Klassika mustas kastis
Kui kuulsin, et blackboxis etendatakse klassikat ehk siis täpsemalt seda, et Ain Mäeots on otsustanud Salemi Nõiad Sadamateatris publikumi ette tuua, haistsin õhus intriigi. Lootsin näha, et Mäeots on 20. sajandi teatriklassika kuldvaramusse kuuluvale raskepärasele suhtedraamale suure kirvega lähenenud ning sellest hoopis uue loo teinud. Mitte tingimata samasugust maailma pahupidi pööravat julgustükki nagu Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev von Krahlis Luikede Järve kallal korda saatsid, aga mingit korralikku nihestatust ootasin ma ometi. Miks siis muidu suure saali suurt etendust blackboxi üle kanda?
Nojah, etendus ise oli päris hästi õmmeldud (laenates siinkohal Ahto Mullalt tabavat väljendit). Kolme tunni jagu tihedat teksti, 18 näitlejat keset saalipõrandat nõiajahti pidamas. Sihuke rahvamass, et katsu sa seal aru saada, kes on kelle kes ja mis paganama asja ta seal täpselt ajab.
Peaosalised Riho Kütsar ja Helena Merzin olid vägagi veenvad… No eks neile olnud lavastaja selleks ka kõige rohkem võimalusi andnud. Katrin Pärn Abigail Williamsina paistis ka kaugele välja ja seda mitte ainult oma leekivpunaste juuste tõttu. Pigem seetõttu, et ta viitsis laval elus olla.
Merle Jäägeri kehastatud Tituba kummitab mind senimaani. Sellise asja kohta öeldakse vist, et tegu oli mitmes mõttes hiigelsuure väikerolliga. Ei võtnud kahjuks stopperiga aega, mitu minutit endast kolm korda suurem Merca publiku ees oli. Aga see oli tase!!! Nii suur ja nii elus mulatimutt pisikeste, hallide, pahast vaimust rõhutud inimeste vahel. Vahin toolilenaelutatuna Titubale suhu ja ei suuda kuidagi välja mõelda, mis nipiga ta Edgari lõualoti omale sai ja kust nii punaseid silmi antakse, aga mul ei teki hetkekski küsimust kes ta sihuke on ja mis pagana asja ta seal ajab. Kõrvutan mõttes Mesimehe Mercy Lotti ja Titubat…. Appiii!!!! See lihtsalt POLE võimalik!
Ok. Selleks, et Tituba ära näha, tasus kolm ja pool tundi saalis istuda küll. Kes ütles, et kõik peab kerge olema?
