Üldiselt olen hea sõber nii omaenese kaka kui oma taksikoera kakaga. Aga neil pole minust piisavalt tolku – lihtsalt aega ja energiat napib, et nendega suhelda nii palju, kui nad tahaks. Üritan küll anda endast parima, aga teate ju küll seda tänapäevast elutempot.


Tihti tunnevad minu ja mu taksikoera kakad ennast üksildaselt ning kaeblevad selle üle.


Omavahel nad ka üldse kokku ei puutu, kuna rändavad eri radu. Tihtipeale hakkab mul neist väga kahju. Muutun murelikuks ja püüan lahendust leida.


2.


Mõtlesin, et peaks nad õige omavahel sõpradeks tegema. Et inimese kaka ja taksikoera kaka on küll pärit erinevatest kultuurilistest keskkondadest, kuid ehk nad aja jooksul õpivad teineteist tundma ja leiavad puutepunkte. Et vast ei jää võõrasteks.


Mõlemad olid mu plaaniga rõõmuga päri. Minu uudishimulik kaka oli just siirdumas järjekordsele maailmareisile ja ta oleks taksikoera kaka heal meelel kaasa võtnud. Aga siis selgus, et taksikoera kaka ei oska ujuda – inimese kaka reis algab ju tavaliselt sukeldumisega ja kulgeb siis läbi maailmamere. Taksikoera oma aga alustab iseseisvat elu kuival maal, kõnnitee äärses rohelises konteineris.


Tugevam teeb kompromisse – minu kaka nõustus, et ma ta koos taksikoera kakaga hakatuseks sinna rohelisse konteinerisse viin. Et eks siis pärastpoole paistab, mis saab. Just eile saatsid nad mulle sõnumi, et on üheskoos äärmiselt õnnelikud ja tänasid imelise reisi eest.


3.

Tagasivaade koolipõlve. Kogu klass pidi polikliinikusse viima kakaproovi, aga üks poiss viis enda oma asemel koera kaka, mille oli tänavalt üles korjanud. Kakauurijad tuvastasid pettuse ja sellest puhkes hirmus skandaal. Koera kaka ei kõlvanud neile, poiss pidi pärast ikka enda oma viima.


Aga siis oli nõukogude aeg, mis oli üldse igatepidi karm ja reglementeeritud. Räägiti küll rahvaste sõprusest, aga tegelik elu näitas midagi muud. Igaüks pidi vaatama, kuidas ise hakkama saab.


Tänapäeval on lubatud rohkem hellust ja hoolitsust. Kuigi kakauurijad saavad nüüdki suuresti imestada.