Ettevõtmise ajendiks oli  Solženitsõni 90. sünniaastapäeva tähistamine, teemaks tema kõige olulisema teose "GULAGi Arhipelaag" saamislugu ja tähendus ajaloos. Kuna "GULAGi Arhipelaagi" loomine on tihedalt seotud Eestiga, kandis näitus ja mälestusõhtu nime "Estonskii ostrov" - "Eesti saar". Oma mälestustes nimetas AS  esialgu ainult vaikset pelgupaika, et kohta salajas hoida ja säästa eestlastest abiväge repressioonidest. Vaevalt me saame kunagi teada, kas KGB tõesti tema Eestis viibimisest ei teadnud või olid tema tabamatajätmisel muud põhjused. Kirjaniku biograafil Ljudmila Saraskinal on oma versioon, mis toetab ühe kagebiidi väitele, et kirjaniku arreteerimine või töö konfiskeerimine oleks suurendanud veelgi tema kuulsust maailmas, seepärast püüti vältida tähelepanu äratavaid meetmeid. Nii et KGB-le oli tema siinviibimine hästi teada, aga arvati, et ta tegemised Nõukogude Liidule ohtu ei kujuta. Ei kõla eriti veenvalt. Pigem olid Eesti "organites" maad võtnud laiskus ja mugavus (vene k. prosevatelstvo), eriti võrreldes endiste kirglike kahjurite hävitamise aegadega.

Kirjaniku juubeliaastapäeva pidulikuks tähistamiseks sobivaim paik leiti olema Tagankal fond-raamatukogus Russkoje Zarubežie, asutus, mis peab sidet vene kultuuri piiritaguste viljelemiskeskustega nii Euroopas kui Ameerikas.

                        Hoone on vägev, kompleksi kuulub avar konverentsisaal ja noobel hotell peamiselt väliskülaliste tarvis.

            Ürituse initsiaator oli Eestis ilmuva venekeelse ajaloo- ja kultuuriajakirja "Võšgorod" peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja, kes koostöös Russkoje Zarubežiega korraldab sageli näitusi ja konverentse peamiselt Baltikumi teemadel (ta on üks tänavune Presidendi autasu saaja). Paari aasta eest tutvustas ta Moskvas oma ajakirja, kus ta on korduvalt avaldanud artikleid Solženitsõnist ja üldse Vene sünge minevikuga seotud lugusid. (Sel üritusel mainiti "Võšgorodi" kui üht parimat venekeelset ajakirja maailmas). Gluškovskajalt pärines ka idee panna just Moskvas üles näitus "GULAGi Arhipelaagi" valmimisest Eestis ja Eesti inimestest GULAG-is. Mõtet toetas Russkoje Zarubežie direktor Viktor Moskvin, kes kohe vabanemise (st. 90-ndate) alguses koostöös kirjastuse Ymca Press peatoimetaja, Sorbonne'i ülikooli professori, Nikita Struvega  rajas 90. aastatel Taganka võõrkeelte raamatukogu kirjastuse "Russkii put".

            Nikita Struve tõi Prantsusmaalt Moskvasse hulga arhiivmaterjale. Taganka ettevõtmisest kujunes varsti edukalt tegutsev kultuurikeskus Russkoje Zarubežie, nii et Moskva linnavalitsus otsustas ehitada neile eespool mainitud uhke maja.

 

            Eestist sõitsime Moskvasse viiekesi: Ljudmila Gluškovskaja, Hilda Sabbo, Kultuuriministeeriumi esindaja Anne-Ly Reimaa, Irina Zolotova ja mina.

           

 

Solženitsõni perekond

 

            Üritusele andis erilise sära kirjaniku abikaasa Natalia Dmitrijevna, hõbedapäine väärikas ja kaunis naine, oma mehe vankumatu tugi ja kaasteeline, tema kolme poja ema. Osalesid neist kaks, Stepan, teadusmees ja Ignat, pianist ja Philadelphia kammerorkestri dirigent ning kolm lapselast Mitja, Vanja ja Katja. Neis kõigis, lapsed kaasa arvatud, aimus olemises ja käitumises mingit vana vene aristokraatlikkust (seda verd tilkagi omamata), mida vahel mainisid mu aastaid tsaariaegsel Venemaal viibinud vanemad.

