Lauri Sommer ehk Kago SVEN ARBET

Kümmekond aastat tagasi eesti muusikapilti värskendanud alternatiiv-folgi puhang oli nähtus, mis kevadtuulena puhus elu ka kaledamate indimeeste kõladesse, lasi kodukeelel särada ja moondus tasahilju uutesse vormidesse. Lõpptulemuseks võib pidada vahest hipster-folki, mille voolitud maneerid hirmutasid ära ka kõige andunumad lo-fi akustika austajad. Aga pole hullu – Ewert and the Two Dragons teeb juba täitsa hittivat tantsupoppi ja NOËPi hirmsat akordionistiminevikku koosseisus Tenfold Rabbit ei taha mäletada enam keegi.

Orelipoisi värske album „Sünnipäev“ paiskas emakeelele ainuomase mõttemaailma taas avarustesse ja nüüd on meil õnneks Kago, kelle vigurite õrnus näitab meile folgimedali teist ja mitte kahvatumat külge.

Kirjamehe ja luuletaja Lauri Sommeri plaadistusi Kago nime all on kõige õigem võtta audioraamatutena, kuuldemängudena, kus meloodiaisse tõstetud luulet saadavad minimalistlikud tugitoonid ja heale luulele omane abstraktsus on kirjeldatud olmeliste kõlamängude kujul. Iseenesest poleks ka maasseimavalt nukral loodusnäplemisel midagi viga, aga Sommeri uue albumi pühapäevameeleolude iseolemise rõõme ülistav helgus on nakkav.

Varasemaid Kago salvestisi ilmestanud soleeriv trubaduurihoiak on endiselt esil, aga uksed on valla ja laua taha on kogunenud ka külalisi – kes luuletustega, kes viiuli või tšelloga. On Nick Drake’i ja John Fahey poolt põlistatud ilu- ja loodusetunnetust, miniatuurset joont, mis ei jää vinjetseks, on punki, rahvaluulet ja mis põhiline – naeruvääristamatut naivismi.

„Yhel Pyhapäeval“ ei ole liialt suunav ega maaelule rõhuv; plaadi põhiplussiks saab leebe meeldetuletus elu värvidest ja võimalikkusest väljaspool ekraane. Ja kaks head folgi­uudist on veel; kohe-kohe peaks ilmuma pUULUUpi ja Tintura täiendused väga hästi tärganud folgiaastale.