Ansambel Koer ei hiilga pika ega kuulsusrikka minevikuga, see-eest on loodud eeldused hiilgavaks tulevikuks. 80% kunagise menubändi Claire`s Birthday ja 50% Ruffuse liikmetest on Vaiko Epliku karmi, kuid targa juhtimise all põhjalikult muutnud nii stiili kui esinemiskeelt.

Käsil on viisaastakuplaani edukas täitmine. Selle sisuks on kolme plaadi väljaandmine, mis moodustavad triloogia "Armastuse nimel". "Pure!" ilmub tõenäoliselt käesoleval novembris ning mitu selle singlit on juba raadiojaamade kasutada. "Karake!" on planeeritud järgmisesse aastasse ja "Ime!" edaspidiseks.

"Ja siis lähme suure skandaaliga laiali," lisab Koera trummar Margus Tohver.

Õnnelik looteiga ja karmid kutsika-aastad

Vaiko Epliku sõnul on ansambli juured päris kauges ajas, aastas 1999, kui kõik selle neli hilisemat liiget elasid enam-vähem koos Jaan Pehki juures Tallinnas Jakobi tänava korteris – täpsemalt köögis. Seal sündis ühel õhtul Jaani poolt toodud Pliska valguses koos musitseerides Jacob Street Boys, mis oligi Koera vundament (või loode?). Esimene laul, mida praegugi mängitakse ja mis peaks ilmuma järgmisel plaadil, oli "Eesti–Šoti 3:2". Nii väljendati sisu ja vormi kaudu protesti ümbritseva maailma ebaõigluse vastu, sest tegelikult lõppes jalgpallimatsh vastupidise tulemusega. Tagantjärgi vaadates leiavad Koera liikmed, et seda lugu võib võtta ka kui katset anda Eestile üks korralik jalgpallilaul, mis seni puudub.

Vaiko Eplik: "Meie sõnavaras oli sel perioodil neli lemmiksõna. Need olid "ema", "leib", "koer" ja "neli". Bändile nime otsides tundusid kolm neist nõmedad. Ainult "koer" sobis."

Koera esimesed üldrahvalikult tuntud lood pärinevad Esto-TV toreda tõsielufilmi "Vali kord" soundtrackilt: "Avanti popolo" ning "Jää vabaks". Filmi kutsus neid Juhan Ulfsak ning tegelikult oli see otsustav taganttõuge, et Koer üldse avalikkuse ette astus. Enne oli juba aastajagu ainult räägitud. Esimene proov oli 24. veebruaril, sest riigipüha tõttu oli proovisaal vaba.

Vaiko Eplik: "Üks patriootlikumaid filme, mida ma näinud olen. Aga meie oleme ju ka patrioodid!"

Jaan Pehk: "Meil on plaadil kaks isamaalist lugu."

Patriotismi on Koerad hiljemgi tegudega tõestanud. Jaan Pehk laulis Eesti hümni Saku Suurhallis enne Eesti–Bosnia korvpallikohtumist, Vaiko Eplik enne Eesti–Türgi mängu. Kuigi nad tegid seda vähemalt sama koledasti kui Summer enne Eesti-Hollandi kohtumist, polnud kavalusest sedapuhku abi ja Eesti kaotas mõlemad mängud.

Esimese kontserdi andis Koer Raplas umbes kuu aega pärast esimest proovi.

Koeri on rohkem kui eestlasi

Kohtume Koera liikmetega Eesti Muusikaakadeemia ees. See koht on neile tuttav ja armas, sest siin salvestasid nad ka oma plaadi. Muusikatudengid, kes kogunevad parajasti peaukse ette, et üheskoos tudengipäevade avamisele sammuda, ümbritsevad oma vanemaid seltsimehi helluse ja lugupidamisega.

Koera imago ei põhine muidugi üksnes juhuslikult leitud sõnal. Koertega seob neid ka sisuliselt üsna palju.  

Epliku sõnul on koerad head pahaaimamatud lollid loomad, keda annab väga hästi ära kasutada. "Ja kõige tähtsam point meie jaoks: koerad näevad must-valgelt. Meile on tähtis, et inimesed nii ei mõtleks. Oleme ju kõik lollid, targad, värdjad, geeniused... Me ei talu ainult ühe tõe aktsepteerimist. Et keegi ütleb näiteks nii: "Ma olen parem inimene kui sina, sest ma ei joo viina.".

