“Andsime
ära.” Ruitlane nõjatub seljaga vastu kuuti. “Selgitas
inimestele liiga agaralt oma õigusi, kui lahti
pääses.”
Samas, ka Ruitlane ise kannaks
“purõja pini” metafoori soovi korral vabalt välja.
Vaadake ise: õiendab kolumnistina Delfis, hirmutab võrokeelses
Uma Lehes oma kohutava kõnepruugiga vanainimesi. Ja, nali naljaks,
tagatipuks pidas paari aasta eest sulgemiseni viinud blogi abielulahutuse
teemadel.
Äsja üllitas (:) kivisildniku kirjastus
Jumalikud Ilmutused tema romaani “Naine”. Raamatu, mis ei sisalda
ühtegi nime – küll aga Naist, tolle Uut Meest, Lolle Maainimesi
ning luuletajast minategelast. Ja selle interaktiivseks käsikirjaks on
Ruitlane ise nimetanud just ajaveebis avaldatut.
“See
blogi...” Ruitlane istub sõstrapõõsaid ja
õunapuid täis tagaaias rohekashallile luitunud pingikesele ja
toksib sõrmega suitsupakki.
“...See tekitab lihtsalt
müra. Raamat on ikka palju üldisem kui ühe mehe ja naise
vaheline suhe.”
Nii et dokumentaalromaani sa ei
kirjutanud?
Muidugi võib õhku lasta tonte:
avaldati “keelatud” raamat! Aga igasugused seosed jäävad
ikkagi lugeja otsustada.
(Ruitlane koogutab end pingil
mõtlikult edasi-tagasi ja toetab lõua päikesest pruuniks
põlenud käele.
Tal on terav ja enesekindel, aga mitte
agressiivne pilk.)
Raamat sai hea, seisab ka ilma spekulatsioonideta
koos. Ei vaja tugipunkti.
Seal sahmerdab fantastiliselt
lihtsameelne Naine, Lollid Maainimesed, Perssekukkunud Hipi ja teised sarnased
tegelased. Kellest see raamat on?
Meil müüakse
lademes naistekaid, mis kujutavad meest pahelise, ropu ja laisana – noh,
heal juhul teeb ta veidi sporti.
Minu raamat on natuke karedam
vastukaal sellele. Ütleme nii: Eesti esimene meestekas, mis ei
räägi mutritest ja poltidest. Samas puudub siin ka enesehaletsus.
Peategelane – Naine – karjus oma eelmise mehe
surnuks. Praegust kaasat instrueerib ta seksi ajal nagu masinist. Ta ostab
hekikäärid, kuigi perel puudub hekk, ja investeerib kodulaenu
sõbranna auto valuvelgedesse. On see provokatiivne romaan?
Muidugi on! Aga see ongi umbmäärane tänapäeva naise
kujund – olgugi et karikatuurne, üle võimendatud. Ja
tarbimishullus jättis väga vähesed inimesed puudutamata. Samas,
see raamat on mehe nägemus. Ja tegelikult ma ei räägi helgest
armastusest.
Naiste arusaama mehest võrdsustad sa
“istuva peenisega”.
Nojah, millegipärast
meil ongi pilt mehest kui külvimasinast. Et puistab küla seemneid
täis ja siis kõnnib minema, käsi taskus ja õllepudel
näpus.
Mõtlesin, jah, et äkki see raamat aitab
tavapärast kuvandit lõhkuda. Et ka mehed saavad haiget ja on
tundelised.
Muidugi peegeldab ta seda, kuidas ma ise lahutusest
välja tulin. Aga...
(Ruitlane
tüdineb.) Ega blogist peale emotsiooni midagi üle ei tulnud. Jäi
kokkulepe, et ma eksnaise kohta infot ei avalda. Kokkulepe on aumeeste
värk – aga ma olin suhte lainel, emotsioon oli sees, lihtsalt pidin
selle välja kirjutama.
Pealegi, blogi jäi ka minu enda
jaoks seisma.
