Kleio Prokrustese sängis
Esimene emotsioon seoses Andrei Hvostovi romaaniga „Lombakas Achilleus“ oli positiivne üllatus. Tore, et mõtleja, kellel on võimalus kõnelda Eesti ühe suurima ajalehe kesksetel veergudel, võtab vaevaks väljendada oma mõtteid ilukirjanduslikus vormis. Kindlasti ei sobi kõik nägemused ja ideed ajakirjandusliku formaadiga, kuid teisalt näitab „Lombaka Achilleuse“ ilmumine ikka veel Cervantese pärandi laiemat elujõudu.
Tõsi, raamatu sisu silmas pidades on eelöeldu täiesti sekundaarne. Romaani roll kaasaegses eesti kirjanduses on kahtlemata problemaatiline; üha vähemaks kipub jääma just eepilist proosat esindavaid teoseid, nii ajaliselt kui ruumiliselt mastaapset tekstiruumi, mille tähendustevõrk meenutab hargnevate teede aeda. Mitte et 2004 poleks pakkunud haaravat ja olulist proosat, kuid isiklikud lemmikud Lauri Pilter ja Rein Raud avaldasid tekstid, mille žanriline määratlus jääb piiripealseks. Selles plaanis avaldab Hvostovi ambitsioon mitmedimensionaalse ning ajalis-ruumiliselt avara tekstimassiivi tekitamisel muljet.
Tõesti, tegu on romaaniga sõna otseses tähenduses. Mõõtkavad avaldavad muljet. Ruumiliselt laotub tekst laiali Nikolai Baturini „Kentauri“ meenutava lennukusega – kuude peatükki jaotunud romaani tegevuskohad on vastavalt Tartu, Berliin, USA (põhiliselt Denver ja selle lähiümbrus), Moskva, Pariis ja Tallinn ning lõpuks Valhalla.
„Lombaka Achilleuse“ ajalise dimensiooni märksõna on ajalugu. Raamatu lugu vürtsitavad Suurt Ajalugu tulvil dia- ja monoloogid. Tõeliselt nauditavaks muutub tekst hetkedel, mil ajaline ja ruumiline loob sünergiat, näiteks kirjelduses ajaloolaste ühikast: „Kui koostada kas või lühike nimekiri sellest, mida võis ühika põrandalaudade vahelt leida, siis: kalasoomused neoliitiliste kalurite asulast Kääpal, paari tuhande aastased rukkiterad Rebalast, Novgorodi tohtkirja ebemed, uhke ja murdmatu Sakala vanema Manivalde pastlakiud Lõhaverest, usu-uuendaja Melchior Hofmanni vaevanud nugiliste munad, mis ta puhistas välja 1524. aastal Tartus sitamajas kükitades ja piiskopi võimalike vastukäikude üle mõtiskledes...“ (lk. 32), loetelu jätkub. Ajalugu on selle raamatu põhitegelane, kangastudes mõõtmatu ja ähvardava monstrumina, kelle hääles kõlavad sajad miljonid kannatanud ning kelle silmakoobastest vaatavad välja need vähesed, kellele on jäetud – pahatihti teenimatult – elulugu, Sullast Pol Potini: „Viktoril oli ajuti tunne, et ta lendab kõrgel Valhalla kohal ning näeb korraga kõikide aegade sõdu, mäletades ja teades, mida viimane kui üks Odini kaaskondsetest oli kunagi teinud ja mäletanud. Seda teadmist oli liiga palju, ka tuhandik sellest oli liiast“ (lk. 309). Ometi püüdleb Hvostovi pilk haarata võimalikult palju just detailidesse klammerdumise kaudu.
Nauditav, et Hvostov käsitleb oma isiklikku kodukäijat Ajalugu mitmeplaaniliselt. „Lombaka Achilleuse“ käsitlusviis tekitas paralleele kahe XX sajandi maailmakirjanduse olulise romaaniga, Mircea Eliade „Jaaniööga“ ja Günter Grassi „Kammeljaga“. Ka Hvostovi raamatus seisab Ajaloo vastas Aeg: pigem ajatus kui aeg, olemine teiselpool lineaarsust. Ning seda kannab naine: „Ema, ema, ütles Viktor, võta mind tagasi./ Saabus eimiski“ (lk. 191). Ka Hvostovil asetuvad mees (konkreetne ja vägivaldne Ajalugu) ja naine (kehaline ja müstiline ajavälisus) diametraalselt vastamisi. Tõsi, Hvostov kirjeldab seda konfrontatsiooni Grassist hulga naturalistlikumalt, vältides eufemisme, kuid muutes teisalt oma naturalismi paraku epateerivalt barokseks. Mehe ja naise vahel valitseb kuristik: „Leena on ressurss, mina aga, kes mina olen, kas ballast? mõtiskles Viktor“ (lk. 167). Siit ka üks võimalik Achilleuse lombakuse põhjus.
Ühesõnaga: võimas sõrestik, millele saanuks ehitada sügavalt puudutava loo. Paraku seisneb „Lombaka Achilleuse“ suurim küsitavus just küsimuses: mida tahab raamat õieti öelda? See küsimus pistab eriti silma just seetõttu, et niivõrd lihvitud on viis, kuidas asju öeldakse. Esseistlikud sukeldumised kultuuri ja ajaloo nüanssidesse ning nende verbaalne lihvimine; jõulised ja mõnikord ennastimetlevad liikumised ajas ja ruumis, ontoloogias ja mütoloogias; kaldumine muinasjutulisusse, fantaasia ja seoste vabasse ning samas kontrollitud lendu – kogu see võlutulestik jättis allakirjutanule kuidagi sidumata mulje, ähmasus ei mõjunud vihjelisusena.
Vastuseta jäid mitmed küsimused, näiteks: miks sai Viktorist viiendas peatükis Viktoria? Võimalik, et teksti sisuline ähmasus oli tahtlik. Kas Hvostov soovis anda pildi ühe Tartu ajaloolase fantaasialennust? Ajaloo väsitav-rõhuvast vägivallast ja inimese võimetusest sellest õppida? Aja borgeslikust suhtelisusest? Võib-olla on tekst lihtsalt liiga ambitsioonikas (ehk lugeja liiga mugav) ning peenemad seosed hakkavad valendama alles ajaliselt distantsilt või mitmekordsel ülelugemisel; võib-olla peab raamatule järgnema nagu Achilleus kilpkonnale? Igatahes avaldas „Lombakas Achilleus“ mõju intellektuaalsel tasemel, jäädes emotsionaalselt pisut kaugeks.
Suurejooneline ebaõnnestumine? Pigem arutelule ja vaidlemiselegi sütitav raamat. Teos, mis oma mõningasele kaootilisusele ja hämarusele vaatamata on kahtlemata keskendumist väärt.
Andrei Hvostov.
“Lombakas Achilleus”
Eesti Ekspressi Kirjastuse AS. 360 lk.