            Perekond asutas pärast väikest suupistet sõitma kirjaniku hauale Donskoi kloostri kalmistul, kus pidi toimuma mälestusteenistus. Minu palve peale lubati meil kaasa sõita. Selle pühapaiga oli Aleksandr Issajevitš ise välja valinud.

            Kloostrikirik on lummavalt kaunis, aura on väga tugev, seda loovad imeline lõhn, meisterlikud ikoonimaalid ja ka usumärter püha Tihhoni säilmed klaasist sarkofaagis. Ka traditsioonilises religioossuses kasvatatud kolm last tajusid ja austasid pühadust loomuliku ellu kuuluva nähtusena.     Haud on kiriku taga vene ajaloolase Kljutševski kalmu kõrval. Sellel närtsimatud pärjad veel matusteajast, ka palju värskeid lilli. Mul oli kaasas eesti mullas kasvav valge krüsanteem ja küünlad. Olgu see mu isa poolt.

            Lapsed laulsid püüdlikult liturgiat kaasa ja lugesid lõpuks vanaisale peast Meie Isa palve. Elusast usust kantud püha rituaal omab selgesti tajutavat väge.

            Mulle oli see hüvastijätt vajalik.

 

Juri Ljubimovi lavastus "Šaraška"

 

            Õhtuks oli ette nähtud nüüd juba 91 aastase Juri Ljubimovi lavastus "Šaraška" Taganka nõukogude ajal kurikuulsas teatris, kuhu iial pileteid ei saanud. Etendus rajaneb Solženitsõni romaanil "Esimeses ringis", mis jutustab spetsialistidest arestantide elust "eliitvanglas", kus nad peavad konstrueerima KGB-le vajalikku aparatuuri. Üle sünge ruumi on publiku peade kohale ehitatud poolkaarjas laudtee, millel kõnnivad, kõnelevad ja laulavad vangid, laval on kongitaolised puust narid, vahekäigus laud, millel lamp ja raamat ja selle ääres tool Juri Ljubimoviga, kust ta käega juhatab etenduse tempot, ja aeg - ajalt läheb lava ette Staliniks, lugedes raamatust Suure Juhi mõtteavaldusi. Lava keskel kõrgub suur kast, selle üks pool näitab keerulist masinavärki (mille kallal vangid töötavad), ümber pöörates muutub see valvuriputkaks luugiga, kust vahib välja õudust äratava sinise põhjaga KGBisti mütsi alt valvurinägu.

Muutunud ajast andis tunnistust juba etenduse avatakt Ljubimovilt: "Stalin ei usaldanud maailmas kedagi, ei oma võitluskaaslasi, ei naist, tütart ega poega, ta usaldas ühtainust meest  -- ja see oli Adolf Hitler".

Etendusest läbi raputatud, jõudsin pärast mitmeid tõkkeületamisi teatri administraatori abiga, kes talle mu suhteid autoriga seletas, maestro juurde, kes ühes ülaruumis pidas oma rahvaga etendusejärgset Solženitsõni mälestusõhtut. Suur teatrijuht teretas mind nüüd vene sõbralikkusega, torkas ühte kätte viinatopka, teise hapukurgi: "Võpim za vas!". Kaamera surises, fotokad klõpsusid, vapustatud etendusest ja vaevatud ta juurde pürgimisest jätsin vist üsna abitu mulje. Palusin kavale autogrammi ja küsisin, pidades silmas kunagist Heliose kinosaali, kas ta on nõus tulema selle etendusega Eestisse. Maestro rääkis pikalt oma headest Tallinna mälestustest ja oli rõõmuga nõus: "Organiseerige ja me tuleme!". Jõime veel kokku "igaveseks mälestuseks" ja lahkusime heade soovidega.

