Moondumiskunstnik: Sel pildil proovib kaheksajalg selga vetikate kollakasrohekat tooni. Toomas Mikkor
Alguses oli kokkusaamine kaheksajalg Klaabuga alati juhuslik. Vahel päeval, vahel öösel veealuse lambi valgel. Kord sügavas vees, kord põlvekõrguses. Räägin minu poolt fikseeritud kohtumistest. Kui palju kordi Klaabu on soolasambaks moondununa jälginud mind temast mööda ujumas – vaevalt ta isegi neid kordi kokku oskab lugeda. Kaheksajalad on meistrid moonduma. Kord on ta sile ja ühevärviline, sekundi murdosa hiljem kirju ja krobeline, veel mõni hetk ja ta on midagi seletamatut. Kord sarnaneb ta kiviga, kord koralliga, kord mittemillegagi.


Vahel harva sarnaneb ta kaheksajalaga. Märkad teda siis, kui ta teeb vea ja pingutab oma moondumiskunstiga üle. Kui ta on sind vee all näinud ja soolasambaks, kiviks või koralliks moondunud, sina aga midagi aimamata edasi tema poole ujud, ei tea vaene loom, et see võib olla juhus. Tema püüab siis kiiruga veel värve vahetada, proovida, et milline toon, muster ja nahatekstuur toimib, koleda inimeselooma ära eksitab. Aga otse vastupidi. See värvide ja mustrite vahetamine teda just reedab. Ilma selleta ei märkaks sa teda iial.


Teinekord satud kaheksajalale ootamatult. Seda siis, kui ujud üle rifiplatoo serva või ilmud kusagilt nurga tagant ja põrkad temaga kokku. Kaheksajalg ei kuule, seepärast lestade pladin ja hingamise kähin mind Klaabule ei reeda.


Sedasi ootamatult kokku põrgates ujub ta kiirelt eemale, esimesest ettejuhtuvast koopasuust või praost sisse. Või kui neid pole, siis üritab sulanduda ümbrusse.


Ega ta neil kohtumistel kunagi lõplikult jalga ei lase. Tarvitseb mul vaid veidigi taan­duda, kui Klaabu hakkab oma veealusest koopast välja kerkima. Nagu tainas üle kausiserva. Teen ümberpöörd ja kerkimine lakkab! Ujun tsipa tema poole tagasi ja ta hakkab vaikselt kahanema. Ei iial mingit kiiret äkk-kadumist. Eemaldun vaikselt ja Klaabu hakkab taas kerkima.


Ümberpöörd ja paigalseis. Nüüd Klaabu vetrub vaikselt üles-alla. Ta ei oska seisukohta võtta, kas kerkida või kahaneda.


Sedasi minu järel luurates moodustab Klaabu enda kehast kõige koomilisemaid kujusid. Võiks isegi kahtlustada, et Avo Paistik sai oma Klaabu idee vee all kaheksajalaga peitust mängides.


Igatahes esimese peitusemängu esimestel mänguminutitel ristisin ma oma kaheksajala Klaabuks.


Mingil ajal hakkasin ma pikki vahemaid ujuma. Küll maski ja õhutoruga, ent eesmärk ei olnud veealuse elu jälgimine ega fotografeerimine, vaid füüsilise vastupidavuse suurendamine. Kuna pika maa ujumine pole just eriti meeldiv tegevus, siis sai trajektoor sätitud piki rifiplatoo serva.


Mööda nn drop off’i, kohta, kus riff järsu seinana merre langeb. Distants oli umbes 1,5 km põhja poole ja siis tuldud teed tagasi, kokku 3 km. Rifiplatoo merepoolne külg on kõige mitmekülgsema koralliga ja üldse on see üks põnev koht. Sedasi piki drop-off’i ujudes kinnitad oma pilgu sinu all toimuva külge ja ebameeldiv pingutus ununeb. Ei saa arugi, kui poolteist kilomeetrit täis ja aeg ümber pöörata.


Kui on umbes kuu aega seda kolme kilomeetrit nühitud, hakkab ühel päeval ­silma midagi kummalist. Kohe ei saagi aru, mis. Tuleb teha ümberpöörd. Hiigelsuure ­koralli “õisikus” on ebakorrapära. Mis selle tingis? Ahaa! Õisiku sees on tühimik, väike koobas! Ja selle sees istub Klaabu! Tühimiku ava on küll korallitükkidega kinni kaetud, aga nende vahelt paistavad mõned reetlikud iminapad.


“Kurat,” on esimene mõte, “kaamerat pole kaasas!”


