Tiit Blaat

Pahelise ja dramaatilise lavasarmiga näitleja Juhan Ulfsak (30) on Eesti teatripildis alternatiivse Von Krahli Teatri trupis mänginud viis aastat. Praegu võib Juhani mängu ilu nautida Mati Undi lavastuses "Stiil" ja Peeter Jalaka/Sasha Pepeljajevi "Luikede järves". Kohati on ta laval lausa kuratlik. Juhan on läbi viinud ka mitmeid teleprojekte, praegu juhib koos Mihkel Rauaga teravat vestlussaadet “Koosolek”. Kuulub provokatiivse Esto TV meeskonda. Tema erinevaid tegevusi ühendavaks jooneks on opositsiooniline hoiak igasuguse  mainstream-mõtlemise suhtes. Jutuajamise käigus kerkib ümber Juhani õhku kummaline segu vastandlikest komponentidest - radikaalsusest, blaseerunud olekust, pohhuismist ja energilisusest. Hooletu elegantsiga lösutab ta tugitoolis, üks jalg lõdvalt üle teise või siis vastas asuvale taburetile sirutatud. Kõiges selles kokku on  aristokraatlikku dekadentsi. Juhani olekus näib peegelduvat tema lavarollide spekter. Tema kohta sobib tarvitada ka väljendit "noor ja vihane".  

Päris kauges lapsepõlves tahtis Juhan saada Charlie Chapliniks, aga teadlikumas nooruses ta näitleja ametist ei unistanud. Chaplini-unistust meenutab pisut ehk see, et Juhan on endale hiljuti vuntsid kasvatanud. 

“Kõik muutus üha hägusemaks, mida lähemale jõudis see hetk, mil tuli tegelikult otsustada, kelleks saada,” ütleb Juhan, kes keskkooli lõputunnistuse sai kätte õhtukoolist, kuna tavalises koolis hakkasid reaalained enne abituuriumit üle mõistuse käima. Kui põnev võib olla ka reaalteadlaste elu, on Juhan aru saanud alles nüüd, kuulates Von Krahli akadeemia loenguid. “Väga oluline on, et sulle asjadest inimese kombel räägitakse.”    

Juhanile oli meeltmööda ka õhtukooli vabam kord, mis tema hinnangul tulenes osaliselt õpetajate inimlikkusest, kuid samas ka huvipuudusest õpilaste vastu. “Huvi puudumine sobis mulle sel ajal paremini, kui kellegi huvi selle vastu, kas ma asja tõsiselt oskan.  Ja seal tohtis kui mitte päris koolis, siis vähemalt trepikojas suitsu teha,” kirjeldab Juhan õhtukooli vabadust, mis muu hulgas aitas sotsialiseeruda varem kui muidu.

Juhan tunnistab, et eelkõige oli tal kooliajal raskusi kollektiivsusega, mida on ka alles Von Krahli Teatris töötades õppinud. “Niisama laaberdamist oli muidugi ka, aga ma ei olnud  sel alal teistest väljapaistvam, ega ilmselt ka mitte tagasihoidlikum.”   

Jätkame distsipliini teemadel. “Ma suhtun distsipliini väga hästi,” ütleb Juhan hakatuseks. Ja jätkab: “Aga ma suhtun hästi seestpoolt välja kasvanud distsipliini. Mitte pealesurutud lasteaia-distsipliini ja sisutühjadesse kõmisevatesse juttudesse teatrieetikast. Kui sa inimesena oled arenenud selleni, et saad aru, mida teha ja mida mitte teha, küllap sa siis oskad ka teatris või üldse tööl mitte teha või teha.”         

Teeme tagasivaate Viljandi-perioodi.  “See, et ma sattusin tolleaegsesse Viljandi kultuurikolledžisse, ei garanteerinud näitlejaks saamist  küll kuidagi. Aga ma teadsin, et saan näitlejaks vaatamata Viljandi kolledžile, kui tahan, mitte tänu sellele,” ütleb Juhan. Tema sõnul oli küsimus pigem selles, et kuhugi pidi ju minema ja teistes koolides olid sisseastumiseksamid juba möödas ka. “Mul ei olnud mingisuguseid teadmisi, huvialasid ega korralikku lõputunnistust, “ tunnistab Juhan avameelselt. “Ma ei olnud koolis hea õpilane.”