Margus Tohver: "Koeri on rohkem kui eestlasi."

Eplik: "Koerad on rockis alati kaasa löönud. Biitlite "Sgt Pepper’s Lonely Hearts Club" plaadi lõppu lasi Lennon panna spetsiaalselt koerte jaoks väga ärritava sagedusega heli, mida inimene eriti ei taju."

Pehk: "Ja miks Dagö koerteklubist laulab?"

Koera on kõige rohkem süüdistatud ropendamises. Mõnede "Pure" laulude pealkirjad ("Pihkupeksja", "Värdjad", "Mine munni") tõestatavad, et süüdistajatel on tõsi taga. Eriti kui sellised süüdistused kõlavad kontserdilavalt.

"Kohati on neil õigus," möönab Eplik. "Aga tegelikult me üksnes peegeldame tegelikkust ja teeme seda ilmselt liiga hästi."

Kas Koer on punkbänd?

Epliku arvates kängitseb ainult loll inimene ennast mingi žanri piiridesse, kuid publik võib nende pärast arvata, mida tahab. "Erik Morna on öelnud, et punk on eneseväljendus, mis ei vali vahendeid. Sel juhul on Koer punk ja näiteks Onu Bella samuti."

Margus Tohver: "Meie suhtumine on küll punk."

Esimese plaadi materjal valmis kolme ööga, improviseerides nagu kombeks džässmuusikas. Eesti keelele läks Eplik üle oma sõnul sellepärast, et ei oska inglise keelt nii hästi, et sedavõrd otsekoheselt väljenduda. "Tegelikult võibki Koera nimetada džäss-punkansambliks. Džäss on meie meetod ja punk – süsteem." 

Margus Tohver: "Eesti ongi punkriik."

Näri läbi käsi, mis sind toidab!

Nii Ruffuses kui Claire`s-is mänginud Siim Mäesalut Koeras enam pole. Mis alusel Eplik inimesi oma bändidest ära ajab?

"Siim ei joo ju. Claire`s Birthdayga oli kõik korras, niikaua kuni ma ka ise joomise maha jätsin. Aga kui 2/5 bändist ei joo, on rockibisnessis võimatu läbi lüüa. Rock`n`rolli kontsentratsioon jääb lahjaks. Veerandi võib veel andeks anda."

Joomise jätnud Eplik maha sellepärast, et see ei sobinud talle.

Jaan Pehk (kolm päeva hiljem): "See joomise jutt oli soga."

"Mida veel teha ei tohi, kui tahetakse rockibisnessis läbi lüüa?" uurin Vaikolt.

"Loll ei tohi olla. Mina küll ei tea ühtegi Eesti rokkarit, kes oleks päris puruloll."

Epliku sõnul on tal erinevad bändivalemid nagu jalgpallitreeneritel süsteemid (näiteks 4-4-2 või 4-3-3). Näiteks Ruffus tegutseb ikka edasi ja teeb plaati ka.

Koer kavatseb edaspidi aktiivselt kaasata külalisesinejaid. Järgmisel plaadil võib-olla koguni kõikidesse lugudesse. "Purel" on neid üks – Eesti uuriva ajakirjanduse pommikass Kivisildnik, kes esitab üht meie tuntud kunstnikku üsnagi solvava omasõnalise "Hingede rändamise".  

"Tõeline proff – esimese korraga laulis teksti sisse," kiidab Eplik.

"Ja kui hea diktsiooniga!" lisab Pehk. (Tekst on tõesti üsna pikk ja variatsiooniderikas.)

"Tegelikult ei kulunud üheski loos ühegi instrumendi sissemängimiseks üle kahe korra," meenutab Eplik.

Teine külaline, keda küll plaadil otseselt kuulda ei ole, on Aapo Ilves, kes kujundas plaadiümbrise ning kelle sõnadele tehtud loos "Väikeste linnade mehed" mängis Eplik sisse kõik pillid ja vokaali, sest pidas teksti geniaalseks. (Selle arvamusega tuleb ühineda. Lisaks on tegu ilmselt viimase poole sajandi parima daktülilises värsimõõdus eesti luuletusega.)

