Kohtumine minevikus pilguga tulevikku.
Ettevõtmise ajendiks oli Solženitsõni 90.
sünniaastapäeva tähistamine,
teemaks tema kõige olulisema teose "GULAGi Arhipelaag"
saamislugu ja tähendus
ajaloos. Kuna "GULAGi Arhipelaagi" loomine on tihedalt seotud
Eestiga, kandis
näitus ja mälestusõhtu nime "Estonskii ostrov" -
"Eesti saar". Oma mälestustes
nimetas AS esialgu ainult vaikset
pelgupaika, et kohta salajas hoida ja säästa eestlastest abiväge
repressioonidest. Vaevalt me saame kunagi teada, kas KGB tõesti tema
Eestis viibimisest
ei teadnud või olid tema tabamatajätmisel muud põhjused.
Kirjaniku biograafil Ljudmila Saraskinal on oma versioon,
mis toetab ühe kagebiidi väitele, et kirjaniku arreteerimine
või töö
konfiskeerimine oleks suurendanud veelgi tema kuulsust maailmas, seepärast
püüti vältida tähelepanu äratavaid meetmeid. Nii et
KGB-le oli tema
siinviibimine hästi teada, aga arvati, et ta tegemised Nõukogude
Liidule ohtu
ei kujuta. Ei kõla eriti veenvalt. Pigem olid Eesti
"organites" maad võtnud
laiskus ja mugavus (vene k. prosevatelstvo), eriti võrreldes endiste
kirglike
kahjurite hävitamise aegadega.
Kirjaniku
juubeliaastapäeva pidulikuks tähistamiseks sobivaim paik leiti olema
Tagankal
fond-raamatukogus Russkoje Zarubežie, asutus, mis peab sidet vene kultuuri
piiritaguste viljelemiskeskustega nii Euroopas kui Ameerikas.
Hoone
on vägev, kompleksi kuulub avar konverentsisaal ja noobel hotell peamiselt
väliskülaliste tarvis.
Ürituse initsiaator oli Eestis
ilmuva venekeelse ajaloo- ja kultuuriajakirja
"Võšgorod" peatoimetaja Ljudmila
Gluškovskaja, kes koostöös Russkoje Zarubežiega korraldab
sageli näitusi ja
konverentse peamiselt Baltikumi teemadel (ta on üks tänavune
Presidendi autasu
saaja). Paari aasta eest tutvustas ta Moskvas oma ajakirja, kus ta on korduvalt
avaldanud artikleid Solženitsõnist ja üldse Vene sünge
minevikuga seotud
lugusid. (Sel üritusel mainiti "Võšgorodi" kui
üht parimat venekeelset ajakirja
maailmas). Gluškovskajalt pärines ka idee panna just Moskvas
üles näitus
"GULAGi Arhipelaagi" valmimisest Eestis ja Eesti inimestest GULAG-is.
Mõtet
toetas Russkoje Zarubežie direktor Viktor Moskvin, kes kohe vabanemise (st.
90-ndate)
alguses koostöös kirjastuse Ymca Press peatoimetaja, Sorbonne'i
ülikooli
professori, Nikita Struvega rajas 90.
aastatel Taganka võõrkeelte raamatukogu kirjastuse "Russkii
put".
Nikita
Struve tõi Prantsusmaalt
Moskvasse hulga arhiivmaterjale. Taganka ettevõtmisest kujunes varsti
edukalt
tegutsev kultuurikeskus Russkoje Zarubežie, nii et Moskva linnavalitsus
otsustas ehitada neile eespool mainitud uhke maja.
Eestist sõitsime Moskvasse viiekesi: Ljudmila Gluškovskaja, Hilda Sabbo, Kultuuriministeeriumi esindaja Anne-Ly Reimaa, Irina Zolotova ja mina.
Solženitsõni perekond
Üritusele andis erilise sära
kirjaniku abikaasa Natalia Dmitrijevna,
hõbedapäine väärikas ja kaunis naine, oma mehe vankumatu
tugi ja kaasteeline,
tema kolme poja ema. Osalesid neist kaks, Stepan,
teadusmees ja Ignat, pianist ja
Philadelphia kammerorkestri dirigent ning kolm lapselast
Mitja, Vanja ja Katja. Neis
kõigis, lapsed kaasa
arvatud, aimus olemises ja käitumises mingit vana vene aristokraatlikkust
(seda
verd tilkagi omamata), mida vahel mainisid mu aastaid tsaariaegsel Venemaal
viibinud vanemad.