POLEEMIKAT TEKIT
ANUD BLOGIST
plaanis Ruitlane vormida interaktiivse romaani –
kommentaaride põhjal, mida külastajad lisasid. “See muutus
juba huvitavaks,” räägib ta. “Üks mees kirjutas,
kuidas ta lapsepõlves oma isa külastas: läks emaga tülli,
sõitis esimest korda elus teise linna isa juurde. Jäi trepi peale
magama – ja isa tuli koju ja tõstis ta tuppa... Tahtsin just
selliseid lugusid saada. Aga neid tuli vähe.”
Kui blogi
kinni läks, toksis Ruitlane emotsiooni pealt sisse paar fiktiivset juppi
Mehest ja Naisest.
Asjad arenesid, ja nüüd on:
1.
Ruitlast Orkuti kaudu togima hakanud täiesti
võõrad mehed: kuule, ma lahutasin paar aastat tagasi – nagu
minu elust maha kirjutatud!
2.
Ruitlane ise
taibanud, et inimeste elud on masendavalt sarnased. “Kõigi meeste
lood on suuresti ühesugused,” mõtiskleb ta.
3.
Isegi Kaur Kender Delfis poetanud, et “rohkem sel
aastal lugema ei peagi”. (Ruitlane: “Huvitav jah, isegi Kender tuli
maa alt välja!”)
Miks su raamatus mitte
ühtegi nime ei ole?
Ma sain aru, et sellega
tõmbub mõõde tohutult koomale. Praegu saab Naise
või Mehega samastuda sisuliselt igaüks.
Kusjuures
– ta on väga hea tõlkeraamat. Pane sommidele, lätlastele
või venelastele ümber – kõik on sama!
Tõlkimisele mõtlen ma päris tõsiselt!
(Tõlkimise-jutt ajab Ruitlase peaaegu poisilikku õhinasse.)
Noh, võib-olla moslemimaadesse ei saa müüa, tekib
kultuuriline nihe – et miks naist lihtsalt kividega surnuks ei
loobita.
Oled sa nüüd
meesõiguslane?
(Ruitlane kergitab kulmu ja
jääb tükiks ajaks vait, muie suunurgas.) Hea küsimus! Vist
tõesti natuke olen! Aga ma arvan, et selle raamatuga minu
õiguslase-roll ka piirdub.
Raamatu üks
võib-olla kandvamaid stereotüüpe kirjeldab Ema.
Kõikehaaravat kuvandit loojast, toitjast ja katjast nimetad sa lihtsalt
õnnestunud “pesupulbrireklaamiks”, millega ühiskond
kaasa jookseb.
Nojah, naise reklaamiagentuur on
ühiskonnas palju paremal järjel. Nende positsioon on palju tugevamalt
kindlustatud kui meestel.
See, et naine – ja ema –
ühiskonnas põhirolli mängib, pole ju mingi eriline saladus.
Samas näib naine raamatu põhjal justkui
“olemuslikult” juhmakas. Aga mehe äpardusi põhjustavad
igasugused kõrvalmõjud – põhiliselt naise tekitatud.
Ülekohut sa naistele ei tee?
(Kavalalt.) Aga see on
jutustaja õigus. See on mehe jutt! Oleks ta naise jutt, siis oleks
hoopis midagi muud.
Mida naislugejad sulle selle peale
öelnud on?
Nende tagasiside on täiesti
jahmatavalt positiivne! Tegelikult see raamat näitab, kuidas naine
mõjutab meest. Mees kujuneb ja kulgeb läbi naiste. Teda
juhitakse.
Naine võib ju olla mehe jaoks väga m o t i v
e e r i v ! (Ruitlane muigab jälle.)
Soorolle väga
kõigutama ei kipu?
Nojah, mingid inimlikud
kokkulepped ja käitumismudelid ikkagi kehtivad. Et naine ei peaks ise
hakkama kusagil ametiasutuses rasket vanaaegset ust lahti pressima
või...
(Ruitlane süütab uue sigareti, mõtleb
jupp aega ja vajub pingil kummaliselt kössi.)
Need rollid pole
võrdsed. Aga nad jagunevad nii, et mõlemal oleks kerge hakkama
saada. Samas, Nõ
;
;ukogude aeg tootis naistraktoriste ja treialeid – ja meile nad ka
meeldisid! Aga kui võtame praegu kusagilt võistlustelt vuntsidega
naiskettaheitja või kuulitõukaja, siis... Pigem on inimlik ikkagi
mõte “naiselikust” naisest.
