„Ilmavõõras“ on lavastus, mille ükski element (draamatekst, režii, näitlejatööd) pole eraldi võttes erakordne, aga mis on sellegipoolest sündmuslik. Ja ma ei kirjutaks sündmuslikkust sugugi Saueaugu teatritalu kohavaimu kraesse, kuigi jah, kõik seal mängitud lavastused saavutavad laudakatuse all esitatuna orgaanilise hingamise. Hoopis näitlejaansambel on kokku sattunud erakordselt sünergiline, olukorra- ja partneritundlik. Seejuures neliku kogenum pool (Garmen Tabor, Aleksander Eelmaa) ei kipu noori (Viljandis näitlejaks alles õppiv Elar Vahter ja Grete JürgensonRakvere teatrist) üle mängima, varjutama, ja noorte mängus näeb rohkem nüansse, kui nende ea või lavakogemuse juures eeldaks. 

« Avalehele0 Kommentaari