Perekond
asutas pärast väikest
suupistet sõitma kirjaniku hauale Donskoi kloostri kalmistul, kus pidi
toimuma
mälestusteenistus. Minu palve peale lubati meil kaasa sõita. Selle
pühapaiga
oli Aleksandr Issajevitš ise välja valinud.
Kloostrikirik on lummavalt kaunis,
aura on väga tugev, seda loovad imeline lõhn, meisterlikud
ikoonimaalid ja ka
usumärter püha Tihhoni säilmed klaasist sarkofaagis. Ka
traditsioonilises
religioossuses kasvatatud kolm last tajusid ja austasid pühadust loomuliku
ellu
kuuluva nähtusena. Haud on kiriku taga
vene ajaloolase Kljutševski kalmu kõrval. Sellel närtsimatud
pärjad veel
matusteajast, ka palju värskeid lilli. Mul oli kaasas eesti mullas kasvav
valge
krüsanteem ja küünlad. Olgu see mu isa poolt.
Lapsed laulsid püüdlikult liturgiat kaasa ja lugesid lõpuks vanaisale peast Meie Isa palve. Elusast usust kantud püha rituaal omab selgesti tajutavat väge.
Mulle oli see hüvastijätt vajalik.
Juri Ljubimovi lavastus "Šaraška"
Õhtuks oli ette nähtud nüüd juba 91
aastase Juri Ljubimovi lavastus
"Šaraška" Taganka nõukogude ajal kurikuulsas
teatris,
kuhu iial pileteid ei saanud. Etendus rajaneb Solženitsõni romaanil
"Esimeses
ringis", mis jutustab spetsialistidest arestantide elust
"eliitvanglas", kus
nad peavad konstrueerima KGB-le vajalikku aparatuuri. Üle sünge ruumi
on
publiku peade kohale ehitatud poolkaarjas laudtee, millel kõnnivad,
kõnelevad
ja laulavad vangid, laval on kongitaolised puust narid, vahekäigus laud,
millel
lamp ja raamat ja selle ääres tool Juri Ljubimoviga, kust ta
käega juhatab etenduse
tempot, ja aeg - ajalt läheb lava ette Staliniks, lugedes raamatust Suure
Juhi
mõtteavaldusi. Lava keskel kõrgub suur kast, selle üks pool
näitab keerulist
masinavärki (mille kallal vangid töötavad), ümber
pöörates muutub see
valvuriputkaks luugiga, kust vahib välja õudust äratava sinise
põhjaga KGBisti
mütsi alt valvurinägu.
Muutunud
ajast andis tunnistust juba etenduse avatakt Ljubimovilt: "Stalin ei
usaldanud
maailmas kedagi, ei oma võitluskaaslasi, ei naist, tütart ega
poega, ta usaldas
ühtainust meest -- ja see oli Adolf
Hitler".
Etendusest
läbi raputatud, jõudsin pärast mitmeid
tõkkeületamisi teatri administraatori
abiga, kes talle mu suhteid autoriga seletas, maestro juurde, kes ühes
ülaruumis pidas oma rahvaga etendusejärgset Solženitsõni
mälestusõhtut. Suur
teatrijuht teretas mind nüüd vene sõbralikkusega, torkas
ühte kätte viinatopka,
teise hapukurgi: "Võpim za vas!". Kaamera surises, fotokad
klõpsusid,
vapustatud etendusest ja vaevatud ta juurde pürgimisest jätsin vist
üsna abitu
mulje. Palusin
kavale autogrammi ja küsisin, pidades silmas kunagist Heliose kinosaali,
kas ta
on nõus tulema selle etendusega Eestisse. Maestro rääkis
pikalt oma headest
Tallinna mälestustest ja oli rõõmuga nõus:
"Organiseerige ja me tuleme!". Jõime
veel kokku "igaveseks mälestuseks" ja lahkusime heade
soovidega.