Tunnen huvi, ega Juhan tagantjärgi ei kahetse, et läks õppima just Viljandisse, mitte aga lavakasse. “Ei, mitte mingil juhul,” vastab ta ja jätkab, et tunneb just head meelt, et ei käinud Eesti kõige peavoolumas teatrikoolis. “Eks seal Viljandis üritati ka midagi natuke teistmoodi teha, kolledzh oli mõeldud lavakale ikka väikeseks alternatiiviks. Peda ei olnud üldse märkimisväärne koht, mis puudutab teatriharidust. Sinna läksid need, kes tahtsid hiljem hakata tegelema ürituste korraldamisega või teleasjadega.”

Viljandi oli sobiv variant ka selles mõttes, et tol ajal tahtis Juhan Tallinnast ära saada. “Tallinnas jäin kuidagi linna vahele tölgerdama, kõrtsidesse ja nii edasi. Midagi tuli ette võtta.” Juhan toonitab, et ka Viljandis elas ta üks päev korraga, hinnangud ja arusaamised on paika loksunud tagantjärgi. “Tollal ei olnud mul vähimatki aimu, mida ma üldse teha tahan ja mis must üldse saab. Mul ei olnud erilisi eesmärke ei teatris ega elus üldse.” 

Miks just Von Krahl? “Asi ei ole kindlasti inimestes, kes töötavad teistes teatrites. Ma ju tunnen teiste teatrite näitlejaid, mitmed neist on mu head tuttavad. Ütleme lihtsalt niimoodi, et need lavastused, mis seal tehtud on, ei ole minu jaoks huvitavad. Seal taga ei ole mingit kontseptsiooni, see ei ole piisavalt väljakutsuv minu jaoks.

Teisalt – mu elu oleks ju võinud teisiti minna ja ma oleks võinud sattuda näitlejana kuskile mujale. Hetkel aga ei näe ma mingit põhjust, miks ma peaksin mõnes teises teatris töötama.

Kindlasti pole mu eesmärgiks kellelegi või millelegi vastu töötamine, vaid ikkagi oma tee otsimine.”

Juhan oli Von Krahli asutaja ja kunstilise juhi Peeter Jalakaga tuttav juba ammu enne oma näitlemisõpingute alustamist ning see mida Von Krahlis tehakse, on talle kogu aeg huvitav tundunud. Kõige lihtsama ja labasema põhjusena, miks ta ei eelista töötada mõnes muus teatris, nimetab Juhan seda, et näitleja ei saa otsustada, mida ta tahab mängida  ja mida mitte. Repertuaariteatrites on see paratamatu tingimus, et näitleja tuleb hommikul tööle ja loeb seina pealt, et hakkab mängima seda ja seda rolli. Juhan toob võrdluse: “Nagu kunstnik tuleks ateljeesse ja näeks seina peal kirja, et täna teed meremaali ja joonistad ühe laeva sinna vasakusse serva.”  

Juhani hinnangul leidub repertuaariteatrites küll rolle, kuhu ta sobiks mängima ja lavastusi, kus ta võiks rahulikult kaasa lüüa. “Aga on tohutu hulk materjali, kus ma ei saaks kaasa lüüa, minemata vastuollu oma põhimõtetega kunsti vallas. Ükskõik, kui idealistlikult see ka kõlaks. Miks ma peaksin näitlejana oma elupäevi raiskama töötades tühise materjaliga tühises lavastuses, mis on mõeldud kurat teab milleks, mingiks meelelahutuseks või ma ei tea. See pole mu hinnang teistele teatritele, vaid lihtsalt mu enesehinnang. Ma ei pea ennast paremaks, aga ma lihtsalt ei tahaks nii teha.” P>

