GRAND OLD RAHVUSLUSE MÕTESTAJA: Jaan Krossi loomingust võib leida ajaloo kohta rohkem kui populaarteadusest. Ingmar Muusikus

Mõttevahetus postkoloniaalse teooria kasutamisvõimalustest eesti kultuuri uurimisel on eesti kirjandusteaduses käinud juba mõnda aega (vt näiteks Vikerkaare postkolonialismi erinumber). Kasvanud küll välja endiste Briti ja Prantsuse kolooniate kultuurisituatsioonide analüüsist, huvitub postkoloniaalne teooria rahvuste ja kultuuride kujunemisest ja selle seotusest võimuga laiemalt. Eesti kultuuris peetakse selle teooria seisukohalt huvitavateks perioodideks eelkõige rahvuslikku ärkamisaega 19. sajandi teisel poolel ja nõukogude võimu perioodi. Vähem on arutatud selle üle, kuidas võiks postkoloniaalne teooria olla abiks iseseisvumisjärgse kultuurisituatsiooni lahtimõtestamisel.

            Esiteks võiks eesti kontekstis olla huvipakkuv juhtiva postkoloniaalse teoreetiku Homi Bhabha käsitlus moodsast rahvusest. Bhabha arvates ei ole rahvusliku identiteedi aluseks mitte ainult kõiki rahvuse liikmeid ühendav jutustus rahvuse ajaloost. Sellele lisandub ja vastandub iga üksikisiku või põlvkonna olevikuline suhe selle jutustusega. Iga põlvkonna uus, oleviku vajadustest lähtuv suhestumine minevikuga toodab ühest küljest kultuurisisest erinevust, uusi arusaami eestlaseks olemisest, ja on samas kultuuri arengu ja rahvuse kestmise eelduseks.

Kaasaegses eesti kultuuris illustreerib seda elav arutelu rahvusliku identiteedi ja kitsamalt selle üle, keda me võime nimetada eestlasteks. Ühed kritiseerivad laulva revolutsiooni ajal valitsenud kitsalt ajaloost, keelest ja etnilisest päritolust lähtuvat arusaama eestlusest. Teised ründavad neid kriitikuid omakorda kui kosmopoliitseid antirahvuslasi. Tegelikult on esile kerkinud kolmaski rühm inimesi, kes peavad end küll rahvuslasteks, aga mitte sellisteks nagu "vanad" rahvuslased. Kas ei olnud mõnevõrra üllatav, et ESTO TV "Vali kord" tegijad määratlesid end esilinastuse puhul antud intervjuudes kui patrioote ja Eesti asja ajajaid ja Rain Tolk kandis filmis särki kirjaga Nimed marmortahvlil II? Neid ei saa antirahvuslastena rahvuse hulgast välja arvata. Niipea kui leidub inimesi, kes tõlgendavad eestlaseks olemist teisiti kui teised, on rahvus muutunud, ja seda isegi nende jaoks, kes tahavad olla eestlased vanamoodi.

Rahvuse pidevalt loomises oleva tahu väljatoomine muudabki Bhabha käsitluse nii uuenduslikuks ja selle programmi nii positiivseks. See moodsa rahvuse sisemine, pluralismile taandumatu erinevus ongi tema suur võimalus. Isegi etniliselt ja keeleliselt kõige homogeensemal kogukonnal on oma sisemine erinevus, mis annab hääle ka kõigile muudele võimalikele vähemustele, nagu näiteks lõunaeestlased, venelased või tatarlased ja võimaldab neil saada osaks rahvusest. Bhabha rahvuslik identiteet ei ole seega enam etniline või keeleline samasus, vaid pigem teatud liiki solidaarsus, sest ainult "elades ajaloo ja keele äärealadel, rassi ja soo piiridel oleme võimelised tõlkima nendevahelise erinevuse teatud solidaarsuseks" (Homi Bhabha, Kultuuri koht).