Heatahtlikkus ja sõbralikkus juba sellel esimesel päeval tundus pärast kesktelevisioonist levitatud vaenutegevust nii kosutav ja üllatav.

 

Ajalooline tõde ja kahestunud venelased

 

Järgmisel päeval oli meie sihtpunktiks Solženitsõni fond Tverskajal tema kunagises korteris, kus sündisid ta esimesed pojad ja kus ta 74. aastal arreteeriti. Et oli reede ja inimesed teel daatšadesse venisime 7. minutilist vahemaad sõitsime tund ja kümme minutit. Maja fassaad üsna räämas, ukselt koorus värv. Sees aga avanes aukartustäratav pilt. Neli toatäit kirjanikuga seotud paberit, filme, linte, plaate, pilte jpm.. Maast laeni riiulitel kõikide tema teoste väljaanded kümnetes maailma keeltes, GULAGi algmaterjalid, kirjad, mälestused, ta enese märkmed, parandused, artiklid jne. jne.. Siin võiks veeta nädalaid.

Lõpuks veel vene külalislahkust: kohvilaud puuviljasalati, koogi, küpsiste ja hea konjakiga. "Võpim, druzja!" Sain kaasa 8 raamatut, isegi harulduseks muutunud mälestusköite " Puskles vasikas tammega.".

Kell kuus oli ette nähtud näituse avamine. Väljapanek oli paljuütlev, kujundus leidlik ja köitev. Esimeseks suur kirjaniku varjupaiga Kopli-Märdi talu stend Arnold Susi ja Solženitsõni piltide, kirjade koopiate ja mustandite katkenditega. Ka kirjaniku 57. aastal tallu maha jäänud särk ja käterätik, mille vennanaine oli kõik need aastad alal hoidnud. Samas stendid Lembitu Aasalo kirjutiste, tõlgete ja Pärnumaa talu piltidega. Eriliseks atraktsiooniks kujunes "GULAGi Arhipelaagi" algkäsikirja üle 30 aasta peitnud Lembitu Aasalo tellitud hermeetilise kaanega terastrummel. Samuti Hilda Sabbo võimas raamat "Võimatu vaikida".

Kuna olen ainus elus inimene, kes "GULAGi Arhipelaagi" sündi ja kirjaniku selleaegset elu - olu Vasula hangede taga näinud ja kaasa elanud, oli reporterite ja korrespondentide parv mul nii tihedalt ümber. Ajakirjanike innukus ja huvi üllatasid ikka ja jälle.

Järgnesid ettekanded konverentsisaalis. Ljudmila Gluškovskaja rääkis ürituse teokssaamisest, Anne-Ly Reimaa Eesti Kultuuriministeeriumi toetavast rollist kontaktide arendamisel.

Hilda Sabbo, meie üliinimlikult visa kauaaegne kommunismi kuritegude uurija tõi ettekandes esile Kaukaasias asunud Eesti külade hävitamise ja selle aluseks olnud käskkirjade rassistliku loomuse. Hävitamisele kuulusid peaaegu kõik rahvused peale venelaste. Tema kiretult üles loetud faktid panid ka karastatud kõrvadega saalisviibijad võpatama.

Olles kogu elu jooksul tajunud valet tugevaima destruktiivse jõuna ja teades tänapäeva inimeste vaimset moondumist selle mõjul ja seda eriti Venemaal, kutsusin mina kõigepealt ausaid saalisviibijaid toetuma ainult tõele, niipalju kui see siin ilmas võimalik, sest tõel on konstruktiivne vägi sees, tugevam vale destruktiivsest jõust. Ja et kõigepealt tuleb vältida valetamist iseendale, kui kibe tõe tunnistamine ka poleks. Saal reageeris sellele üleskutsele aplausiga. Ja kuna Aleksandr Issajevitš riskis vabaduse ja ka eluga tõe nimel, oli meil, kes me keset valet elasime, lausa eluvajadus aidata teda ta (meie idealistlikus kujutluses) maailma valest vabastaval raamatul teoks saada.