Von Krahli statsionaarne trupp on püsinud peaaegu muutumatuna alates selle loomisest viis aastat tagasi, hiljem tuli juurde ainult Taavi Eelmaa. Kas nii konstantse koosseisu puhul ei ähvarda kinnijooksmine või ammendumine? “Muidugi. Me oleme isegi hästi vastu pidanud. Selliste väikeste truppide eluiga on üldiselt lühem. Meie puhul  on aga selline nüanss, et me ei alustanud väga suure pauguga, meie töö on hakanud vaikselt, tasapisi vilja kandma. Tõestamine, et nii väike trupp ei ole mingisugune teisejärguline koht või inimesed, kes mujal hakkama ei saa, on siin Eesti tingimustes võtnud nii palju aega. Ma ei tea, kas nüüd viimaks on tõestatud, aga mulle tundub, et äkki on. Ja ammendumine pole veel jõudnud alata. Asi on selles, et me siin kogu aeg mõtleme ja arutame omavahel, et kuidas asja paremaks teha. Oleme ammendumise ohust teadlikud, aga hoiame kätt pulsil, et vajaduse korral kohe midagi ette võtta.” Juhani sõnul toimuvad trupis üldised ja isiklikud arengud pidevalt.

“Von Krahlis  pole peamine enese pidev tõestamine näitlejana sportlikus mõttes, pigem see, et me trupina suudaks publikule pakkuda asju, mis meie jaoks on olulised,” ütleb Juhan. 

Mis on Juhani kui asja sees olija meelest Von Krahli kõige tähtsam kaubamärk? Avangardsus, sotsiaalsus, tehnilisus, iroonilised  või hoopis midagi viiendat? “Kõiki loetletud mõisteid on ajakirjandus meile külge pookinud ja ilmselt mitte asjata. Tegelikult on kõige tähtsam see, et näitleja on siin teatris üks loojatest, mitte pelgalt interpreet, kellele öeldakse, mida ja kuidas teha. Näitlejad ei täida siin ainult ülesannet, vaid väljendavad iseennast - mida me tahame öelda, mida me tahame teha. Ja koostöös lavastajatega, kes tulevad oma ideedega, sünnibki selline teater, nagu see siin on. Ja juhul kui öeldakse, et me oleme iroonilised või sotsiaalsed või tehnilised või efektitsevad, siis järelikult  oleme me inimestena just sellised, sest me väljendame siin iseennast.”           &nb sp;            &nbsp ;             & nbsp;         

Juhani arvates pole suurte teatrite klassikalavastustest rääkides päris õige toonitada seda, kui hästi nad tänapäevaga kokku kõlksuvad. “Et armastatakse ja vihatakse – ikka samamoodi. Samas on ikkagi väga raske nendest lavastustest ära tunda iseennast. Sest tegelikult on inimesed kohutavalt muutunud. Ja võibolla siis pilt, mis meie teatrist välja paiskub, näitabki, milline üks tavaline kaasaegne inimene on. Sest me ei ole ju mingid erilised inimesed. Me elame siin samas linnas, käime samades poodides, sõidame samade autodega, joome samades kõrtsides, eks ole."

Aga Juhan, miks möllad sa teatrilava kõrval veel tele- ja filmimaastikul? Kas sulle näitlejatööst ei piisa? “Need on niivõrd erinevad asjad. On niivõrd erinev sotsiaalne tasapind, kuhu sa sisened, kui teed sellise filmi või asja nagu on Esto TV. See on puhtalt mu ühiskondliku positsiooni väljendamine. Ikka tahaks ju midagi laiemalt arvata asjadest. Teatris valatakse tulemus teatud vormi, milleks on etendus. Seal on omad reeglid, omad seaduspärasused –tuleb publik, saal läheb pimedaks ja nii edasi, teater on ikka teater.

“Koosoleku” saate tegemine on hea juba selle poolest, et meil on Mihkel Rauaga lahe klapp ning suhtlemine erinevate inimestega erinevatel teemadel avardab paratamatult silmaringi.” Telesaate tegemisel saadav touch eluga kulub Juhani sõnul ka näitlejatöös igapidi marjaks ära.

