20.02.2009, 00:00
“Klass” prantsuse moodi
Jaan Ruus nägi viiele Césarile kandideerivat filmi Cannes’is.
“Hämmastav film!” vaimustus žürii esimees Sean Penn
siiralt. “Seinte vahel” (rahvusvahelises levis “Klass”)
linastus festivali viimasel päeval. Eestist Cannes’i saabunud olid
kõik ära sõitnud nagu harilikult. Aga juhtub, et parimat
filmi näeb just viimasel tunnil. Nii juhtus näiteks Kuldse palmioksa
saanud Roman Polanski “Pianistiga”.
Laurent
Cantet’ hästi pingestatud film näitab ühe kooliklassi
14–15aastaste õpilaste ja õpetajate suhteid
õppeaasta jooksul. Ja klassi igapäevases elus on otsustavaks
tegelaseks õpetaja. Kuigi tegevus toimub vaid “seinte
vahel”, loob filmi tegelaskond usutava tõetruu pildi nii prantsuse
koolist kui prantsuse ühiskonnast – seda nagu erapooletu
välisvaatleja vaatepunktist.
Filmi laadi iseloomustamiseks
sobiks kõige paremini sõna “realistlik”. Tegemist ei
ole dokumentaalse laadiga. Dokumentalism filmis läheneb harilikult
reaalsusele demonstratiivselt ja sulab üle elulähedaseks
naturalismiks. Selle filmi aluseks on kooliõpetaja François
Bégaudeau romaan, mis toetub tõestisündinud
koolijuhtumitele, ja raamatu autor ise mängib peaosa, õpetaja
François Marini. Stsenaristiks on Robin Campillo koos
režissöör Cantet’ga ja raamatu autoriga. Õpilased, neid
on kakskümmend viis, kõnelevad ettekirjutatud teksti ja
mängivad neile ette antud rolle. Tegemist oleks nagu antropoloogilise
filmiga, milles on välditud üledramatiseerimist ja liigset
psühhologismi.
Filmi kool asub ilmselt kusagil Pariisi
eeslinnas ja selles käivad päritolult ja ka rassilt väga
erinevad lapsed, immigrandid, kellel enesedistsipliin pole just tugevaim
külg. Klassis õpivad Malist tulnud rahutu Souleymane, intelligentne
hiina nooruk Wei, mossis neegritar Khoumba, kõva ütlemisega
mitte-Euroopa päritolu Esmeralda jt.
Õpetajate toas
muretsevad õpetajad laste suutmatuse pärast, ei poolda aga rangete
karistuste sisseseadmist ja tahavad mõistvamat lähenemist
õpilastele.
François õpetab prantsuse keelt,
meie mõistes siis emakeelt. François’l on raske valida
raamatut, mida selle klassiga ühiselt arutada. Tõepoolest,
Voltaire’i “Candide” või “Zadig” ei
ütle sellele õpilaskoosseisule midagi. François valib
“Anne Franki päeviku”. Ja kohe esimeses tunnis palub ta
õpilastel kirjutada oma autoportree. See ongi küsimus. Kes ma olen?
Identiteet on sageli habras.
Eri päritoluga õpilastega
on emakeele tund suur katsumus, eriti kui kõne all on grammatika,
näiteks imperfekti subjunktiiv, siis kaheldavat või tingimuslikku
tegevust väljendav kõneviis.
Filmi teises pooles
tõuseb teravaim konflikt. Esmeralda, klassi esindaja kooli
õppenõukogus, kannab Souleymane’ile ette, et õpetaja
nimetas teda seal “piiratud” noormeheks. Souleymane kaotab
enesevalitsemise ja üritab François’d rünnata,
seejärel tormab klassist välja. Asja arutab
õppenõukogu. Situatsiooni komplitserib Esmeralda kaebus
koolinõunikule, et François nimetas teda “litsiks”
(tegelikult: “käitusid justkui lits”). Järgnevalt
näeme õpilaste, õpetajate ja vanemate suhtumist konflikti.
Üllatuslik on kohtumine Souleymane’i emaga, kes ei oska üldse
prantsuse keelt ja kellele poiss tõlgib õppenõukogu
arutlust.
Veidi üle kahe tunni kestev film möödub
ruttu. François’ suhtleb klassis kolmekümne õpi
lasega. See on kaleidoskoopiline mikrosituatsioonide vaheldumine, mitte suur
narratiiv. Vahelduvad küsimused, mis loovad uusi suhtlusolukordi, annavad
filmile kiire rütmi. Kasutatakse kolme kaamerat: üks filmib
õpetajat, teine tema vestluskaaslast ja kolmas klassi reaktsioone.
Filmi lavastaja väldib selgesõnalise hinnangu andmist nii
õpilaste, õpetajate kui vanemate kohta. Ta valgustab
sündmusi pigem uurija erapooletusega. See on taotluslik. Cantet’
ideoloogia selles filmis meenutab etnograafi ideoloogiat. See on peaaegu
nullesteetika. Võõritusefekti annab just see, et tegelaste
siseellu ei püütagi tungida. Psühhologism on autoritele
vastukarva, oluliseks saab siin hoopis peegeldusefekt. Film seab meid nagu
peegli ette, millest vaatab vastu ühiskond ja selle eri rühmad, keda
esindavad õpilased.
Ja muidugi on see film, mis näitab,
et õpetaja on üks raskemaid elukutseid. François
püüab leida ühiseid huve ja ühisnimetajaid. Igaühel on
oma inimväärikus, ja kui see üles otsida, siis olukord laheneb.
Respekt inimväärikuse ja privaatsuse vastu ja
õpilaste-õpetajate vastastikune austus on François’
suhtumise aluseks.
Ühiskonna kohta ütleb film: oleme just
sellises olukorras, seda olukorda tuleb mõista. Kuid siit peame edasi
minema ja aluseks saab olla vaid inimväärikus. See on lihtne
sotsiaalne üleskutse humanismile.
Kõik, ka need
immigrantidest noorukid, kes paar aastat tagasi Pariisi eeslinnades
mässasid, õpivad prantsuse keelt ja suhtlevad omavahel prantsuse
keeles. Ka nende üleskistud tänavakivid viitavad just prantslaslikele
tänavademonstratsioonidele. Küllap on nad Bastille’ vallutamist
õppinud sessamas prantsuse koolis. Ja siinsamas Prantsusmaal tuleb neil
luua omaenese uus identiteet ja leida eneseväärikus. Oma prantsuse
keele õpetaja toetusel, näitab film.