Avan Klaabu koopa ukse – võtan ettevaatlikult lahtised korallitükid avause eest ära ja asetan nad selle kõrvale. Klaabule see ei meeldi. Keerab ühe jala ümber pea rulli ja piilub sealt puntrast ühe silmaga. Iga kord, kui mu käsi koopale läheneb, üritab Klaabu end selle põhja olematuks litsuda. Silitan teda silmade vahelt ja teen minekut, hakkan mööda rifiserva eemalduma. Umbes 15 meetri kaugusel teen kiire pöörde tagasi. Seda võiski arvata – Klaabu on end poolest kerest saadik koopast välja ajanud ja jälgib minu eemaldumist. On see uudishimu või enesealalhoiuinstinkt, mis teda piiluma sunnib? Ei tea.


Järgmisel päeval ujuma hakates pole Klaabu ja ta koobas enam meeleski. Ei usu, et ta seal enam on. Meelde tuletab ta end ise. Jõudnud suure “koralliõisiku” silmapiirile, registreerib silm jälle mingi ebakorrapära. Ja sekund hiljem aju identifitseerib selle. Klaabu on poolest kerest saadik koopast väljas ja piidleb lähenejat.


Jälle pole kaamerat kaasas!


Saab mängitud veidi peitusemängu ja teda silme vahelt silitatud. Ta oleks nagu veidi julgem kui eelmisel päeval. Koopasse kaob ta vaid juhul, kui ma tema poole käe sirutan. Kui ma aga teen tema ümber ujudes ringe, siis kerkib ta jälle oma urust välja ja õõtsutab end üles-alla. Mida kaugemale ma lähen, seda kaugemale ta end koopast välja upitab.


Kolmandal päeval ei viitsi ma ikka veel kaamerat kaasa võtta. Klaabuni on oma kilomeeter ujumist. Pole iial nii pikka maad kaamerat kaasa vedanud, sest ei tea, kuhu teda panna. Kaamera asemel võtan ma kaasa noa, sest plaanin suurt kuritegu. Noa panen ma paelaga kaela.


Klaabu on seekord koopas ja ei tervita mind. Avan ta koopasuu ja siis eemaldun veidi. Klaabu silm kerkib üle koralli serva ja hakkab mind jälgima. Mina avan noa ja hakkan ohvrit otsima – ilusat suurt clam’i. Meremolluskit. Mul on plaan Klaabule süüa pakkuda. Ta sööb ainult verivärsket molluskiliha, vähke ja krabisid. Beduiinide jutu järgi varitsevat ta vahel ka kalavõrgu kõrval. ­Ootab, et kala võrku läheks, ja seejärel kaheksajalg lihtsalt varastab kala beduiini võrgust ära. Sageli saab see kala passimine kaheksajalale endale saatuslikuks. Sest beduiin oskab tema värvidemängu läbi näha. Võrgule minev beduiin uurib kõigepealt kõik kahtlased kännud-kivid üle. Et ega mõni neist ole kaheksajalg. Sageli on. Siis on tema lauluke lauldud. Lõpetab koos võrku jäänud kaladega beduiini köögis.


Mul on plaanis kahekordne kuritegu: esiteks clam’i tapmine, teiseks kaheksajala toitmine. Aga kes on patuta, visake esimene kivi.


Clam’e võivad tappa teised mereelukad ja beduiinid. Sedasi on repressiivorganid otsustanud. Mina ei ole ei mereelukas ega beduiin. Seega outlaw. Kaheksajalga ei tohi toita seepärast, et kõiksugu metsikute loomade sõprus inimesega on sageli traagilise lõpuga. Enamasti loomade jaoks. Kahjuks!


Äkki on Klaabu oma mune kaitsev emakaheksajalg? Emased, kes enda järglaste koorumist ootavad ja pesa kaitsevad, tegevat seda sageli nii andunult, et nälgivat ise surnuks. Sellisel juhul oleksin ma ta päästja?


Suuri clam’e on raske tappa. Mitte füüsiliselt, vaid hingeliselt. Nad on nii ilusad. Aga siin ta on, nuga karbipoolte vahele, sulgurlihas läbi lõigata ja käes! Nüüd liha karbipooltest välja. Tühi karp kaugele sügavikku, et mitte Klaabu pesa reeta. Kirjandus väidab, et kaheksajalad on räpakad loomad ja nende koopa võib leida tühjade krabi- ja vähikoorte ning molluskikarpide järgi. Siinsel rifil see ei kehti. Tühjad karbid ja vähikoorikud on hajali siin-seal, mitte iial pole kuhja kaheksajala koopa ees.