Teine küsimus, mis Eesti kontekstis püstitub, puudutab kultuuri rolli rahvusliku identiteedi loomises. Postkoloniaalses teoorias on laialt levinud arusaam, et ajalookirjutus, kirjandus ja kunstid ei peegelda identiteeti, mis asub väljaspool neid diskursuseid, vaid loovad seda.

Viimastel aastatel on eesti ajalooteaduses hakatud teadvustama sidet ajalookirjutuse ja rahvusliku identiteedi vahel ja uurima ajalookäsitluste rolli rahvuse kujundamisel rahvusliku liikumise ajal 19. sajandil ja Eesti Vabariigi ajal. Aga 90ndatel kirjutatud 20. sajandit, aga eriti Teise maailmasõja sündmusi käsitlevates ajalooraamatutes see teadlikkus enamasti puudub. Jüri Kivimäe on juhtinud tähelepanu sellele, et 90. aastate eesti ajalookirjutus on peaaegu sama ideoloogiline kui Nõukogudeaegne ajalugu, mida see üritab ümber kirjutada, ainult teises suunas.

Ajalookirjutuse ja rahvusliku identiteedi seoseid on põhjalikult uuritud Saksamaal, kus rahva kollektiivses mälus valitsesid Teise maailmasõja järel müüdid saksa rahva kannatustest (saksa sõjavangide saatus, linnade pommitamine, idasakslaste pagendamine jne), mitte aga juutide kallal toimepandud kuriteod. Alles ajaloolaste visa uurimis- ja selgitustöö tõi rahva teadvusse Teise maailmasõja hirmsad faktid. See on viinud saksa kultuuriuurijad arusaamisele, et mäletamine ei ole midagi olemuslikult omakasupüüdmatut ega avatut, vaid aitab kannatuse kogukondade moodustamise kaudu luua ühistunnet ja suruda läbi oleviku- ja tulevikuhuvisid.  

Eesti 90ndate ajalookirjutus, eriti selle populaarteaduslikus vormis on läbi põimunud poliitikaga ja teenib seda. Aga jutustades eesti ajalugu, ei saa me lähtuda ainult vajadusest seista vastu Venemaa jätkuvalt šovinistlikule välispoliitikale, vaid peame mõtlema ka sellele, kuidas see mõjutab rahvuse kujunemist ja seega meie igapäevast elu Eestis. 90ndate alguses välispoliitiliselt vajalik õigusliku järjepidevuse idee eeldas teatud tüüpi jutustust Vaikivast ajastust, Teisest maailmasõjast, kahest okupatsioonist, metsavendadest ja sidus praeguse Eesti Vabariigi katkematult esimese Eesti Vabariigi külge. Selle tulemusena jäid tahaplaanile erinevused, mis nende kahe vabariigi vahel on, näiteks venekeelsete vähemuste küsimus.

Eesti politiseeritud ajalookirjutus on aidanud kaasa kultuuridiskursuse loomisele, mis näeb venekeelseid vähemusi veel tänagi kui okupante ja Venemaa šovinistliku välispoliitika käepikendusi, arvab nad rahvuse hulgast välja ja takistab nende Eesti-keskse identiteedi teket. See on tegelikult meie karuteene iseendale ja töötab meie välispoliitiliste eesmärkide vastu. Ainult integratsioon muudab Eesti immuunseks šovinistiliku poliitika suhtes. Aga vähemused ei saa suhestuda eestlaste rahvusliku narratiiviga, kui see sulgeb nad juba eelnevalt sealt välja või näitab neile kätte läbini negatiivse koha. Erinevad jutustused minevikust võimaldavad ka erinevaid tulevikke, mis võivad olla kurjad ja väljasulgevad, aga ka avatud ja lepitavad.