Heatahtlikkus ja sõbralikkus juba sellel esimesel päeval tundus pärast kesktelevisioonist levitatud vaenutegevust nii kosutav ja üllatav.
Ajalooline tõde ja kahestunud venelased
Järgmisel päeval oli meie sihtpunktiks Solženitsõni
fond Tverskajal tema kunagises korteris, kus sündisid ta esimesed pojad ja
kus
ta 74. aastal arreteeriti. Et oli reede ja inimesed teel daatšadesse
venisime
7. minutilist vahemaad sõitsime tund ja kümme minutit. Maja fassaad
üsna
räämas, ukselt koorus värv. Sees aga avanes aukartustäratav
pilt. Neli toatäit
kirjanikuga seotud paberit, filme, linte, plaate, pilte jpm.. Maast laeni
riiulitel
kõikide tema teoste väljaanded kümnetes maailma keeltes,
GULAGi algmaterjalid,
kirjad, mälestused, ta enese märkmed, parandused, artiklid jne. jne..
Siin
võiks veeta nädalaid.
Lõpuks veel vene külalislahkust: kohvilaud
puuviljasalati, koogi, küpsiste ja hea konjakiga. "Võpim,
druzja!" Sain kaasa 8
raamatut, isegi harulduseks muutunud mälestusköite " Puskles
vasikas tammega.".
Kell kuus oli ette nähtud näituse avamine. Väljapanek
oli paljuütlev, kujundus leidlik ja köitev. Esimeseks suur kirjaniku
varjupaiga
Kopli-Märdi talu stend Arnold Susi
ja Solženitsõni piltide, kirjade koopiate ja mustandite katkenditega. Ka
kirjaniku 57. aastal tallu maha jäänud särk ja
käterätik, mille vennanaine oli
kõik need aastad alal hoidnud. Samas stendid Lembitu Aasalo kirjutiste,
tõlgete
ja Pärnumaa talu piltidega. Eriliseks atraktsiooniks kujunes "GULAGi
Arhipelaagi" algkäsikirja üle 30 aasta peitnud Lembitu
Aasalo tellitud hermeetilise kaanega terastrummel. Samuti
Hilda Sabbo võimas raamat "Võimatu
vaikida".
Kuna olen ainus elus inimene, kes "GULAGi
Arhipelaagi" sündi ja kirjaniku selleaegset elu - olu Vasula hangede
taga
näinud ja kaasa elanud, oli reporterite ja korrespondentide parv mul nii
tihedalt ümber. Ajakirjanike innukus ja huvi üllatasid ikka ja
jälle.
Järgnesid ettekanded konverentsisaalis. Ljudmila
Gluškovskaja rääkis ürituse
teokssaamisest, Anne-Ly Reimaa Eesti
Kultuuriministeeriumi toetavast rollist kontaktide arendamisel.
Hilda
Sabbo, meie
üliinimlikult visa kauaaegne kommunismi kuritegude uurija tõi
ettekandes esile
Kaukaasias asunud Eesti külade hävitamise ja selle aluseks olnud
käskkirjade
rassistliku loomuse. Hävitamisele kuulusid peaaegu kõik rahvused
peale
venelaste. Tema kiretult üles loetud faktid panid ka karastatud
kõrvadega
saalisviibijad võpatama.
Olles kogu elu jooksul tajunud valet tugevaima
destruktiivse jõuna ja teades tänapäeva inimeste vaimset
moondumist selle mõjul
ja seda eriti Venemaal, kutsusin mina kõigepealt ausaid saalisviibijaid
toetuma
ainult tõele, niipalju kui see siin ilmas võimalik, sest
tõel on konstruktiivne
vägi sees, tugevam vale destruktiivsest jõust. Ja et
kõigepealt tuleb vältida
valetamist iseendale, kui kibe tõe tunnistamine ka poleks. Saal reageeris
sellele üleskutsele aplausiga. Ja kuna Aleksandr Issajevitš riskis
vabaduse ja
ka eluga tõe nimel, oli meil, kes me keset valet elasime, lausa
eluvajadus
aidata teda ta (meie idealistlikus kujutluses) maailma valest vabastaval
raamatul teoks saada.