Ilus värske clam’i-liha käes, lähenen Klaabu koopale. Mingit emotsiooni ta välja ei näita. Üritan talle liha koopasse toppida. Ta nügib selle hoopis oma jalaga välja. Proovin veel. Nüüd puhub tänamatu loom clam’i tugeva veejoa abil koopast minema.


Kolmandal pakkumisel võtab külakosti vastu. Vaikselt ja pikkamööda haarab clam’i oma jala haardesse ning toimetab selle enda pea alla, sinna, kus on ta suu. Kahjuks ei võimalda ta asend pugimist jälgida.


Fakt, et Klaabu mu clam’i-liha vastu ­võttis, tekitab kummalise eufooria. Süütunnet clam’i tapmise ja kaheksajala toitmise tõttu ei ole. Sest neid on kerge lunastada. Lihtsalt ära telli beduiinidelt söögiks clam’e ega kaheksajalgu! Ja nad ei lähe neid sinu jaoks püüdma.


Järgmisel päeval võtan kaasa ka kaamera. Panen ta pika paelaga kaela ja ta jääb ujumise ajaks mulle kõhu alla. Ei sega üldse. Ka nuga on jälle kaasas.


Mida lähemale Klaabu korallõisikuni, seda tugevamini hakkab pulss lööma.


Aga võta näpust – koobas on tühi!


Kas seetõttu, et päev on juba õhtus ning Klaabu on jahiretkele läinud? Kolmel eelmisel päeval olin ujunud tema koopa juurde paar tundi varem.


Pettumus võtab kogu füüsilise jõu ja hakkan vaikselt mööda rifiserva tagasi oma küla poole ujuma. Ei teagi, kas lootusest Klaabut näha või millegi muu tõttu, kopeerin iga korallijõnksu ja külastan iga rifiseina sisse ulatuvat soppi.


Mu uudishimu saab tasutud Klaabu ­koopast umbes 300 meetrit lõuna pool. Kõigepealt silman suurt värvilist clam’i, kellega pole kõik korras. Tema karbipooled on kahtlaselt avali, nii et ta erksavärviline liha on laialt eksponeeritud. Karbi servade küljest oleks nagu kadunud mõned killud ja ta ei reageeri minu üleujumisele. Tavaliselt giant clam tõmbab oma karbipooled mitte just kinni, kuid kõvasti koomale, kui sa temast üle ujud. Too on aga kuidagi apaatne. Ilmselt on Klaabu siin jahti pidanud ja ma sattusin talle peale?


Teen vigastatud karbiservadega ­apaatsest clam’ist mõned pildid ja asutan end minekule. Saan ujuda umbes viis meetrit, kui põrkangi kokku Klaabuga. Ta on kogu seda clam’i ­uurimist ja pildistamist pealt vaadanud. Tema õnnetuseks jäi ta mu lahkumistrajektoorile. Nähes mind enda poole startimas, stardib ka Klaabu. Poeb korallinuki alla ja proovib läbi kõikmõeldavad värvid. Nagu edev hilpharakas oma garderoobi. ­Ainult et Klaabul käib see sekundiga. Poleks ta enda asukohta muutnud ja värve vahetama hakanud, ei oleks ma iial teadnud, et ta mind jälgis.


Teen Klaabuga jälle vana tuntud peitusemängu. Lähenen ja kaugenen. Üritan teda pildile saada. Aga ei, ta jääb liiga kaugele. Ja lähivõtted, mis umbes kolme meetri sügavusel temast teen, ei tule head. Neil on vaid üks värviline tomp. Sellist fotot ei taha keegi vaadata. Jätan kaheksajala oma saagi lähistele üksi, et ta saaks selle enne ära süüa, kui kalad jaole tulevad.


Klaabu juurest ära pöörates põrkan peaaegu kokku suure sinisetäpilise astelraiga. Ehmatus on mõlemapoolne. Klaabu vaatab seda kivi alt pealt. Ei teagi, kas astelrai tuli vigase clam’i ­lõhna peale?


Viiendal Klaabu koopa avastamise järgsel päeval asusin teele varem. Et teda kodunt leida.


Jälle kaamera kaelas ja nuga kaasas. Aga ei olnud seal koopa juures kippu ega kõppu. Oli hoopis beduiin Mussa oma lainelaual kalavõrke sisse laskmas. Mõtlesin, et peaks Klaabu vaid mitte minema sinna võrgu kõrvale matti võtma. See oleks tema lõpp.


