Erik Riikoja

Modernismi- ja postmodernismijärgset perioodi kunstiajaloos iseloomustab klassitsismi tagasitulek. Pärast “moodsa kunsti” laine laugumist Euroopas kasvab, esiteks, niihästi klassikalise kui ka klassitsistliku kunstipärandi populaarsus, teiseks, kunstiteaduses taasärkab huvi klassikalise, teosekeskse kunstiteooria vastu, ja kolmandaks, tekib kunstiloomes uusi stiihilisi suundumusi, mis oma esteetilistes alustes kaugenevad modernismist ja lähenevad klassitsismile.

Pärandi uusavastus

Taasavastatakse klassikat ja klassitsismi kunstiajaloos. 2002. aasta kevadsuvel korraldas Riiklike Muuseumide Antiigikogu Berliinis suurnäituse “Kreeka klassika – kas idee või tegelikkus?”, kuhu koondati 600 esmaklassilist eksponaati kogu maailma muuseumidest. Näituse 7. ja 8. sektsioon pühendati klassitsismile (“Uus klassika Rooma impeeriumis” ning “Renessansid ja klassitsismid”). Klassika- ja klassitsismiteemalistesse kunsti- ja teadusüritustesse oli kaasatud Euroopa kunstiavalikkus, ilmus mahukas kataloog, mis registreerib kunstiteaduse praeguse taseme klassikalise ja klassitsistliku kunsti käsitluses.

Novembris 2000 otsustas Müncheni linnanõukogu oma saali tagasi tuua XIX sajandi saksa esiklassitsisti Karl von Piloty “Monachia”. Uue innuga uuritakse Hans von Maréesi kunsti. 2003. aastal asutati Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia juurde aktsiaühing “Berliner Klassik”, uurimaks suurlinnakultuuri 1800. aasta paiku.

Saksamaa taasühinemise järel 1989 elustus ka huvi XX sajandi klassitsismi, natsionaalsotsialistliku riigikunsti vastu. Euroopa kultuuripealinnas 1999 Weimaris korraldati kolmeosaline näitus “Modernismi tõus ja langus”, mille teine, 150 teosest koosnev osa omal ajal poolelijäänud NSDAP ringkonnahoones näitas natsi-Saksamaa maali- ja fotokunsti. Ekspositsiooni moodustasid Münchenis peetud iga-aastaste saksa kunsti näituste teosed Adolf Hitleri ja tema fotograafi Heinrich Hoffmani valikus. Mitmed neist olid ehtinud Riigikantseleid, leitud pärast sõda Austria mägitunnelist ja deponeeritud Müncheni hoidlasse. Vähehaaval hakati neid näitama 1970. aastatest alates, kuid läbimurre saabus alles 1999 Weimaris. Kriitika söandas esitada üleskutse: “On aeg avaldada kohast austust kujuritele, nagu Georg Kolbe ning Arno Breker… Nüüdisaja pildipurustusliikumisele on juba ohvriks langenud korvamatult unikaalsed teosed – maalid, kujud…”

XX sajand lõppes esimeste katsetega natsionaalsotsialistlik riigikunst oma õigele kohale tagasi tuua. 2000. aastal korraldatud näituse “Saksa kunst 1933-1945 Braunschweigis – Kunst natsionaalsotsialismi ajal” avakõnes ütles dr. Hans-Ernst Mittig, et natsionaalsotsialistlikust kunstist pole tehtud mitte kunstimuuseumide, vaid ajaloomuuseumide eksponaat. Aeg oleks see ajaloomuuseumist kunstimuuseumi tagasi tuua.

Uuele, kultuurisemiootilise tasemele kerkivad ka XX sajandi teise klassitsistliku kunstikaanoni, sotsialistliku realismi uuringud. Vladimir Papernõi monograafia “Kultuur “kaks”” (1996) käsitleb nõukogude kunstikultuuri ümberorientatsiooni klassitsistlikele eeskujudele, keskendudes eeskätt arhitektuurisemiootikale, kuid pakkudes pidet ka sotsialistliku realismi kujutavkunstikaanoni paremale käsitusele.

Eesti ärkab

Samad suundumused ilmnevad Eestis. Eesti kunstiajaloo mentor Voldemar Vaga pühendas oma “Üldises kunstiajaloos” (1937/99) XIX sajandi akademismile vaid kümmekond rida, sh. halvustuse: “Teravas vastuolus seni mainitud iseseisva kunsti meistritega areneb XIX sajandi kolmandal veerandil akadeemiline ja ametlik kunst.” Kui klassikalise kunstitaustaga Johann Köler veel V. Vaga “Eesti kunstis” (1940) ei väärinud rahvusliku kunsti alusepanija nime, siis mööndi see talle 2001. aastal 175. sünniaastapäeval: sel puhul korraldatud näituse tohutu külastatavus andis nähtavalt aimu klassitsismihuvi taassünnist Eestis. Pärast seda võis “Peterburi uusakadeemik” Timur Novikov rahvusvaheliseltki teada anda: “XIX sajandi keskel süütas eesti kunstnik Johann Keller (sic!) ka Eestimaal klassitsismi tule.”

