klassika albumid
Steve Reich
“Triple Quartet”
Nonesuch
Kas ma pean järeldama, et
65aastane helilooja hakkab otsi kokku tõmbama? Ei tahaks uskuda. Kuid selle
plaadi ainus päris uus teos, Kronos Quartetile kirjutatud kolmikkvartett, on
kuidagi imelikult karm, külm ja halastamatu, temas on võrdlemisi vähe sellest
Reichist, kelle minimalistlikud, masinlikud ja samas siiski nii inimlikud,
mingile tavalisest erinevale, puhastatumale tasemele nihutatud emotsioonidega
teosed on mind aastaid vaimustanud.
Philip Glass on kurvavõitu muusikat
kirjutanud aastakümneid, Reichi puhul on see uus lähenemine. Ja iseenesest
mitte halb, kolm Kronost mängivad korraga.
Siiski on plaadi ülejäänud
teostes energiat ja hoogu; elektrikitarrist Dominic Frasca on teinud vanast
heast klaveriteosest “Piano Phase”(1967) uusversiooni, mis kõlab nagu
metal-kitarristi entusiastlik takerdumine mingisse hiilgavasse hetke oma
karjääris; me kuuleme üha uusi kujundeid 15minutise loo kestes, ja tegelikult
on enamik neist faasinihetest tekkinud fantoomhelid. Ja kitarri-sound lisab
helitööle vaevumärgatava, kergelt iroonilise, kergelt spinaltapiliku
vihje.
Üliõpilaskoosseisud Alarm Will Sound ja Ossia ühendavad oma jõud, et
esitada 1977. aastast pärit “Music For Large Ensemble”. See on Reich oma
parimais aastates, värske ja elegantne. Plaadi viimase loo puhul jään ma
skeptiliseks, puhkpilliteose “Vermont Counterpoint” seade löökpillidele ei
veena mind liialt. Et vältida heli mudasust, on reaalsed marimbad asendatud
sämplingutega, ja seda on kuulda helipildi elutusest. 7
Tõnu Kaalep
“Unustamatu Veera Nelus“
(Jüri Kruus 2001)
Helirežissöör
Jüri Kruus on restaureerinud üle kolme ja poole tunni ulatuses legendaarse
koloratuursoprani Veera Neluse (1916–1996) esituses ooperiaariaid, duette ja
laule, salvestatud 1940–60ndail aastail. Kõik selle on Jüri Kruus ise välja
andnud kolmik-CD-albumil.
Album on ilma igasuguse kahtluseta hindamatu
arhiivi-väärtusega, kuid muidugi ka midagi eriti magusat neile, kes peavad lugu
tuntud ooperinumbritest, mõnusast retro-hõngust ja eesti tipp-lauljatari kunsti
maagiast.
Albumit ei müüda plaadipoodides – eriti väikese tiraaži tõttu
leidub seda vaid Rahvusooper Estonia plaadiletis. 9
Liina Fjuk
Anne Sofie von Otter meets Elvis Costello
For the Stars
Deutsche
Grammaphon
Idee, et klassikalise koolitusega laulja võiks teha järsku “pop”-
albumi, on hirmutav. Tavaliselt tähendab see maotusi või siis, paremal juhul,
oma ebapopilikult võimsa hääle kasutamist eksootilise saundielemendina. Ka
rootsi staari Anne Sofie von Otteri plaat, Elvis Costello arranžeeritud ja
toodetud 18 laulu hõljub ühes kummalises vaheruumis estraadi ja popi vahel,
kuid jääb alati õigele, vähesema kitšisisalduse poolele.
Costello kirjutab
talle omaseid, dramaatilisi, kuid siiski siledaid viise, lisaks veel lugusid
ABBA-lt (Benny Andersson mängib ise plaadil klaverit ja akordioni!), Brian
Wilsonilt, Tom Waitsilt, Lennonilt/McCartneylt, Ron Sexsmithilt. Pillide valik
on kammerlik, elektroonika ülemvõimu välditakse. Kõige moodsamad on
Fleshquarteti-nimelise keelpillikoosseisu kirjutatud “Rope” ja “Just a Curio”
ja nende seatud biitlite “For No One”: muusikute delikaatsete vihjetena ilmnev
teadlikkus hoopis teistsugusest muusikamaailmast – olgu see siis ambient või
tantsumuusika või mis iganes. Ja ärme unustame Costello ja Burt Bacharachi
laulu “This House is Empty Now”, mis kuulub mõlema helilooja absoluutsesse
tippu.
Võluv tervik, pretensioonitu, võibolla isegi aus. Ma olen lihtsalt
natuke skeptiline klassikalise muusika ringkondade väärtusskaalade suhtes.
Muudaks see plaat midagi? 8