Klaabut ei olnud koopas ei järgmisel, ülejärgmisel ega ka neile järgnevatel päevadel. Isegi koopa sulgemiseks käepärast olevaid korallijuppe polnud puudutatud. Ta polnud seal üldse käinud.


Hakkasin endamisi juba beduiin Mussat vihkama. Ta oli kindlasti juba nädalapäevad mu käimisi ja tegemisi kaldalt näinud. Beduiin loeb sind nagu avatud raamatut. Sul pole vaja öelda, miks sa kusagil oled ja mida sa seal teed. Ta vaatab sind ja ta teab.


Olin üsna kindel, et Klaabu on kinni püütud ja ära söödud.


Ühel päeval tulin mõttele uurida ühe rifiplatoo maapoolset külge. Olin elanud selle külje all neli aastat, aga polnud viitsinud seda läbi uurida. Seepärast, et seal on madal vesi ja väga ilmetu korall. Rumal eelarvamus. Pealtnäha ilmetuis paigus elab väga põnevaid elukaid. Leidsin sealt kohe mitu seni kohtamata kala ja mitu uut mulle tundmatut liiki mureeni. Ühest kummalisest tiibadega kalakesest sain häid pilte, mureenid aga ei teinud mingit koostööd. Vaid vana tuttav lumehelbemustriga iludus, snow­flake morey, poseeris mulle kenasti.


Aga siis äkki oli keegi midagi kaevanud! Oli koralli alt liiva välja kühveldanud ja seda märksa suuremas koguses, kui seda teevad kaladega sümbioosis elavad krevetid. Lükkasin veetaimed veidi kõrvale ja ennäe – koralli alla kaevatud koopast vaatas mulle enda rõngasse keeratud jala alt vastu Klaabu!


Ei tea, kuidas Klaabul, aga minu jällenägemisrõõm oli piiritu. Kuna olin just tulnud mureene pildistamast, oli mul kaamera kaasas ja tegin Klaabust tema koopas mõned klõpsud. Palju ma teda tol päeval ei tülitanud, sest olin juba kaua vees olnud ja jahe hakkas.


Järgmisel päeval jätsin mureenid kus see ja teine ning libisesin meetrisügavusse vette Klaabu koopa poole. Aga koobas oli tühi. Kas sööma läinud? Ei, natuke liiga varajane aeg. Ennelõunal ta tavaliselt tukub. Tuju oli nullis. Aga mitte kauaks. Niipea kui end pöörasin, avastasin uued kaevamisjäljed. Klaabu oli uue koopa teinud. Kas seepärast, et ma eile ta avastasin?


Jätsin ta sel päeval rahule. Järgmisel päeval oli ta oma koopasuu tühjade molluskikarpidega kinni müürinud. Aga nende tagant paistis tema piidlev silm. Hakkasin käima peagu iga päev.


Aga süüa ma talle enam ei pakkunud. Mitte millegi muu kui laiskuse pärast. Ei viitsinud lihtsalt kaamerale lisaks veel nuga kaasa võtta, et talle clam’i tappa.


Klaabu koopasuu oli kord avatud, kord kinni müüritud, vahel oli koobas ka tühi. Aga maha ta seda ei jätnud, kuigi see oli ehitatud väga halva koha peale. Just sinna, kus täiskuu ja kuuloomise aegsete väga madalate mõõnadega beduiininaised oma raudoradega sorkima ja teda püüdma lähevad.


Pikapeale hakkasin teda ka tülitama. Ulatasin talle oma sõrme või labakäe. Klaabu klammerdus kohe oma iminappadega selle külge ja hakkas kätt enda koopasse sikutama. Tema haare oli midagi väga meeldivat ja intiimset. Kätt koopasse vedada ma siiski ei lasknud. Arvatavasti oleks ta mind siis hammustanud. Beduiinid rääkisid, et kui kaheksajalg su käe enda suu juurde tirib, siis ta näksab. Et sa ta rahule jätaksid. Enne hammustamise üritamist laseb ta sinu pihta suure survega veejoa. Mõni sukelduja on siiski r&a uml;äkinud, et kaheksajalg on ta oma kõigi kaheksa jalaga läbi kobanud ja mitte hammustanud. Karta on, et Klaabul oli siiski plaanis oma hambaid näidata, kui ta mu kätt koopasse vedada püüdis. Aga ega see tal lihtne polnud. Kui ikka käel sajakilone jurakas küljes on, eks siis katsu teda tirida, kui ise oled vaevalt paarikilone.


