Üks meeleolukamaid teoseid pärineb norrakalt Kari Steihaugilt, kes palus saata endale pooleli jäänud kudumeid koos seletustega, millega on tegu. Tulemus on vaimukas: kokku saavad vales mõõdus tehtud kindad, liiga pikale veninud töö (enne mindi lahku või laps kasvas suureks), lõnga otsa saamise lood ning hirmus naljakad pusserdised. Triennaali seminaril tutvustas ta ka rannast korjatud uhutud klaasikildudest tehtud ruumiinstallatsiooni ning mäluga seonduvaid osaliselt harutatud kampsunitest varemeid.

Jaapani-hollandi kunstnik Sayaka Abe aga markeeris eluõhtule lähenenud vanaemaga seostuvaid mälestusi ning igatsuslikku meeleolu kangast valmistatud õrna majaga, millele on joonistatud tuttavlikud esemed.

Peapreemia pälvis hispaania kunstniku Gemma Draperi “Toota. Monoaine mõtte uuring”– minimalistlik mõtisklus, kus avaneb tööprotsess ning kaalutletud ettevalmistus.

Esteetilises plaanis üheks ilusamaks tööks võiks pidada teise koha pälvinud rootslanna Karin Karinson Nilssoni väikevormide kokkusulatusel valmistatud rokokoolikku keraamikat. “Mulle meeldib mõte, et asju masstoodetakse selleks, et mina saaksin anda neile isikliku tähenduse – unistused, igatsused, ihad, himud ja soovid,” selgitab ta kaaskirjas.

Näitusel on ka leitud või eri paikadest ostetud vormidest valmistatud ehteid. Paljud tööd on ammutanud ideid mänguasjadest, kitšlikest nipsasjadest ning popkultuurist. Nii on Jaanus Samma kudunud linnast leitud grafitid uskumatult bravuurseteks kampsuniteks, mis kannavad kirju nagu “Georg on pede”, või roosast mohäärist kampsun sõnumiga “Hair sucks”, sakslane Alexander Blank on aga teinud justkui multifilmi tegelaste pealuudest vaimukad ehted koondnimega “Memento Juniori”. Peaaegu kõik teosed on taiplikud: rumeenlanna Laura Munteanu elegantne kaelakee on valmistatud 1960.–1980. aastatest pärit volditud ning tikitud riidest taskurätikutest. Kristiina Lauritsa ehe “Nälg” on seevastu tehtud leivakuivikutest, kullast, hõbedast, akvamariinidest ning teistest väärismaterjalidest.

On meeldiv, et ka Eesti ühele tuntuimale keraamikule ja õppejõule Leo Rohlinile, kes oli esimeste balti triennaalidega tihedalt seotud (ja pälvis 1988. aastal eriauhinna) ning väljapanekusarja seega hästi tunneb, jättis tänavune triennaal hea mulje. Samuti peab ta seekordset kujundust (3+1 Arhitektid) eelmise triennaali kastimaailmast õnnestunumaks. Klassik hindab materjalide ning tegijate eripalgelisust: kõrvuti on tüüpilist prantsuse-saksa laadi esindava Nelly van Oosti 255 keest tehtud muljetavaldav hiidkett ning Serge Isupovi isikupärane laad ja hoopis intiimsed ehted. Rohlin hindas ka ühe oma õpilase, keraamik Eero Kotli tainarullide kollektsiooni ning Jaanus Samma lõbusaid ja ootamatuid kudumeid. “Mainiksin ka Michael Strandi, kes sobimatuid tasse käsitsi tehtud tassidega vahetama kutsus, projekti, mis oli vähendatud kokkuvõttena üleval. Toredaks üllatuseks olid Marit Ilisoni valgest violetseni ulatuva värvigammaga kitlid, mis organiseerisid kogu ruumi. Hindan selle teose sügavamat alatooni, harmooniat.”

Ilmselt rõõmustab ka ülejäänud publik, et näituselt leiab nii paraja ampsu kontseptuaalsust kui ka lihtsalt kauneid asju.“Kogumise kunst”Tallinna 6. rakenduskunsti triennaal Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 3. veebruarini 2013.

Auhinnad:

Grand Prix: Gemma Draper (Hispaania) “Toota. Monoaine mõtte uuring”

II koht: Karin Karinson Nilsson (Rootsi) “Nipsasjad, ütles lammas poisile”, “Taevas on tolm mu kingade all”

II koht: Vita Gelūnienė (Leedu) “Ükssarvikujaht”

Satelliitnäitused:

Marit Ilison “70 puuvillast kitlit”, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis kuni 3.2.2013

”Kogumise kunst. Jagamise kunst”, Okupatsioonide muuseumis kuni 3.2.2013