Samas, su
raamatu meespeategelane on harjumuspärases maskuliinses mõttes
“tööpõlgur”. Luuletaja, nagu sa isegi.
Tähendab, soorollidest irdunud.
Nojah, ma ei leidnud
suuremat kontrasti reaalse tööga! Ja teine asi: luuletaja elust ma
üht-teist tean. Aga mida tean ma näiteks keskastme juhi elust?
Kuidas elukaaslane sind selle raamatu juures
nõustas?
Meil oli kokkulepe, et ta loeb seda alles
paberversioonis. Aga...
(Ruitlase nägu täitub hetkeks
peaaegu naiivse rahuloluga. Ta näeb välja siiras ja õnnelik
nagu Bullerby laps.)
See on ikka kohutavalt hea, kui saad teise
poole käest nõu küsida!
AASTAL
1997
lükati Ruitlane – värske Tartu Noorte Autorite
Koondise liige – esimest korda luuletustega rahva ette. Tartu
botaanikaaias toimunud üritusel oli üks esineja vahelt ära
kukkunud.
Ruitlane vaatas: laval puha õrn ja hingestatud
poeesiateater; mõnel kaasas makk tundelise heliribaga...
“No mida,” muretses Ruitlane. Tema niimoodi ei osanud.
Nii ronis ta letti ja lihtsalt karjus kogu kava ette. Hoobilt sündis
tema firmamärk.
Ruitlane on NAKi koosseisus karjunud 7000
inimesele Singer-Vingeri vahetekste, tagajärjeks kogu Pärnu linna
soojad embused ja tasuta õlu. Aga pidanud ka kõrvale
põiklema paari tuhande purjus teismelise pudelirahe eest.
(:)
kivisildnik nimetab Ruitlast üheks neist Eesti poeetidest, kes
“suudavad vabalt välja kanda
rokkstaari-mõõtme”.
Palju selles NAKi
rokkstaari-värgis taotluslikku on? Sa ise juhtisid purjuspäi autot,
said kaela kriminaalhooldaja – ja avaldasid sellest ajalehes
luuletuse...
(Ruitlane mõtleb pikalt, laup kipras.)
Muidugi, kogu looming on minu nägu. Selline, nagu ma olen. Ja sel hetkel
ma tõesti tegelesin roolijoomarlusega.
Aga miks sa
ropendad? On see mingi olemuslik osa “meesluulest”, millega sind
seostatakse?
Noh, ropendamine nüüd küll
meest ei tee. Pigem nii: ma olen võrokene, luuletan pigem võro
keeles. Kirjutaks ka proosat, aga...
Nojah. Raamat on kaup. Ma elatun ainult
kirjutamisest – tähendab, paratamatult tuleb mõelda, kuhu see
raamat turul panna. Aga ropendamine...
(Pikem paus.)
See
kõlab võro keeles hoopis omamoodi. Jõumoment on teine.
Tahes-tahtmata võtan ma selle ka kirjakeeles üle. Samas,
tähenduse paneb lugeja kokku oma peas. Pole minu mure, kui tema kirik
selle peale põlema läheb.
Ja ma tahaks mõelda, et
kasutan roppusi ikkagi millegi rõhutamiseks või madaldamiseks,
mitte niisama.
On sul päris leebeid asju ka kusagil
sahtlis?
Noh, esinemistel loen vahepeal ka vaiksemalt. Et
ei karju. Aga väga tundelist luulet ma tõesti ei kirjuta.
Samas, seda ma olen küll märganud, et minu luule jõuab
kohale. Saadakse aru. Alati ei peagi olema hästi tähenduslik,
nii-öelda pointi täis. Luule võib olla ka emotsiooni kandja.
Nagu laul.
(Ruitlane vaatab mulle pikalt, peaaegu kurjalt silma. Tal
on väga tihedad kulmud.)
Ja miks peab luuletaja või
kirjanik olema mingi hõlmitseja? Ta võib olla ka bravuurne ja
tugev!
