Kodumälu
Inna Gens
"Kodud ja kujutelmad"
Vene keelest tõlkinud Nasta Pino. Kirjastus Atlex, 2007. 200 lk.
Tõlkeloos on täheldatud üht huvitavat fenomeni. Kultuurile väärtuslikud võõrad tekstid on sageli tõlgitud kolmandate keelte vahendusel ning nende keeleline kvaliteet jätab palju soovida. Kui unustada, et Inna Gensi raamat "Kodud ja kujutelmad" on tõlkeraamat, saame võimaluse nautida raamatut ja selles sisalduvat jutustust keeleüleselt. Sellel raamatul on oma keel ja see on multimeedialine. Inna Gens ütleb sissejuhatavas intervjuus, et loodab aidata lugejal NÄHA kunagi elanud inimesi, saada teada asjadest, mis elavad veel vaid tema mälus. Lisaks inimestele näidatakse lugejale tõesti asju, peamiselt kunstiasju, mis kodust ka ümberkolimisel taas kodu aitavad teha.
Raamat toetab seda nägemist, sest kohe algusest peale kulgeb jutustus sõna ja pildi sujuvas koosluses. Selle raamatu suur väärtus on olla iseseisev jutustaja. Fotod, pildid ja nende allkirjad haakuvad hästi sõnalise tekstiga ja see pildilis-sõnaline esitus tekitas mul kohe mingi erilise mugavustunde.
Inna Gensi jutustamislaad on sama huvitav. Tema jutustamine on kohati lineaarselt kronoloogiline, kuid selle sees toimub assotsiatiivne liikumine. Peatükis "Rakursid, fotod" kirjeldab ta oma uppumist fotodesse ja nende sorteerimist. Vanades piltides sobramisega loob ta ühelt poolt korda tulevaste põlvede jaoks. Samas loob ta sobramisega uut segadust ja uusi piltide ja assotsiatsioonide kooslusi. Neid kooslusi ühendab eetiline ja taktitundeline jutustaja. Isegi kibedates meenutustes, nagu loos oma vanaemast, "kes tapeti sakslaste käsul eestlaste kätega nagu kõik Eestisse jäänud juudid". Selles loos osalenud eesti perekonna süüdistamise asemel on lugu, kuidas perepojad metsavendadena hiljem vahistati ning nende konfiskeeritud vara müüki pandi, teiste asjade seas ka kogu Gensidelt võetud kristall. Ja otsa lugu sellest, kuidas Inna Gensi ema sai tagasi osta vaid pulmakingiks saadud hõbedast ja kristallist koogilusika.
Seega pole nendes mälestustes urgitsemist, mälupildid vahelduvad selleks liiga kiiresti ning inimeste ja kunstiasjade lood on võrdselt tähtsad. Seda ka Lily Brikile pühendatud osas ning on omamoodi sümptomaatiline, et viimase abikaasa Ossip Brik oli 1920. aastatel üks materiaalkultuuri instituudi loomise algatajatest.
Eestis toetab seda raamatut Anu Kannikese monograafia "Kodukujundus kui kultuuriloomine. Etnoloogiline Tartu-uurimus" (Eesti rahva Muuseumi sari. 4. Tartu, 2002), mille sisejuhatuses on öeldud: "Kodu esemetel on eriline tähendus, sest inimene on nad valinud, et neid pidevalt kasutada või neist ümbritsetud olla. Oluline on öelda, et isoleerituna ei anna ükski neist asjadest tõepärast pilti kodu toimimisest" (lk 11). Anu Kannike uuris kodu dialoogi ajaloo ja kultuuripärandiga ning sai ettekujutuse tartlaste erinevatest kodudest. Inna Gensi raamat loob ettekujutuse sellest dialoogist ühe inimese ja tema erinevate kodude, kodakondsete ja asjade vahel, sest see kõik on kodumälus üks KODU, kodutunne.
Ja selle tundega seoses tahaks tuua ühe toetava käsitluse ka Venemaalt, Peterburi Euroopa Ülikooli õppejõult Ilja Utehhinilt, kes avaldas 2001. aastal raamatu "Kommunaalolme ajalugu". Ta jälgib seal nõukogude ühiskorteri kultuuri olme läbipaistvuse kaudu sellise kodu sõlmpaikades - ühisköögis ja ühiskempsus. Enese peitmine on seal peagu võimatu. Et ka Inna Gensi raamat ilmus kõigepealt Venemaal, siis tooksin ära veel ühe olemusliku raamatu. 2002. aastal ilmus vene keeles Eve Kosofsky Sedgwicki raamat "Epistemology of the Closet" (Berkeley, Los Angeles: University of California Press, 1990), mille venelased tõlkisid kolikambri epistemoloogiaks, eesti keelde on seda mõistet tõlgitud kui "kapp". Samas on autori jaoks tähtsaim etümoloogiline vaste - suletud ruum. Autoril seostub see taunitavate või varjatavate asjadega, mida ühiskond püüab suletud ruumi peita. Antud raamatus on selleks homoseksuaalsus.
Inna Gensi raamatus on palju intiimseid, isiklikke ja tavaliselt varjatavaidki teemasid. Aga tema raamatus sulanduvad nad eriti teises pooles avangardismi käitumis- ja pildikultuuri, kultuurimällu. Sest mäletava jutustaja positsioon on sõnastatud juba teise poole pealkirjas - nagu mina teda mäletan. Inna Gens esindab siin ise üht kultuurimälu tüüpi. Kollektsionääri tütrena pakub ta raamatu esimeses osas kollektsiooni vanadest mälupiltidest, teises osas mälestusväärsetest kohtumishetkedest. Kuid seda mäletamist Lily Briki ümber komponeerides seob neid kohtumisi mälestustega Briki kodust. Oma kodu ja võõra kodu mäletamine on täiendussuhtes. See kompositsiooniline tasakaal on raamiks raamatu sees tekkinud tasakaalule inimeste ja piltide, näidatud piltide ja jutustatud piltide vahel. Ja kui raamat on tasakaalus, ei tekita ta soovi mõelda sellest kui tõlkest. Keelekonarustele ja kupüüridele vaatamata.
