­Kohtumine kunsti ­vaimsusega

Näitus “Korduskohtumine” Tartu Kunstimaja Suures Galeriis oli avatud 26. oktoobrini.

Tartu Kunstimajas said kokku kunagised kursaõed ja -vend Kristiina Kaasik, Helle Vahersalu, Tiiu ­Pallo-Vaik ja Jüri Arrak. Näitus kandis pealkirja “Korduskohtumine” ja tähistas muu hulgas kunagist koosesinemist samas kohas 30 aastat tagasi.

Juba väljapaneku pealkiri viitas millelegi tuttavale ja turvalisele, millelegi, mis pakub äratundmisrõõmu. Nii et kuigi eksponeeritud oli kunstnike kõige uuemat loomingut, oli selles kergesti äratuntav nende omapärane stiil. Nelja kunstnikku ühendab ju süvenenud ja vaimsust kiirgav maalimisviis, mis avaldub nii motiivide ja tehnika valikus kui ka teoste pealkirjastamisel. Näitus eeldas seepärast rahulikku pikemat vaatlemist.

Ekspositsiooni puhul vääris esiletõstmist maalide paigutus, mis võis olla täiesti juhuslik, kuigi näis taotluslikuna. Suures galeriis oli kunstnike looming jaotatud kolme ruumi vahel selliselt, et keskmises saalis asusid Vahersalu ja Pallo-Vaigu rahulikud ja vaiksed pildid, mis eraldasid väiksemates saalides üles riputatud Kaasiku ja Arraku võimsama ja ekspressiivsema värvigammaga maale. Nii tekkis justkui kehaliselt tajutav pinge nais- ja meesalge – Kaasiku külm-soojade sinakas-punaste maastike ja Arraku süngete ja religioossete must-kuldsete pühameeste vahel. Müstilise Maa-ema (“Tarkuse pühale mäele”, 2008, akrüül lõuendil) ja Õiglase Taeva-isa (“Evangelistid” 2004–2005, õli lõuendil) seksuaalne energia lahustub, taltub neis Pallo-Vaigu liivakarva, luitunud ja pastoossetes maastikes (“Pürgimus”, 2006, õli, kollaaž lõuendil) ning Vahersalu heledates ja tühjades abstraktsetes maastikes, mida “külastavad” reaalse maailma objektid (nt liiklusmärk, “Minna?”, 2007, õli, grafiit lõuendil). Kahtlemata oli kahe äärmuse kohtumiseks vaja luua tasane keskmaa, et tekiks vaimne harmoonia.

Kogenud kunstnike teostes aistitav metafüüsilisus on tihedalt seotud pühendumusega maalikunsti vahendite tundmaõppimisele. Näib, et kõigile neljale kunstnikule on sealjuures omane sünesteetiline taju, mis kutsutakse esile ka vaatajas.

Kaasiku enda sõnutsi oli tema jaoks oluline värvimaagia, värvide vastandus ja difusioon, mis võimaldas edastada “puhtamaid vibratsioone ja minna nähtamatu ruumi sügavusse”. Käsi maalib ja keha erutub.

Pallo-Vaik naudib maalimise protsessi, aeglast kandumist ühte teise maailma, kus veevulin, tuule vilin ja tuisu tuhin on kuuldavad ja nähtavad. Reaalsusse naasta aitavaks Ariadne lõngaks on kollaažitehnika, mis muudab maalid faktuurseks. Reljeefne maalipind on sümboolseks läveks kahe maailma vahel.

Vahersalu püüab kahte maailma ühendada reaalsete objektidega, kuid ka temale on omane maalipinna kombatavus, mis on tekitatud värvi kuhjamisega. Mõlgutustele teispoolsusest ja igatsusele siit ära viitavad teoste pealkirjad: “Läbipääs”, “Kinnitunud”, “Minna?” jne, millele vastandub maalide staatilisus. Maalides kuulab ta vaikust ja kogeb rahu.

Arraku maale ümbritseb vist seesama aura, mida ta loob ja tunnetab värvi lõuendile kandes.

See hea ja võimas energia kutsub meid suhestuma igavikulisega ja unustama kaduva maailma kurjuse ja kehalisuse. See mõju tuli kõige ehtsamalt esile nelja evangelisti maalidel, mis seostuvad mul millegipärast Stefan Zweigi kirjeldustega vene kirjanikust Dostojevskist raamatus “Kolm meistrit”. Iseasi, kellega neist Dostojevski kõige enam sarnanes.

Soovitanuksin näitust kõigile noortele, aga eriti noortele kunstnikele, kes heitliku ajaga kaasa minnes näivad olevat unustanud oma elukutse sügavamad väärtused, sealhulgas kunsti vaimsuse.