Fiona Apple’i viiendat albumit on täiesti võimatu kuulata millegi taustaks. Isegi samast albumist kirjutades on „Fetch The Bolt Cutters“ segavaks teguriks. Tegu on kodukootud paraadiga, kus keegi kogu aeg trummi põristab, kuigi klassikaliste löökriistade asemel on tegu näiteks klaverikaane või surnud koera luudega. Igal hetkel võib mõni koer haukuma või mõni inimene näuguma hakata.

Apple’i muusika on kaos, mis võtab kogu ümbruse üle. Kui mitmete hitimeistrite unelmaks on praegu saada oma lugu mõnda Spotify taustamuusika playlist’i, et inimesed seda kaubanduskeskustes ja spordisaalides kuuleksid, siis Apple on kõige sellise vastand. Näiteks „Relayd“ kohvikus kuuldes viskaksin ilmselt kohvitassi aknasse. Isegi kõige traditsioonilisemalt kauni meloodiaga „Cosmonauts“ muutub huiletega orkaaniks ja sumbub seejärel ekstsentrilisse ümisemisse. Meeleolumuusika küll, aga millise meeleolu?

Seni tundub mulle, et kõndimine on ainuõigeks viisiks „Fetch The Bolt Cuttersit“ kuulata. Samme saab perkussiooniga samasse temposse seada ning tähelepanelikult kuulata, mida Apple’il öelda on. Eelmisest albumist on möödunud kaheksa aastat ning tegu on piisava ajaga, et albumilt kõik sisutäitjad välja visata. Kord laulab Apple kunagisest koolikiusust ning kirjeldab seejärel õhtusööki, kus ta ei suuda viisakaks jääda ning kõik oma ebaviisakad mõtted kohe välja paiskab.

Veel üks põhjus, miks sellele albumile on vaja reserveerida eraldi aeg oma päevast, on see, et tekstitiheduselt ja abstraktselt, kuigi siiski aimatavalt narratiivilt on tegu raadioteatriga. Mis sellest, et Apple’i maailmas suurema osa ajast midagi ei juhtu. Kõige sündmusrikkam ja keerulisem ongi istuda kodus ja lihtsalt elada.