Üldiselt olen hea sõber nii omaenese kaka
kui oma taksikoera kakaga. Aga neil pole minust piisavalt tolku –
lihtsalt aega ja energiat napib, et nendega suhelda nii palju, kui nad tahaks.
Üritan küll anda endast parima, aga teate ju küll seda
tänapäevast elutempot.
Tihti tunnevad minu ja mu
taksikoera kakad ennast üksildaselt ning kaeblevad selle üle.
Omavahel nad ka üldse kokku ei puutu, kuna rändavad eri radu.
Tihtipeale hakkab mul neist väga kahju. Muutun murelikuks ja
püüan lahendust leida.
2.
Mõtlesin, et peaks nad õige omavahel sõpradeks tegema.
Et inimese kaka ja taksikoera kaka on küll pärit erinevatest
kultuurilistest keskkondadest, kuid ehk nad aja jooksul õpivad
teineteist tundma ja leiavad puutepunkte. Et vast ei jää
võõrasteks.
Mõlemad olid mu plaaniga
rõõmuga päri. Minu uudishimulik kaka oli just siirdumas
järjekordsele maailmareisile ja ta oleks taksikoera kaka heal meelel kaasa
võtnud. Aga siis selgus, et taksikoera kaka ei oska ujuda –
inimese kaka reis algab ju tavaliselt sukeldumisega ja kulgeb siis läbi
maailmamere. Taksikoera oma aga alustab iseseisvat elu kuival maal,
kõnnitee äärses rohelises konteineris.
Tugevam teeb
kompromisse – minu kaka nõustus, et ma ta koos taksikoera kakaga
hakatuseks sinna rohelisse konteinerisse viin. Et eks siis pärastpoole
paistab, mis saab. Just eile saatsid nad mulle sõnumi, et on
üheskoos äärmiselt õnnelikud ja tänasid imelise
reisi eest.
3.
Tagasivaade koolipõlve.
Kogu klass pidi polikliinikusse viima kakaproovi, aga üks poiss viis enda
oma asemel koera kaka, mille oli tänavalt üles korjanud. Kakauurijad
tuvastasid pettuse ja sellest puhkes hirmus skandaal. Koera kaka ei
kõlvanud neile, poiss pidi pärast ikka enda oma viima.
Aga siis oli nõukogude aeg, mis oli üldse igatepidi karm ja
reglementeeritud. Räägiti küll rahvaste sõprusest, aga
tegelik elu näitas midagi muud. Igaüks pidi vaatama, kuidas ise
hakkama saab.
Tänapäeval on lubatud rohkem hellust ja
hoolitsust. Kuigi kakauurijad saavad nüüdki suuresti imestada.