Irina Zolotova, Eestist kaks korda küüditatud, kõneles oma isast, kes GULAGis koostas nimekirja temaga ühes laagris olnud saatusekaaslastest.

Ljudmila Saraskina, Solženitsõni biograaf andis ülevaate kirjaniku teoste aukartustäratavast levikust ja tutvustas autori enda poolt teostesse tehtud hilisemaid korrektiive.

Õhtu lõpetas kirjaniku abikaasa. Viidates minu üleskutsele mainis ta, et tõde on tõesti ja kindlasti ülimalt vajalik, kuid probleem on selles, et tõde võib erisuundadest vaadatuna näida erinev. "Nagu elevant eest - ja külgvaates" täiendasin teda publiku pinget leevendava naeru saatel. Kas ta pidas silmas Tartu Rahu, vene valgete rolli Vabadussõjas või midagi muud, ma ei hakanud välja uurima.

Ikka veel, ütles Solženitsõni lesk, ei mõista maailm Aleksandr Issajevitši üht kõige olulisemat mõtet: vene rahvas kannatas sovjetirežiimi all kõige rängemini, kaotas oma eliidi ja miljoneid kõige ausamaid ja töökamaid inimesi, st. vene rahvas ei ole süüdi stalinlikes kuritegudes, ka Stalin oli grusiin, süüdi olid kommunistid, sovjetid, oleks kui olnud kaks rahvast ühel maal...

Nad kordavad seda väidet kui mantrat; kuulsin seda hiljem veel palju kordi. Vastuväide on loogiline: miks siis vene laskis kommunistid valitsema, ükski võõrarmee ju ei kehtestanud nõukogude võimu? Miks vene rahvas ei nõua maailma mastaabis kommunismi kuritegude hukkamõistu? Need olid ju vene soldatid ja töölised, kes seda võimu toetasid jne.

Ühelt poolt on venelase jaoks kõigis õnnetustes süüdi kommunistid, aga nende kuritegude hukkamõist kogu maailmas ei lähe ka kuidagi. Intelligentne inimene adub selle olukorra skisofreenilisust ja see teeb mõned õnnetuks, teised agressiivseks. Nende meelest kandub kommunismiroimade hukkamõist kandub automaatselt üle vene rahvale ja see mõte on neile nii talumatu, et nad eelistavad püsida oma piinavas kahesuses. Nende tõesti süütute inimeste sisemist lõhestatust nii selgesti tajudes, tundsid lõpuks vaid sügavat kaastunnet, eriti sind kõikjal ümbritseva südamlikkuse, lugupidamise ja külalislahkuse atmosfääris. 

 

Solženitsõni sõnaraamat ja Pronksmees

 

Pärast sõnavõtte tuli Natalja Dmitrievna minu juurde, käes tilluke nahkköites märkmik, kuhu Solženitsõn Eestis kirjutas oma vene - eesti sõnastiku. Mäletasin seda hästi, sest olin ise aidanud seda koostada. "Kui te teete kunagi Issajevitši muuseumi, siis ma annetan selle Eestile," ütles ta.

Järgnenud rikkalikult kaetud laua ääres piiras mind nagu näituselgi inimeste ring, kes tahtsid küsida ja arutleda, teada, mis Eestis toimub, heietada kauneid Eestiga seotud mälestusi.

"Miks te vabastaja linnast ära viisite?" "Vabastaja millest?", küsisin vastu.

 "Fašismist."

"Mis on teie meelest fašism? -- Kas väikese rahva soov olla iseseisev ja kaitsta end hävingu eest ongi fašism? -- Kas te teate, mida see soldat 1940. - 41. aastal Eestis toime pani? Venemaal 37. - 38. aastat mäletate? -- Ta tuli uuesti ja me kaotasime kokku viiendiku oma rahvast."


Nad noogutasid, küsisid täpsemaid fakte, mõnel pisarad silmis. "Meie kannatasime ka!", väidavad siis.

"Miks te venelastele Eestis kodakondsust ei anna?" "Lojaalsetele eesti keelt rääkivatele anname.

