IGA NÄITLEJA PAISTIS SILMA OMAPÄRASE ROLLILAHENDUSEGA: Margus Prangel ja Jan Uuspõld. Teet Malsroos

“Sa pole muud, kui tavaline itaallane,” naeris Lorenzo Medici oma surivoodil munk Girolamo Savonarolale näkku. Tõepoolest, kurikuulus munk, keda oli juba sündides õnnistatud 3000 geniaalsuse märgiga, ei paistnud nooruses ilmutavat mingeid silmapaistvaid omadusi. Ometi sai temast lõpuks mees, keda kartsid nii võimas Medicide suguvõsa, paavst kui kogu Firenze. Oleks Savonarola sündinud mõnel teisel ajal ja teises kohas, oleks teda kartnud võib-olla et kogu maailm. Sest Savonarola kuulutatud tõed olid paradoksaalsel kombel ühteaegu õiged ja hirmuäratavad. Tema teod kantud heast tahtest ja õiglusest, nende tagajärjed aga ühiskonda traumeerivad ning hukutavad.

Lavastuses oli Girolamot käivitavaks motiiviks tema armastuse tagasilükkamine Lorenzo Medici tütre poolt, sest vaesest perekonnast pärit noormees polnud rikka aadlineiuga võrdne. Ülejäänud elu, mis enne julma tulesurma jäi suhteliselt lühikeseks, võitles Girolamo ennastsalgavalt inimeste võrdsuse eest. Kuid võrdsus tähendas Savonarolale eelkõige kõiki haaravat võrdset vaesust. Luksus ei kuulunud jagamisele, see tuli hävitada. Ideoloogiliselt vastuvõetamatu keelata. (Sarnast puritaanlust, nulltolerantsi ning keelustamise mentaliteeti kohtab ka meie ühiskonnas. Härrased “ärakeelamisega maailmaparandajad” võiksid sellest lavastusest nii mõndagi õppida, kasvõi seda, et tulega ei mängita, tuli tõepoolest kõrvetab! Ta põles ju siiski!)

Ükski viimaste aastate jooksul nähtud lavastus pole ärgitanud minu halle ajurakke nii intensiivsele ja tervendavale mõttetegevusele. Peale ühiskondlike allusioonide, isiklike äratundmiste, ideoloogiliste analüüside, ühiskonnakriitika ja paljude teiste tunnete ja mõtete tekitamise (neist võiks pikalt rääkida), puudutas laval toimuv ka kõiki meeli, ning see on midagi, mida võiks nimetada tõeliseks kohtumiseks.

Ideaalis peakski ju teater olema publiku ja teatritegijate kohtumise koht. Paik, kus teatri paljukeelne maailm astub dialoogi vaatajatega ning tekitab omalaadse energeetilise atmosfääri. Kus heli, valgus, lavakujundus, näitlejate mäng ja publiku reageeringud moodustavad ühe uskumatult keeruka, kuid toimiva terviku.

Seekordne tervik sai alguse väga heast teatritekstist. Mart Kivastiku sõna on aastatega muutunud järjest kõnekamaks, tema dialoogid järjest teravamaks ja huumor täpsemaks. Nii mõnigi kord oleks tahtnud etendust korraks tagasi kerida, et kuulda mõnd kaotsiläinud sõna, olulist või siis naerutavat repliiki. Kivastiku näidend on suurepäraselt komponeeritud ning tegelased oma karikeeritusest hoolimata motiveeritud. Siiski pole tekst ei domineeriva ega allutava iseloomuga. Vastupidi, tekstist lähtuv on samaväärne ning võrdselt oluline, kõik komponendid on üksteist toetavad. Kuigi Ervin Õunapuu lavakujundus vapustas nii oma napi karguse kui lavale saabumise viisiga, poleks lavapildid ilma sobiva ning tundliku valgustuseta olnud pooltki nii maalilised. Iga näitleja paistis küll silma omapärase rollilahendusega, kuid kõlama hakkas hoopis ühes rütmis hingav ja hingeldav ansambel. Ning hoolimata sellest, et tegelased juba tekstisiseselt olid suletud oma stereotüüpsetesse maailmadesse (või kui soovite, siis filosoofiatesse/ideoloogiatesse) ja nendest lähtuvatesse tegevustesse, suutsid nad suhestuda nii üksteise kui ümbritsevaga. Ka võõrasse ajastusse “äraeksitatud” Visconti, Guttenberg ja Boccaccio mõjusid lavategelikkuse loomulike osadena, rääkimata siis orgaaniliselt sulanduvast helikujundusest. Lisagem veel kõnekas teatriplakat, informatiivne kava ja hariv loengusari ning kogu seda sümfooniat dirigeeriva Hendrik Toompere tundlik lavastajakäsi, ning saategi tulevärgi, mis ka peale kurba lõppmängu jätab hinge lootustandvalt hõõguvad söed.

“Savonarola Tuleriit”

Tekst: Mart Kivastik, lavastaja: Hendrik Toompere JR, kujundus: Ervin Õunapuu, muusika: Ardo Ran Varres, mängivad: Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Tõnu Kark, Mari Lill jt. Esietendus 22. jaanuaril Draamateatris.