1990. aastate lõpus algatas Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituut projekti “Paindumine. Stalinistliku keskkonna kujundamine Eestis”, mida kajastav raamat pidi sisaldama kokku paarkümmend uurimuslikku artiklit. Eriline publikumenu saatis Tartu Kunstimuuseumi näitust “Sotsialistliku realismi võidukäik? Eestis” (2002-2003), mille kataloogis ilmusid selle kunstisuuna analüüsid. Huvi taasteket klassitsismi vastu ilmutab ka Eesti kunstiteadlaste ühingu väljaanne “Kunstiteaduslikke uurimusi” (14/1 2004), kus muu hulgas vaadeldakse sotsialistliku realismi ja natsionaalsotsialistliku kunsti pärandit, ning ajakirja “Ehituskunst /Estonian Architecture Review” 2003. aasta paarisnumber, kus Eesti klassitsistliku mõisaarhitektuuri parim tundja Juhan Maiste avaldab poeetilise essee “Klassika ja klassitsism”, paigutades mõlemad mõisted subjektiivsesse filosoofilisse konteksti ja jõudes arusaamale “vastuolust klassika käsitluses” ühtaegu inimvaimu vabastajana ja totalitaarsete režiimide tööriistana.

Eesti nüüdiskunsti korüfee professor Leonhard Lapin aga lõpetab artikli “Klassitsism XX sajandi eesti arhitektuuris” (2003) usutunnistusega, et “käesoleva kümnendi lõpus kõneleme klassitsismist palju enam kui selle alguses”.

Ühiskonnavarjatud mentaliteeti, klassikasoodumust, paljastavad internetiportaalid, mis võimaldavad sõna saada ka nendel, kes kunstist muidu avalikult kõnelema ei pääse. Eestlaste kommentaarid 2001. aastal avaldatud artiklile “Koristaja viskas moodsa kunsti prügikasti”, kus räägiti, et Londoni galerii koristaja pidas Briti skandaalse moodsa kunsti staari Damien Hirsti tuhatoosidest ja peoülejääkidest koosnevat teost rämpsuks ja toimetas ettenähtud kohta, näitas, et modernistliku kunsti positsioonid Eestis pole kiita: “Seekord on koristaja arvamus tõepoolest õige.” Lõi läbi seisukoht, et “moodsa kunsti koht ongi prügikastis”, küsiti, “millal toimub järgmine “Ebardunud kunsti näitus”, mis ka ausalt sellist nime kannaks”. Asjatundmatuse-etteheidetele vastati: “Õige kunst on ikka niisugune, et iga laps, koristaja, köögitüdruk ja kojamees saab aru, et see on midagi erilist” ja “kunst, mis vajab äratundmiseks silti “KUNST”, tulebki prügikasti visata”. Tauniti moodsa kunsti importi: “Sorose fond korraldas siin vahepeal õppepäevi noortele, et nende vastikustunnet nn “moodsa” perverskunsti vastu leevendada.” Kokkuvõtteks kõlas: “Tubli koristaja, järgmine kord palun viska see kunstnik ka minema ja tule Eesti muuseume installatsioonidest puhastama, saaks siis ka taiestele ruumi.”

Ühiskonnas teravneb esteetiline opositsioon.

Tagasi teose juurde!

Klassitsism toob kunstiteaduse tagasi teose juurde, taastab esteetika kui teosekeskse kunstiteooria. XX sajandi teises pooles keskendus kunstiteadus ühekülgselt kunstipoliitikale ja kunsti sotsioloogiale. Seda valdavaks saanud praktikat hakati XXI sajandi algul nimetama “uueks kunstiajalooks”. Dana Arnold: “Niinimetatud Uus Kunstiajalugu (New Art History), nüüdseks sugupõlvevanune, üritas ümber hinnata mooduse, kuidas me mõtleme ja kirjutame visuaalsete esemete ajalugudest. Uut Kunstiajalugu mõjustasid osaliselt teoreetilised kunstist mõtlemise viisid, mille eesmärgiks oli esile tuua kunsti sotsiaalne, kultuuriline ning ajalooline tähendus.”

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse töötaja Sirje Helme pidi aastal 2001 nentima, kommenteerides artiklikogumikku “Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis”, et “mõttekäikude sõltumatus konkreetsetest kunstiteostest toimib juba ammu”. Nagu osutab pealkirigi, on tegemist pigem ühiskonnaõpetusliku kui kunstiteoreetilise väljaandega.