KUI RUITLANE, paberipakk
kaenlas, 1997.
aastal NAKi katsetele läks, sobras (:) kivisildnik tema luuletused
läbi, noppis sealt välja üheainsa ja ütles:
“Oskad luuletada küll. Aga see ülejäänud rämps
viska minema.” Toona 28aastane Ruitlane solvus sügavalt, punnis
trotsist siiski edasi – ja tema esimene luulekogu “Inemise
sisu” müüdi aasta hiljem igasuguse meediakajastuseta viimseni
läbi.
Ning kolme proosateose ja mitme näidendiga on
Ruitlasest Kauksi Ülle hinnangul saanud Võru kirjanduse juhtiv
prosaist. “Konverentsidel temast ei räägita,” arutab (:)
kivisildnik. “Aga viskad kontoris luuleraamatu lauale ja kõik
loevad. Sisuga meelelahutus ongi lagi. Literatuuri toodetakse meil niigi
palju.”
Kas “Naine” oli sinu enda jaoks
mingi loominguline tähis ka?
Žanriliselt
võib-olla leidsin midagi, mis mulle kuulub, jah.
Oled
sa tõsisemaks läinud?
Ma olen kogu aeg
tõsine olnud. Aga toimiva nalja tegemine ongi tõsine asi. Et
kõik sõnavarjundid klapiks ja...
Kauksi
Ülle ütles, et sa ei ole satiirilises mõttes humorist, vaid
lihtsalt päikeseline inimene.
Pole, jah, nagu Priit
Aimla, kes väga peenelt kusagilt põõsa vahelt lajatab.
Samas, absurd mulle ka ei istu. Vist valdan kõige paremini situatsiooni,
olukorda ja karakterit.
Samas, “Naise”
üldistused mõjuvad tervikuna väga veenva
absurdina.
Tervikuna küll, jah. Aga eriti tugevaid
absurdseid detaile seal sees ei ole.
Su müügiedu,
stiili ja esinemismaneeride taustal sobib vist küsida küll: oled sa
rahvakirjanik?
Noh. Tõesti, ma ei
võõrasta ühtegi lugejat. Kurb on toota makarone, mis
inimestele ei maitse. Kui seda peab kokku võtma nimega
“rahvakirjanik”, siis tõesti – nišikirjanik ma
ei ole. Ja noh...
(Ruitlane tõuseb pingilt. Liigume tagasi
hoovi ja ta nõjatub maakividega vooderdatud kaevule.)
Ma
remondin autot, tähendab, mehaanik. Lõikan kodus võsa,
järelikult trimmerdaja. Püüan hea meelega kala...
Imelik on mõelda endast ainult kui kirjanikust. Alles talvel
käisin kaks kuud Hollandis ehitamas!
(Ruitlane hääldab silp-silbi
haaval, vist isegi õhinaga.) Puitpruss-moodulmaju! Tegime meeletu
tempoga, käed s u r i d iga õhtu – aga ma täielikult
nautisin seda! Töö tavaliste, lahedate, normaalsete inimestega. Sai
siit kirjanike keskelt veidikeseks ära. Nagu teraapia!
Ja noh,
kui meil öeldakse, et mees peaks elu jooksul ehitama ühe maja, siis
– mina tegin neid kahe kuuga kakskümmend!
Olavi Ruitlane (40)- Üles kasvanud Võrus. Töötanud ehitusmaalri, treiali, lukksepa, katlakütja, karjuse ja veel mitmetes ametites. “Nojah, mul on sellistest asjadest kirjutades millelegi on toetuda – ei pea kõiki olukordi ise välja mõtlema.”
- Luulesse jõudis teismelisena Hando Runneli kaudu. “Tema “Punaste õhtute purpur” pani mõtlema... Edasi muidugi Üdi, Tartu-aegadel Beier ja Indrek Ryytle, täielik geenius!”
- Armastab tekstilist lihtsust. “Pluss mõningane bravuursus ja selle taga ka pisike point – arvan, et need olen oma luulest ka proosasse kaasa haaranud.”
- Kirjutanud posu laulutekste. Iseäranis palju kasutab neid Orelipoiss (Jaan Pehk, Ruitlase hea sõber).