"Leiame, et eestlased väärivad vähemalt ühte väga head omakeelset rock-bändi," usub Eplik.

Miks ainult ühte?

Eplik lisab, et võiks ju ka sada olla. Ja mõned juba on. Näiteks Genialistid, kes on koguni Koera sõprusbänd, kuna päästsid ühel kontserdil Epliku elu või vähemalt maine. (Kõik tema kitarri kuus keelt läksid katki, Genialistid aitasid hädast välja.) Samuti J.M.K.E. ning Psühhoterror.

Pärast järelemõtlemist palub Pehk lisada veel ühe nime: Ans. Andur (Kesk-Eesti sotsiaalse kallakuga meinstriimrocki lipulaev).

Eplik: "Maailm on täis inimesi, kes käituvad nagu koerad – on ketis, liputavad saba. Me oleme neile isiklik eeskuju, et väljapääsu näidata. See on meie suurim väärtus."

Ilmselt siit ka bändi põhifilosoofiat kajastava "Koerte hümni" refrääni sõnad: "Näri läbi käsi, mis sind toidab!"

**

Neli koera paadis

Vaiko Eplik (23, vokaal, kitarr)

…on nelja künofiilist protestimuusiku hulgast ilmselt tuntuim. Nagu eelmistes bändides tavaks, on ta kõigi lugude muusika autor, välja arvatud üldtuntud "Avanti popolo", "Jää vabaks" ja Ülo Vinteri "Kodu".

Suvel mängis ta Tartus Juuda rolli muusikalis “Jesus Christ Superstar”. "Tartu hakkas mulle meeldima," tunnistab ta nüüd. "Leidsin Vanemuise teatrist väga palju sõpru ja mind võeti viinaklubi auliikmeks. See on suur au!"

Claire`s Birthday moodustas Eplik juba 18-aastaselt. Tänaseks on ta pere kolmeliikmeline: lisaks abikaasa Kristel (endine Pia Frausi laulja) ja poeg Villem-Richard (2,5).

Jaan Pehk (29, rütmikitarr, vokaal)

Lüüriliste kalduvustega Jaan Pehk on hästi tuttav eelkõige naivistliku ja humoristliku luule sõpradele. Tema kauaoodatud esikkogu "Sisukord" (2004) pälvis kohe kiitvaid hinnanguid. Avaluuletuse "meie lähme tipp tipp tipp/ igaühel käes on lipp/ see on naivismi tipp" kohta avaldas Karl Martin Sinijärv koguni arvamust, et see tuleks raiuda Pika Hermanni müüri sisse. Vahel lubab Eplik Pehkil ka laulda ja Claire`s Birthday aegu olnud üsna kade, et paljude meelest parima loo – "Ladys Love Me" – just Jaani laulda jättis.

"Purel" laulab Pehk koguni viit laulu – lisaks taustavokaali –, aga need plaadi löövamate hulka ei kuulu, "Igapäevane menüü" välja arvatud.

Margus Tohver (33, trummid)

Saue rahva silmatera Margus Tohver mängis trumme Claire`s Birthday`s ja teeb seda Koeraski. Ühtlasi paistab ta silma kõige radikaalsema ellusuhtumisega ("Mulle meeldivad vihased lood"). 2003. aasta kevadel Riias, kui Ruffus esindas Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel, paistnud ta silma tõelise rokkarina, kes ei löönud põrmugi risti ette selle ees, et on välismaal ning väga tähtsal üritusel. Juhan Paadamile tekitanud see palju murekortse.

Ivo Etti (24, basskitarr, helirežii)

Neljas mees Ivo on ikka kuidagi varjus püsinud. Esiteks puhtperekondlikul põhjusel, kuulsama õe Eda-Inese tõttu, teiseks ambitsioonikamate või vähemalt jutukamate bändikaaslaste pärast. Sõnu tuleb temalt nagu tangidega välja kiskuda. Lisaks on ta blond ka.

Ristküsitluse käigus tunnistab Etti ainult, et Koeras mängimine ei ole teda muusikaliselt arendanud, aga talle meeldib see sõna. Ja kui Koera ei oleks, võtaks ta endale ise koera. (Teistel juba on.)

See-eest on Etti ainsana mänginud kõigis kolmes Epliku fabritseeritud koosseisus. Ja omandab ainsana muusikalist kõrgharidust.