Irina
Zolotova,
Eestist kaks korda küüditatud, kõneles oma isast, kes GULAGis
koostas nimekirja
temaga ühes laagris olnud saatusekaaslastest.
Ljudmila Saraskina, Solženitsõni biograaf andis
ülevaate kirjaniku teoste aukartustäratavast levikust ja tutvustas
autori enda
poolt teostesse tehtud hilisemaid korrektiive.
Õhtu lõpetas kirjaniku abikaasa. Viidates minu
üleskutsele mainis ta, et tõde on tõesti ja kindlasti
ülimalt vajalik, kuid
probleem on selles, et tõde võib erisuundadest vaadatuna
näida erinev. "Nagu
elevant eest - ja külgvaates" täiendasin teda publiku pinget
leevendava naeru
saatel. Kas ta pidas silmas Tartu Rahu, vene valgete rolli Vabadussõjas
või
midagi muud, ma ei hakanud välja uurima.
Ikka veel, ütles Solženitsõni lesk, ei mõista
maailm Aleksandr Issajevitši üht kõige olulisemat
mõtet: vene rahvas kannatas
sovjetirežiimi all kõige rängemini, kaotas oma eliidi ja miljoneid
kõige
ausamaid ja töökamaid inimesi, st. vene rahvas ei ole
süüdi stalinlikes
kuritegudes, ka Stalin oli grusiin, süüdi olid kommunistid, sovjetid,
oleks kui
olnud kaks rahvast ühel maal...
Nad kordavad seda väidet kui mantrat; kuulsin seda
hiljem veel palju kordi. Vastuväide on loogiline: miks siis vene laskis
kommunistid valitsema, ükski võõrarmee ju ei kehtestanud
nõukogude võimu? Miks
vene rahvas ei nõua maailma mastaabis kommunismi kuritegude
hukkamõistu? Need
olid ju vene soldatid ja töölised, kes seda võimu toetasid
jne.
Ühelt poolt on venelase jaoks kõigis õnnetustes süüdi kommunistid, aga nende kuritegude hukkamõist kogu maailmas ei lähe ka kuidagi. Intelligentne inimene adub selle olukorra skisofreenilisust ja see teeb mõned õnnetuks, teised agressiivseks. Nende meelest kandub kommunismiroimade hukkamõist kandub automaatselt üle vene rahvale ja see mõte on neile nii talumatu, et nad eelistavad püsida oma piinavas kahesuses. Nende tõesti süütute inimeste sisemist lõhestatust nii selgesti tajudes, tundsid lõpuks vaid sügavat kaastunnet, eriti sind kõikjal ümbritseva südamlikkuse, lugupidamise ja külalislahkuse atmosfääris.
Solženitsõni sõnaraamat ja Pronksmees
Pärast sõnavõtte tuli Natalja Dmitrievna minu juurde, käes tilluke nahkköites märkmik, kuhu Solženitsõn Eestis kirjutas oma vene - eesti sõnastiku. Mäletasin seda hästi, sest olin ise aidanud seda koostada. "Kui te teete kunagi Issajevitši muuseumi, siis ma annetan selle Eestile," ütles ta.
Järgnenud rikkalikult kaetud laua ääres piiras mind nagu näituselgi inimeste ring, kes tahtsid küsida ja arutleda, teada, mis Eestis toimub, heietada kauneid Eestiga seotud mälestusi.
"Miks te vabastaja linnast ära viisite?" "Vabastaja millest?", küsisin vastu.
"Fašismist."
"Mis on teie meelest fašism? -- Kas väikese rahva soov olla iseseisev ja kaitsta end hävingu eest ongi fašism? -- Kas te teate, mida see soldat 1940. - 41. aastal Eestis toime pani? Venemaal 37. - 38. aastat mäletate? -- Ta tuli uuesti ja me kaotasime kokku viiendiku oma rahvast."
Nad noogutasid, küsisid täpsemaid fakte, mõnel
pisarad silmis. "Meie kannatasime ka!", väidavad siis.
"Miks te venelastele Eestis kodakondsust ei anna?"
"Lojaalsetele eesti keelt rääkivatele anname.