Nii need nädalad kulusid ja nii me seal teineteist kättpidi teretasime. Närvisüsteemile oli sel suhtlemisel imeline mõju. Kui muidu võis päev olla totaalselt ebaõnnestunud, siis pärast Klaabuga kätlemist täitis sisemuse selline rahu ja enesekindlus, et miski ei kõigutanud.

Vahel püüdsin Klaabule näidata ka mõnd oma külalist. Või pigem vastupidi. Aga neil kordadel oli ta eranditult kodunt ära läinud.

Igal täiskuul ja kuuloomise ajal pidasin madalat rifitagust silmas. Kui Klaabu juurde oleks suundunud mõni raudoraga naine, oleks ma palunud tal lahkuda. Kuigi mul oli õigust kamandada just sama palju kui kontvõõral, kes üritab kalurit kalaparve juurest minema ajada, oleks beduiininaised mind kuulanud. Nad on juba kord selline rahvas, et arvestavad eelkõige teistega ja siis alles iseendaga. Juhul kui nad pole turistide poolt rikutud. Need siin pole. Veel.


Tuli kevad ja Siinail hakkas väga kuumaks kiskuma. Saabus lahkumise aeg. Eelviimasel päeval arutlesin sõbra seltsis, et kas minna Klaabut vaatama või mitte. Kas ta on üldse kodus? Ja kui minna, siis kas võtta ka kaamera? Ei viitsiks, sest ees seisab pakkimine. Pärast vaja kaamerat magedas vees leotada ja puha. Aga miski väike hääl peas sosistas, et mine! Ja võta kaamera kaasa!


Klaabu oleks justkui oodanud. Ta upitas end poolest kerest saadik koopast. Minu lähenedes ei litsunud ta end urgu tagasi, vaid vaatas mulle julgelt otsa. Hakkasin pilte klõpsima. Sellist pildistamisvõimalust ei olnud ta mulle varem andnud. Kui lähenesin, siis ta nagu veidi kõhkles, et mida teha. Vedrutas oma sültjat keha üles-alla, muutis värve ja kuju. Aga ära ei läinud.


Hakkasin ujudes tema ümber ringe tegema. Iga ringiga pisut lähenedes. Klaabu kerkis aina kõrgemale, rohkem koopast välja. Seal olid veel vaid tema varbaotsad. Selline ringiratast lähenemine Klaabut nii väga ei erutanud, sest ta värvid ja naha tekstuur jäid samaks. Kui olime veidi sedasi mänginud, võttis Klaabu kätte ja väljus lõplikult. Ei põgenenud kiirustades sügavikku, vaid istus põhjale ja jäi mind justkui ootama. Kui ma siis järele jõudsin, tegi ta seal põhjal istudes enda kehast ja jalgadest kõikvõimalikke kujundeid. Ise sealjuures värve vahetades. Klõpsisin kaameraga nagu hullumeelne. Ma ei uskunud, et see toimub ilmsi.


Siis ujus Klaabu veidi edasi. Ja tegi jälle kujundeid. Selliseid, et suu tahtis lahti vajuda ja hingamistoru välja pudeneda.


Kui pilte oli juba küllalt, võtsin riski Klaabut välja vihastada ja põgenema kohutada. Aga kui teda silme vahelt silitasin ja talle “tere” andsin, ta küll vahetas erutusest värve, aga ei putkanud minema. Korra ujus veidi maad ja siis maandus merisiilikutest moodustatud sõõri keskele. Tema silmis oleks justkui olnud küsimus, et vaata, kui vahva ma olen! Vahva on ta küll. Kui vahva, selleks puuduvad sõnad!


Ujusime veel koos siia-sinna. Ikka Klaabu ees ja mina järel. Nii ta ei lasknud, et ma oleksin ta kõrval ujunud. Kui kõrvale kippusin, siis ta kas lisas kiirust või istus põhjale. Tema kujunditel ei paistnud lõppu tulevat. Kõige ilusam oli sümmeetriline kaheksanurk, jalad ilusasti rullis . Kust võtab ta need ideed? Ja kes õpetas talle värve? Kui oli umbes tund aega lõbutsetud ja päike juba õhtuaevasse veerenud, oli aeg veest välja minna. Lehvitasin Klaabule kaua-kaua. Olin seda alati lahkudes teinud. Vahel upitas ta enda kõrgemale, et seda käelaba liikumist paremini näha. Praegu istus ta põhjal ja jälgis ainiti mu ­eemaldumist ja lehvitamist. Klaabu jäi samale kohale, kuni ta silmist kaotasin.


See oli mu elu üks ilusamaid hüvastijätte.