LEIAB SADOMASOST LOHUTUST: Peategelast Juhat mängib näitleja Pekka Strang, kelle seni tuntuim roll oli nimitegelane eluloodraamas „Tom of Finland“ (2017). Foto: Must Käsi 2 OÜ

Soome film „Koerad ei kanna pükse“ on lugu leseks ning üksikisaks jäänud keskealise südamekirurgi Juha (Pekka Strang) ja tema alaealise tütre suhtest. Samuti mehe suhtest oma hukkunud naisega ning seda täiendavast omamoodi armuloost muidu taastusravi spetsialistina töötava domina Monaga (Krista Kosonen). Viimane liin on filmis domineeriv.

See on üdini „euroopalik“, aeglase tempoga ja kohati (visuaalsetesse) klišeedesse uppuv linateos. Näeme korduvate kaadritena inimese käest aegluubis kukkuvat palli, alasti naist selja tagant suvisel paadisillal, inimesi vee all keset vesikasve, vees hõljuvaid juukseid. Nende kaadrite „igavene tagasitulek“ pidurdab omajagu loo arengut ja muutub lõpuks lihtsalt igavaks ja tüütuks.

Klišeelik on ka mehe ja domina suhe. Nagu kuulsas „halli varjundite“ seeriaski, otsitakse „perverdi“ kalduvustele põhjust mingist isiklikust psühholoogilisest traumast – praegusel juhul armastatud naise ootamatust kaotusest.

Positiivse külje pealt saab öelda, et domina ja „orja“ kohtumiste ning seansside edasiandmine on küllaltki täpne ning tõepärane. Samas korduvad ka need sadomaso-stseenid ja muutuvad lõpuks vaatajale täpselt sama ammendunuks kui veealused näod ja hõljuvad juuksed. Sekka annavad tõelist teravust ja ootamatust paar tõesti räiget füüsilise (vabatahtliku) vägivalla stseeni, mida on valus vaadata. Isegi minul, kes ma olen samuti dominana töötanud.

Üldiselt ei pea ma „Koerad ei kanna pükse“ filmina just šedöövriks, aga mingi ettekujutuse domina-alluva suhtest annab ta neile, kel vastava maailma ja subkultuuri(de) vastu huvi on, aga varasem kokkupuude puudub. Siiski ei saa me vaatajana minna sügavamale karakterite sisse, ei näe nende motiive ega tausta, mis on neid selliste valikuteni elus viinud. Näeme pealiskaudselt edasi antud katkiseid ja traumeeritud inimesi, kes leiavad sadomaso subkultuurist endale uue identiteedi ja uue hingamise – selle viimase nii otseses kui kujundlikus mõttes.

Kinodes alates 6. veebruarist.