Milline on su seisukoht ühiskonnaküsimustes sügisel 2003? “Eesti on praegu poliitiliselt suhteliselt kummastavas seisus. Juba aastaid on käinud kemplus selle nimel, et Savisaar ehk siis vasakpopulistlik valitsus ei saaks võimule. Inimesed, kelle hulgas on  suures osas ka loovintelligents, on aina tagunud ühte rauda. Ja kogu selle vasakpopulismi vastase võitluse  tulemusena tuli meil võimule Res Publica kokkuklopsitud parempopulistlik valitsus oma täiesti oma hullumeelsete loosungitega. Et on moodustatud ka täiesti absurdseid koalitsioone, on vasakpoolsema maailmavaatega inimesel, kes sooviks vastu olla sellele parempopulistlikule jamale, väga raske teha poliitiliselt adekvaatseid valikuid. Selline olukord peab kindlasti muutuma.”        

Kui kedagi kiusatakse, ütleb Juhan kiusatu kohta, et see on lahe mees. Ja kui kedagi kiidetakse, ütleb Juhan, et pole see asi sugugi nii. Hakkab hoopis narrima. Spontaanse inimesena arvab Juhan: “Teinekord võib selle suhtumise pärast enda üle uhke olla, aga kindlasti on elus olnud ka olukordi, kus õigem oleks olnud suu kinni hoida.”        

Minu suur vend

Sel ajal kui teised lapsed mingite asjade või kommide pärast kraaklesid, olid meil Juhaniga tunduvalt huvitavamad mängud. Näiteks me piinasime teineteist öeldes spetsiifilise intonatsiooniga igasuguseid lollakaid sõnu nagu “trepimade”, “kaminasimss”, “ürask” ja “kummisäärik”, mis parasjagu kiusatavas osapooles naeru- ja valukrampe esile kutsusid.

Umbes samasugused naljad on meil ka praegu, me võime päevade kaupa kuskil vedeleda, õlut juua hüsteeriliselt naerda. Mul on temaga mingi seletamatu solidaarsustunne ja ma olen jube uhke, et mul nii äge ja tark vanem vend on.

Ma ei mäleta Juhanit kunagi nõmeda ega koleda ega lollina – temas on alati olnud sellist tumedat, sheffi ja natuke macholikku elegantsi, mis teeb mehed kadedaks ja ajab naised ogaraks.

Juss jätab paljudele mulje endast kui kirbest, teravast ja ülbest tegelasest. See mulje on põhjendatud – ta on sünge iseloomuga ja tema vaenlaste elu on raske. Erakordselt intelligentsed ja maailma suhtes ülitundlikud inimesed tekitavadki endale selliseid membraane. Ja ega see kolmanda põlve intellektuaalide elu ka lihtne pole.

Juhani parimad hetked: kui ta oma jumaldatud tütrele Niinale elu seaduspärasusi või muid lollusi õpetab.

Juhani halvimad hetked: ta on hirmus protektiivne ja armukade. Ja hommikuti tige nagu kännuämblik.

Lisaks muule on Juss veel jube andekas näitleja ja ma arvan, et varsti hakkab ta lavastama ja raamatud kirjutama! Küll te näete!

Maria Ulfsak,
Eesti Päevalehe ajakirjanik

Absoluutselt modernne inimene

Juhan on absoluutselt modernne, oleks Rimbaud öelnud. Kuid see on asja väline ja efektsepoolne külg. Ta on lihtsalt töökas, tubli ja teab, mis teeb. Ta ei karda ei etendust ega Esto TV stiilis provotseerimist. Temaga koos töötada on puhas rõõm. Ei mingit virinat a la "ei tea, miks me seda teeme" või "ah, mina küll ei saa, mis on asja mõte..." . Tema juurde pole muidugi mõtet minna lavastajal, kes ise ka ei tea, mis ta tahab. Kuid asi pole ainult Juhanis - mögad peksab kogu Von Krahli trupp üldse halastamatult tagasi. Hea, et Juhan sai ka oma saate, sest eks eesti rahvas tunne näitlejaid ju eelkõige TV kaudu. Samas - teatrilaval on Juhan tegelikult veel parem. Mindagu ja vaadaku!  

Mati Unt,
lavastaja