Vahel avalikkuseski esile kerkivate varjamatult rassistlike või marurahvuslike väidete argumentatsioonis on tihti ära tuntav just seesama laulva revolutsiooni ajal nii positiivseteks eesmärkideks kasutatud jutustus eesti ajaloost ja kultuurist. See, mis vabadusvõitluse olukorras oli vajalik ja viljakas, võib 15 aastat hiljem võimupositsioonilt jutustatuna teenida vaid kellegi väiklasi hirme ja huve ning takistada ühiskonna arengut.

Rahvusliku identiteedi loomine iseseisvumisjärgses eesti kirjanduses on tegelikult palju mitmekesisem ja avatum kui ajalookirjutuses. See ei ole ehk siiani piisavalt tähelepanu pälvinud, sest eesti kirjandusteaduses eelistatakse esteetilisi küsimusi püstitada sageli lahus kultuuripoliitilistest ja vastupidi. Aga just postkoloniaalse teooria valguses saab selgeks, et kõik kirjandusloolised ja kirjanduskaanonit puudutavad mõtisklusi on kultuuripoliitilised, olenemata sellest, kas seda teadvustatakse või mitte.

Näiteks Jaan Krossi ajaloolisi romaane on alati käsitletud rahvusliku narratiivi tähtsate tekstidena, samas ei ole põhjalikumalt uuritud, milline seal loodud rahvuslik identiteet täpsemalt on. Krossi ajalookujutus iseseisvumise ajal ja järel ilmunud romaanides Väljakaevamised, Tabamatus, Mesmeri ring, Paigallend jt on palju ambivalentsem kui populaarteadusliku ajalookirjutuse oma. Kross kaevab välja mälestused, mis osutusid 90ndate alguses ühistunde tekkimise seisukohalt kasutamiskõlbmatuteks ja seega unustamisväärseteks, näiteks Pätsi Vaikiva ajastu vastuolulisus, nõukogude ja natsiokupatsiooni sarnane vaenulikkus iseseisva Eesti riigi suhtes, aga ka eestlaste eneste omakasu, väiklane kättemaksuhimu, inimlik argus ja julmus, mis põhjustasid Teise maailmasõja ajal kannatusi teistele eestlastele. Kross individualiseerib mälu ja vastandab seda kollektiivsele mälule, milles me eelistame endale võtta vaid ohvri rolli.

Lisaks sellele annab Krossi ajalookujutus aimu erinevusest elava kogemuse tähendusliku kaose ja tagasivaatava ajaloojutustuse tähendusliku selguse vahel. Kross  näitab, kuidas olevikuhetkes on ajaloosündmusi raske tajuda nii, nagu me näeme neid tagasivaates, kuidas üksikisiku valikud sõltuvad sageli juhustest, mitte teadvustatud eetilistest otsustest. Samas tõstatab ta aga vastutuse küsimuse. Krossi romaanidest jääb mulje, et mäletada tuleb mitte selleks, et mitte unustada ega andestada ülekohut, vaid selleks, et tunnetada olevikus seda vastutust, mida me kanname oma isiklike valikute eest.

Kross ei ole muidugi ainult müütide lõhkuja, ka tema loob müüti, aga selle alustalad on hoopis laiemad kui keel või etniline päritolul. Krossi romaanides on eestlus pigem mingi demokraatlik printsiip ja Eestile võib olla truu ka olemata eestlane verelt ja isegi oskamata eesti keelt. 

Ka Tõnu Õnnepalu, keda kriitika on tihti kohelnud kui suurt õõnestajat, on läbini rahvuslik kirjanik. Ta vaatab ümber ja lammutab kultuuri alustalasid selleks, et maailmas ja meie ümber toimuva kontekstis sõeluda välja need väärtused, mille pinnalt jutustust eesti kultuurist edasi kirjutada. Õnnepalu looming tähistab ka uue Teise ilmumist eesti rahvusliku identiteedi väljale. Kui varem rõhutati pigem Eesti kultuurilist ühtsuse Euroopaga, siis Piiririigis ei taha Euroopa end Eestis ära tunda. Sellest kogemusest kasvab välja äratundmine taandamatust kultuurilide erinevusest. Õnnepalu hilisem looming on üks suur kultuuriline tõlkimine, kus õnnestunud tõlkeelamused vahelduvad kultuurilise tõlkimatuse kogemusega.

