Kohalik punk

Mis toimub, kui üldse toimub, noores Eesti pungis, kontrollib Mart Niineste

Tähelepanek - pärast Psychoterrori esilekerkimist kümnekonna aasta eest pole kohalik punk-scene suutnud tekitada ühtegi uut ansamblit, mis oleks suutnud pälvida rohkem tähelepanu kui bändimeeste seitsme sõbra au ja kiitus. Kui miski praegust Eesti punki iseloomustab, on see konservatiivsus, takerdumine iseendasse ja soovimatus ajaga sammu pidada. Seda hetkeseisu peegeldavad ka kolme vabalt valitud punkbändi demo-debüütalbumid.

Revolution Per Minute
"DIY"

Tallinnas tegutsev, kuid Kilingi-Nõmmelt ja Jõgevalt pärit tüüpidest koosnev Revolution Per Minute mõjub vähemalt esimesel kuulamisel lootusetult vanamoodsana. Huvitav jah, mis mõte on karjuda kakskümmend viis aastat vanu ingliskeelseid loosungeid sama vanade muusikaliste klišeede saatel? Äärmiselt ebaisikupärane.

Samas - vanamoodsuse ja stereotüüpsuse kiuste või just selle pärast kõlab RPM kohati humoorikamaltki kui Jaapani ramo-punk. Jaura-kaasa refräänid, kambavaimukad ja otsekohesed tekstid - kuulad plaadi läbi, teed õiged järeldused ja võid kohe asutada sama stiilipuhta bändi. Iseasi, kas see juba paroodiaks kätte ei kisu... 4

In Our Reach
"If I Were Emo, I'd Cry About It Too"

Pärnust pärit In Our Reach on kohalikus kontekstis erandlik bänd. Kuigi jänkipunk, jäävad nad oma ühiskonnakriitilise teemakäsitlusega kohalikust power-pop-punk-skenest eemale. Samuti on neid raske ette kujutada esinemas juba väljakujunenud maitse(tuse)ga agropunkaritele. Esimeste jaoks on I.O.R. liialt punk, teiste jaoks liialt Ameerika.

In Our Reachi viielooline debüütplaat pakub tempokat ja korralikult, kuid veidi ilmetult tehtud ingliskeelset punkrokki. On tunda, et poisid teavad, kuidas asi olema ja kõlama peab, ning proovivad olla oma eeskujude tasemel. Kuidas välja kukub, on iseasi - kobakohti leidub. Bändi terav, ent naiivsevõitu sisu - lugude tekstid jäävad esimese hooga tagaplaanile, nõudes eraldi kuulamist. 5

Lahesõda
"Fucked Up Compilation"

Lahesõda on noor Tartu bänd, kes näeb välja nagu J.M.K.E. aastal 1987. Ja sellega kõik põnev nende juures piirdubki. Põhiliselt kontsertlindistustest koosnev plaat on oma olematu salvestuskvaliteediga küll ehe lo-fi, kuid jällegi - hambutu, isikupäratu ja stampidesse takerdunud sadu kordi lahmitud lahmimine,
n-ö hardcore punk. Hästi, noored bändimehed ei peagi hiilgama erilise algupärasusega, aga nii järjekindla koopia koopia kopeerimise asemel võiks piirduda Pirogovis õllejoomisega. See on kah punk. 2