“Uuele kunstiajaloole” jääb truuks eesti kunstiteadlane Krista Kodres: “... Esteetika üksi ei huvita kunstiteadust juba ammu, see, mis huvitab, on kunsti tellija, tegija ja publiku taotlused ja arusaamad, kunsti funktsioonid ja nende edastamine visuaalsete vahenditega, kunst kui ühiskonna peegeldus ja peegeldaja.”

Klassitsismi tagasituleku taustal paistavad sellised “juba ammu”- deklaratsioonid aegununa. Kuid just teosekauge “uue kunstiajaloo” levik XX sajandi lõpukümnendeil teravustas formaalsete esteetikakriteeriumide taasevituse vajaduse kunstiteaduses.

Seoses arvustusega, mille kriitik Anders Härmilt pälvis akvarellist Agu Pildi näitus “Hingelt alasti” (2000), tuli nentida:

“Kunstist saab rääkida muljete keeles – seda suudavad kõik. Muljed on esmane ja vältimatu kontakt teosega, nende pinnal moodustub “kunstimaitse” mõiste. Kummatigi ei kujuta muljed ja ka kõige vagam maitseotsustus endast veel kunstiteadust.

Teiseks saab kunstist rääkida ajaloo, sotsioloogia ja psühholoogia keeles – seda suudavad nii ajaloolased, sotsioloogid, psühholoogid kui ka nende sohilapsed vulgaarsotsioloogid, aga seegi ei ole päris kunstiteadus. Pigem mingi eel-kunstiteadus, kunstiesseistika – kunstiajakirjandus... Kunstiesseistikat harrastavad lugeja rõõmuks tõepoolest paljude erialade esindajad, aga see pole samuti veel teadus.

Ja lõpuks – kunstist saab rääkida kunstiteaduse keeles. Kunstiteaduse keel on esteetika. Meetod võib olla sünkrooniline või diakrooniline, analüüsiv või sünteesiv, kuid kunstiteaduse lähte-esemeks on teos ja keeleks esteetika. Kunstiteaduslik (esteetiline) otsustus erineb niisiis maitseotsustusest põhimõtteliselt. Ja “stiil” ei ole mitte maitsekategooria, vaid esteetiline. Kui langetatakse kunstiteaduslik otsustus, siis peab see otsustus olema esteetiliselt õige.

Veel kord. Kirjutised kunstist jagunevad kolme ühtviisi vajalikku rühma. Levinuima, C-klassi kirjutised sisaldavad olmelist infot, muljeid ja maitseotsustusi. Järgmise, B-klassi kirjutised sisaldavad ka teooriat, mis aga ei ole kunstiteooria (ei ole esteetika). Ning A-klassi kirjutistes tuntakse ka esteetikat (tehakse kunstiteadust).”

Uuenemas pole mitte üksnes ettekujutus sellest, mida kunstis vaadata, vaid sellestki, kuidas kunsti vaadata. Taasavastatakse klassikalist esteetikat kui teose vaatamise ja mõtestamise strateegiat.

Kunst pöörab

Klassitsism mitte üknes ei hõiva uuesti positsioone kunstiajaloos ja kunstiteoorias, vaid naaseb ka tegelikku kunstiloomesse.

Kunstiteadlane Armando Bayraktari ja Kanada päritoluga kunstnik André Durand sõnastasid 2001“Neomodernismi manifestis” 17 kriteeriumi, millest terve rida lähendab “neomodernismi” klassitsismile. A. Durandi võib pidada üheks tänapäeva kõige stiilipuhtamaks klassitsistiks.

“Neomodernismi” harrastatakse alates 1990. aastatest “neoakademismi” nime all ka Venemaal. “Neoakademistide” looming omakorda ei salga oma sugulust prantsuse kunstnikepaari Pierre ja Gilles’i omaga, mille klassifitseering on seni põrganud raskustele oma ainulaadsuse tõttu. Euroopa kunsti figuratiivse traditsiooniga (the Grand Manner) liitub teadlikult šoti maalikunstnik Paul John Reid, kes oma sõnutsi orienteerub XIX sajandi saksa akademistidele ja liigitatakse uue “neoklassitsismi” esindajaks. XXI sajandi algul võitis klassitsistliku Euroopa kunstnikuna ülemaailmse tunnustuse Firenze akadeemias õppinud Peregrine Heathcote, kes alustas portretistina 1995. aastal ning ilmutab jätkuvalt huvi inimkehakujutuse vastu. Klassitsismi suunda liigitatakse ka eesti kunstniku Laurentsiuse (Lauri Sillak) nimega seostuv looming (ehkki torkab silma akadeemilise koolituse nõrkus).

Kõik need 1990. aastatel esilekerkinud või tekkinud kunstisuunad väljendavad oma sarnases stilistikas küllastumust modernismist ja tendentsi klassitsismi suunas. Klassitsismi tagasitulek, nüüdiskunsti kõige huvitavamaid nähtusi, nõuab ka kunstiteadlasi uuesti koolipinki.