Kross ja Õnnepalu on vaid kaks näidet. Minu arvates on eesti kaasaegne kirjandus ka laiemalt üsna avatud ja sealt võib leida vastuseid paljudele postkoloniaalses teoorias aktuaalsetele ja alles lahendamata küsimustele: kuidas mäletada minevikku nii, et ennast ei tunneks marginaliseerituna need, kes on kannatanud, aga põhjustamata seejuures kannatusi olevikus; kui rahvus on jutustatud, siis mis selle jutustuse kujunemist mõjutab; milline seos on kultuuris käibivate jutustuste ja inimeste igapäevaste hoiakute, poliitiliste ja sotsiaalsete valikute vahel.

  Oleks vale tõlgendada kriitikat vana ja uutes oludes kitsaks jäänud rahvuse mõiste suhtes kui rünnakut oma kultuuri vastu. Rahvus ja kultuur peavad end pidevalt uuesti looma, otsides minevikust vastuseid olevikulistele küsimustele. Ja Eesti ühiskonna multikultuursus on üks selliseid küsimus. Me peame endalt pidevalt küsima, mis on eesti kultuur siin ja praegu veel lisaks sinimustvalgele lipule, eesti sõjaväele, rahvuspedagoogilistele filmidele ja ajalooõpikutele; milline on meie ehe olevikuline side selle maa ajaloo ja kultuuritraditsiooniga. Neis vastuseotsingutes ei tohiks me aga antirahvuslaste pähe risti lüüa neid esmapilgul mitterahvuslikke rahvuskultuurinähtusi, mille kaudu kultuur end uuesti loob.

Me peaksime analüüsima omaenese hirme: segunemishirmu, muret eesti kultuuri ja keele säilimise pärast, ja vaatama, kas tegemist on reaalse ohu või privileegide kaotamisest tuleneva hirmuga, ning mõtlema, mis aitaks reaalsete ohtude vastu. Loomulikult on eesti keele väiksus oht. Keelt tuleb kaitsta, arendada, seda rahaliselt toetada. Aga kas seda peab kaitsma näiteks lõunaeesti keele arvelt?

Ka assimileerumishirm ja rahvuslikkuse vastandamine mingile eurooplusele, mis on sellisena olemas vaid eestlaste kujutluses, on põhjendamatu. Veel üks postkoloniaalse teooria tähtis tõdemus, millest võiks ka eesti kontekstis kasu olla, on see, et kultuur on alati kohalik ja mingit üleilmset ja igal pool ühesugust kosmopolitismi ei ole olemas. See kohalikkus ei tähenda provintslikkust, ignorantsust mujal maailmas toimuva ja mõeldava suhtes ja soovimatust end sellega kuidagi suhestada, vaid lahenduse otsimist oleviku ka globaalsetele probleemidele iga konkreetse koha kultuuritraditsioonist.

Seega on kõige suurem oht, mis eesti kultuuri saab ähvardada, tema nägemine etnograafilise muuseumieksponaadina, mille minevikus asetsevat samasust tuleb iga hinna ja ilma igasuguse avatuseta säilitada. Kui me ei mõista, kui suur tähtsus on sellel, kuidas me teda iga päev mitte ainult ei kirjuta, laula, näitle, ehita, maali, filmi, vaid ka oma igapäevases elus elame, avatult ja dialoogis teiste kultuuridega, mitte protektsionistlikult ja teiste kultuuride arvelt, oleme nagu Rehepapi Jaan, kellel on küll võim ja vägi, aga kes ei oska seda aga millekski mõistlikuks kasutada sel lihtsal põhjusel, et tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet ja ühtki kõrgemat eesmärki.