Kogu Jaapan vajub
Juba 1973. aastal avastas dr Tadokoro, et Jaapani saarestik vajub. Tektoonilised plaadid merepõhjas liiguvad aeglaselt, Jaapan asub neist kõige suurema tipus. Algul suhtus geoloog sellesse skeptiliselt, kuid uurimisretk allveelaeval näitas tohutut pragu Jaapani mere all. Ja peaminister Yamamoto alustab ulatuslikku operatsiooni inimeste päästmiseks. 110 miljonit jaapanlast tuleb eemale toimetada kindlast surmast. Poliitikanõunik Watari esitab hoopis paradoksaalse soovituse: ärge päästke kedagi! Ilma maata pole enam Jaapanit. Kus on jaapanlaste kodu?
Peatselt jõuab Tokyosse esimene maavärin ja purustab linna. Puhkenud paanikas vajab Jaapan abi kogu maailmalt – Euroopalt, USA-lt, vanalt vaenlaselt Hiinalt. Ent kas Jaapan on nende suhtes varem olnud abivalmis? ÜROs pöördub saadik maailma riikide poole aidata 100 miljoni inimese transportimisel üle mere. Kuid kas pole hoopis tegemist katastroofiga, mis ei ähvarda mitte ainult Jaapanit, vaid kogu maailma? Missuguse riigi pühib tõusulaine järgmisena?
“Jaapan vajub” (Nihon Chinbotsu, 1973) on olnud menukaim Jaapani katastroofifilm.
1975. aastal ostis ameerika B-filmide kuningas Roger Corman 143minutise originaali ja lõikas selle 82minutiseks, filmides juurde mõned stseenid. Vaimustust ei järgnenud, ainult kriitika tegevuse ja dialoogi lihtsameelsuse pärast. Ega muidugi sellised lausekatked nagu “Kuulete, see tähendab ju maailma lõppu!” ja “Olen 3000 aastat oodanud seda päeva!” erilist vaimustust ärata. “Film näib lõputu, kuid kui te läbete küllalt kaua oodata, saab ta siiski ükskord läbi,” lõpetas arvustuse minu meeliskriitik Roger Ebert.
Sellisest vastuvõtust hoolimata saadeti 2006. aastal kinodesse suure rahaga tehtud ja kõikvõimalike eriefektidega varustatud samanimeline uusversioon. Seda reklaamiti Jaapani kõigi aegade suurima katastroofifilmina. Maavärinad ja vulkaanid hävitavad Jaapani saared täiesti. Riik upub ookeani.
Kriitika võttis filmi vastu samuti nagu originaali: “Kena esitus, kuid kesine draama,” resümeeris Variety.
Film on täidetud paanikast ja eriefektidest, on ka vajalik armastusliin. Karakteriareng puudub, kesksel kohal on peaministri ja valitsuse püüd aidata rahval põgeneda üle merede ning maailma valitsuste vastuseis ja vastutegutsemine. Muide, tundub, et kuigi jaapanlased on maavärinate ja tsunamidega harjunud, aitavad sellised katastroofifilmid ennekõike tõsta jaapanlaste rahvuslikku enesetunnet, mitte niivõrd neid ette valmistada tulevasteks loodusõnnetusteks. Jaapanis elanud muulased on märganud, et jaapanlastel pole ei kodus ega tööl vahendeid ega ka teadmisi ootamatute õnnetussituatsioonide puhuks.
Mõlema filmi aluseks on Sakyo Komatsu populaarne katastroofiromaan, esimese on lavastanud Shiro Moritani, teise Shinji Higuchi. Mõlemast suurfilmist õhkub küsimus: kas rahvus ikka veel väärib oma eksistentsi, kui loodus on tema jalge alt pinna hävitanud? Mis on väärt inimelu – olgu siis üks või sada miljonit?
■Jaapani kõige kuulsam filmikoletis on 28 õudus- ja seiklusfilmis esinev Godzilla.
■Jaapan on ainus riik maailmas, mis on üle elanud tuumapommitamised. Neist kasvanud hirme väljendabki Godzilla: eelajalooline olend, kes tuumaplahvatuste tagajärjel muteerub ja hiigelsuure kasvu saavutab.
■Godzilla välimus on muutunud filmist filmi. Kuigi ta meenutab oma pika saba ja suure seljauimega segu stegosaurusest ja teistest hiidsisalikest, tuleb nimi Godzilla hoopis jaapanikeelsetest sõnadest gorira (gorilla) ja kujira (vaal).
■Koletis suudab ühtviisi hästi elada nii vees kui maal. Tema hingeõhk on mõnes filmis radioaktiivne, ta suudab pursata tuld nagu lohe. Värvus kõigub filmides rohelisest halli ja mustani.
■Godzilla pole läbi ja lõhki halb, vaid esineb mõnes filmis ka positiivse kangelasena.
■Eestis on enim tuntud Godzilla Hollywoodi versioon 1998. aastast, mille lavastas Roland Emmerich. Selles purustab pesa ehitama tulnud koletis Ameerika võimsuse sümbolit New Yorki.
