunni kestev film möödub ruttu. François’ suhtleb klassis kolme­kümne õpi lasega. See on kaleidoskoopiline mikrosituatsioonide vaheldumine, mitte suur narratiiv. Vahelduvad küsimused, mis loovad uusi suhtlusolukordi, annavad filmile kiire rütmi. Kasutatakse kolme kaamerat: üks filmib õpetajat, teine tema vestluskaaslast ja kolmas klassi reaktsioone.


Filmi lavastaja väldib selgesõnalise hinnangu andmist nii õpilaste, õpetajate kui vanemate kohta. Ta valgustab sündmusi pigem uurija erapooletusega. See on taotluslik. Cantet’ ideoloogia selles filmis meenutab etnograafi ideoloogiat. See on peaaegu nullesteetika. Võõritusefekti annab just see, et tegelaste siseellu ei püütagi tungida. Psühhologism on autoritele vastukarva, oluliseks saab siin hoopis peegeldusefekt. Film seab meid nagu peegli ette, millest vaatab vastu ühiskond ja selle eri rühmad, keda esindavad õpilased.


Ja muidugi on see film, mis näitab, et õpetaja on üks raskemaid elukutseid. François püüab leida ühiseid huve ja ühisnimetajaid. Igaühel on oma inimväärikus, ja kui see üles otsida, siis olukord laheneb. Respekt inimväärikuse ja privaatsuse vastu ja õpilaste-õpetajate vastastikune austus on François’ suhtumise aluseks.


Ühiskonna kohta ütleb film: oleme just sellises olukorras, seda olukorda tuleb mõista. Kuid siit peame edasi minema ja aluseks saab olla vaid inimväärikus. See on lihtne sotsiaalne üleskutse humanismile.


Kõik, ka need immigrantidest noorukid, kes paar aastat tagasi Pariisi eeslinnades mässasid, õpivad prantsuse keelt ja suhtlevad omavahel prantsuse keeles. Ka nende üleskistud tänavakivid viitavad just prantslaslikele tänavademonstratsioonidele. Küllap on nad Bastille’ vallutamist õppinud sessamas prantsuse koolis. Ja siinsamas Prantsusmaal tuleb neil luua omaenese uus identiteet ja leida eneseväärikus. Oma prantsuse keele õpetaja toetusel, näitab film.