Aga
kui Vene annab 30-le
miljonile umbkeelsele hiinlasele vene kodakondsuse, siis küsige
uuesti."
"Jumal
halasta, mida te räägite!", löödi selle peale
käsi kokku. "Neid on siin niigi
liiga palju."
Niiviisi mitu tundi. Jutt lõppes peaaegu alati
arusaava noogutuse ja mõistva naeratusega. "Eestis oli nii hea, nii
ilus!",
ohkas mõni.
Nad teavad tegelikult kõike. Nad on lugenud
Solženitsõni raamatuid. Aga mõte, et venelased on
massimõrvades süüdi, ajab nad
meeleheitele. Ja
see hirm paneb nad salgama ja otsima abstraktset süüdlast.
Venemaal peaks sündima ime või ilmuma mõni eriline inimene, kes seda hingelt haiget rahvast suudaks tervendada.
Tänane Moskva
Jäi ka pool päeva Moskvas
ringivaatamiseks. Siinsamas Tagankal, kus veel 11. detsembrini oli
Bolšaja Kommunistitšeskaja
ulitsa, mis linnapea Lužkovi käsul muudeti Al. Solženitsõni
tänavaks, asuvad
metroojaamad Marksistskaja ja Zastava Iljitša. Eestist tulnule ajab
minevikukõheduse peale kõikjal vastu vaatavad punased viisnurgad,
vanad vapid,
sirbid ja vasarad ja muu taoline.
Allmaaraudteejaamad on
muutumatult täis
nõukaaegset dekoori. Kesklinna kunagised kuulsad kaubamajad GUM ja TSUM
jt. on
täielikult väliskapitali käes. Lihtsa inimese tarvis on linna
äärde püstitatud
hiigelsuurt sara või kuuri meenutav kaubamaja Ašan, kust
võib leida ka kõike
venemaist, mida iganes vajad.
Aga Punasel väljakul seisab igavese tule lähedal miilitsabuss, et keegi ei rikuks jalutajate ja end pildistama tulnud noorpaaride tuju. Samas jahmatab sind vastujalutav Lenin nagu oleks ta just mausoleumist tõusnud ja poseerib siis paari babuška või koolilapsega kaamera ees. Ja pisut eemal teine, ja kolmaski! Mõelda vaid, et samal ajal etendub Tagankal "?araška" ja võib-olla jookseb mõnes äärelinna kinos Wajda "Katõn"...
Need paar päeva jätsid kokkuvõttes eriti sealsetest inimestest meeldiva ja sooja mälestuse.
Solženitsõni 90. a juubeliüritus sai niisiis sammuks
vene ja
eesti haritlaste kohtumistes okastraatornamendiga ääristet
minevikuradadel."Estonskii
ostrov" oli üks lapike maad, kus hea tahe köitis ja liitis
inimesi nagu kunagi
"Arhipelaagi" küpsemise aegu. Esialgu oli osavõtjaid ju
vähe suure Venemaa
kohta, aga ehk tuleb neid juurde ja lõpuks hakkab taanduma vaenust ja
valust
sündinud umbusk teise rahva suhtes, mida Kremli veskid oma salakambrites
väsimatult edasi jahvatavad.
Vastukaal neile on igatahes
olemas.
Kirjanik ja tõlkija Olga
Sedakova kirjutab ajakirjas Foma: "Kui Venemaa loeks
Solženitsõni teoseid, kõik
oleks teisiti. Meie, kes me lugesime tuhme masinkirjakoopiaid ebainimlikust
kurjusest, me muutusime [....]. Ja et kurjus pole siiski
kõikvõimas. Üksainus
inimene - ja ta vastas terve see peaaegu kosmiline valedemasin,
nürimeelsuse,
julmuse, hävingu jälgede kaotamise masin - selline kahevõitlus
tuleb ette vaid
kord tuhande aasta jooksul [....]. Ja oli selge, kumb võidab..."
Sedakova räägib valust ja
kurjusest, mille ulatus oli nii mõõtmatu, et oli haaratav vaid
taevasest kõrgusest
nagu seda suutsid kunagi vana testamendi prohvetid. Ja Aleksandr
Issajevitš
Solženitsõn.