Aga kui Vene annab 30-le miljonile umbkeelsele hiinlasele vene kodakondsuse, siis küsige uuesti."

"Jumal halasta, mida te räägite!", löödi selle peale käsi kokku. "Neid on siin niigi liiga palju."


Niiviisi mitu tundi. Jutt lõppes peaaegu alati arusaava noogutuse ja mõistva naeratusega. "Eestis oli nii hea, nii ilus!", ohkas mõni.

Nad teavad tegelikult kõike. Nad on lugenud Solženitsõni raamatuid. Aga mõte, et venelased on massimõrvades süüdi, ajab nad meeleheitele. Ja see hirm paneb nad salgama ja otsima abstraktset süüdlast.

Venemaal peaks sündima ime või ilmuma mõni eriline inimene, kes seda hingelt haiget rahvast suudaks tervendada.

 

Tänane Moskva

 

Jäi ka pool päeva Moskvas ringivaatamiseks. Siinsamas Tagankal, kus veel 11. detsembrini oli Bolšaja Kommunistitšeskaja ulitsa, mis linnapea Lužkovi käsul muudeti Al. Solženitsõni tänavaks, asuvad metroojaamad Marksistskaja ja Zastava Iljitša. Eestist tulnule ajab minevikukõheduse peale kõikjal vastu vaatavad punased viisnurgad, vanad vapid, sirbid ja vasarad ja muu taoline.

Allmaaraudteejaamad on muutumatult täis nõukaaegset dekoori. Kesklinna kunagised kuulsad kaubamajad GUM ja TSUM jt. on täielikult väliskapitali käes. Lihtsa inimese tarvis on linna äärde püstitatud hiigelsuurt sara või kuuri meenutav kaubamaja Ašan, kust võib leida ka kõike venemaist, mida iganes vajad.

Aga Punasel väljakul seisab igavese tule lähedal miilitsabuss, et keegi ei rikuks jalutajate ja end pildistama tulnud noorpaaride tuju. Samas jahmatab sind vastujalutav Lenin nagu oleks ta just mausoleumist tõusnud ja poseerib siis paari babuška või koolilapsega kaamera ees. Ja pisut eemal teine, ja kolmaski! Mõelda vaid, et samal ajal etendub Tagankal "?araška" ja võib-olla jookseb mõnes äärelinna kinos Wajda "Katõn"...


Need paar päeva jätsid kokkuvõttes eriti sealsetest inimestest meeldiva ja sooja mälestuse.


Solženitsõni 90. a  juubeliüritus sai niisiis sammuks vene ja eesti haritlaste kohtumistes okastraatornamendiga ääristet minevikuradadel."Estonskii ostrov" oli üks lapike maad, kus hea tahe köitis ja liitis inimesi nagu kunagi "Arhipelaagi" küpsemise aegu. Esialgu oli osavõtjaid ju vähe suure Venemaa kohta, aga ehk tuleb neid juurde ja lõpuks hakkab taanduma vaenust ja valust sündinud umbusk teise rahva suhtes, mida Kremli veskid oma salakambrites väsimatult edasi jahvatavad.

Vastukaal neile on igatahes olemas.


Kirjanik ja tõlkija Olga Sedakova kirjutab ajakirjas Foma: "Kui Venemaa loeks Solženitsõni teoseid, kõik oleks teisiti. Meie, kes me lugesime tuhme masinkirjakoopiaid ebainimlikust kurjusest, me muutusime [....]. Ja et kurjus pole siiski kõikvõimas. Üksainus inimene - ja ta vastas terve see peaaegu kosmiline valedemasin, nürimeelsuse, julmuse, hävingu jälgede kaotamise masin - selline kahevõitlus tuleb ette vaid kord tuhande aasta jooksul [....]. Ja oli selge, kumb võidab..."


Sedakova räägib valust ja kurjusest, mille ulatus oli nii mõõtmatu, et oli haaratav vaid taevasest kõrgusest nagu seda suutsid kunagi vana testamendi prohvetid. Ja Aleksandr Issajevitš Solženitsõn.