Siis läks mitu head aastat mööda ning ma kohtusin taas TP-ga maast laeni raamaturiiulite juures. Aga seekord Apollo poes Viru tänaval. Seekord olid riiulid eestikeelset ilukirjandust täis, aga muidu oli kõik nagu vanasti. Mina küsisin midagi värava kujundi sümbolismist juudiusus ja TP siis rääkis mulle pikalt sellest ja muudestki asjadest. Kirjeldas, esitas argumente ja vastuargumente, kahtles ning lükkas ümber. Ei mäletagi enam kõike, millest me seal rääkisime. Järjekordselt ei saanud ma paljudest asjadest aru. TP-ga suheldes on see mul ilmselt permanentne seisund. Aga pole siinkohal tähtis. Oluline on hoopiski minu tähelepanek, et TP ei vaja paaritunniste loengute improviseerimisel toetust kirjasõnast. TP on kõike lugenud, kõik meelde jätnud, ning valmis doseerima, interpoleerima, sünteesima igasugu piiranguteta täpselt nii nagu ta parasjagu ise tahab. TP-l ei esine seisundeid “eee… ma nüüd täpselt ei mäleta kust, aga ma nagu oleks lugenud selle kohta midagi…”.

Eesti mõtteloo viiekümnendas köites ilmunud TP “Kirik keset küla” tuletas mulle selle asjaolu hoobilt meelde. TP tekstides on iga lõik mingi kindel väide, ja selle lõpus seisab ühe teise autori nimi, aastatarv, lehekülg. See muutub lugemisel isegi väsitavaks. Väsitavaks sellepärast, et lugemise ajal kaob käest, kus seisab TP oma mõte, ja kus see läheb üle, või siis võiks minna üle, kellegi tsiteerimiseks. Seda isegi hoolimata sellest, et otsene tsitaat on tähistatud hanejalgadega. Ikkagi ei saa aru, kas see, mida sa loed, on TP või on see juba Rikmann, Walsh, Undusk, Tarvel… Paaris kohas panin tähele, et tekstides leidub hilisemaid lisandusi, näiteks essee “Raba ja rada” ilmus algselt 1994.aastal Akadeemias, aga kogumikus trükitud teksti on lükitud lõike Vahtre 2002 aastal ilmunud raamatust ning kirjeldatud ka HIV-positiivsete lõbutüdrukute olukorda Tallinnas seisuga AD 2003.  Järelikult TP mäletab oma tekste ning paneb hiljem teistelt autoritel loetust tallele väited, mis kuidagimoodi toetavad tema kunagist mõttekäiku. Võibolla ma eksin, aga minu arvates pole see päris tavapärane. Mul on tunne, et enamasti autor kaotab üpris kiiresti seose oma kirjatööga; ta emantsipeerub oma tekstidest, jättes need laia maailma ekslema. Aga mitte TP. Tuli pähe isegi mõte, et äkki TP suhtub oma tekstidesse nagu oma lastesse võis siis koguduseliikmetesse?

Kuid TP võib kirjutada ka hoopis teistmoodi; kui ta tahab, siis kirjutab niimoodi nagu ta räägib – astumata kordagi raamaturiiuli juurde, et võtta sealt mõni köide välja ning öelda “Tagore 1999: 12”, “Dahlhaus 2001: 2172”.

Vaba jutustuse (NB!, mitte jutluse) näiteks on kogumikus tekst pealkirjaga “Canterbury Anselmist ja ontoloogilisest jumalatõestusest”. See on minu lemmik tema kogumikus. See on midagi sellist, mida TP võinuks rääkida mulle oma töötoas või siis Apollo raamatupoes; rääkida vabalt peast, jagades mõtteid ja kahtlusi, mis on algusest lõpuni TP enda omad.

Kuna arvustaja kohuseks on leida mõned vead arvustatavast raamatust (tõestamaks, et ta on raamatut vähemalt lehitsenud), siis palun väga: lk. 97-98 kirjutab TP, et lätlased valisid oma rahvuslikuks sümboliks valge kitsa triibuga poolitatud tumepunase lipu Henriku kroonikast inspireerituna. Tegelikult kirjeldatakse sellist lippu Vanemas riimkroonikas, värsiread 9219-9233. Või siis kogumiku 114.leheküljel kirjutab TP ühe rootsi ajal koostatud eestikeelse piibliteksti lingvistilises analüüsis, et “saksa Dreck on maakeeli “sitt”, mis ei olnud tollal vulgaarne sõna…”. “Sitt” ei ole maakeelne sõna. Vähemalt 17.sajandil veel ei olnud. See on laen keskalamsaksa keelest, algne vorm oli schite ("sitamaja" oli keskaegses Tallinnas schit-hus).

Väiklane arvustaja klammerdub sellistesse pisivigadesse, vihjates, et küllap esineb autoril mujalgi eksimusi. Eesmärgiga mõista anda, et tema, arvustaja, selliseid vigasid juba ei teeks. Minul pole sellist kavatsust. Kõik kirjutavad inimesed eksivad mõnikord. Tekst, kus puuduvad vead, on enamasti sisutu tekst. Vigade olemasolu tähendab seda, et autor on võtnud riski midagi väita.

Ma olen ikka imestanud, kust leiab suures pealinna koguduses töötav kirikuõpetaja jõu ning aja selliste tekstide kirjutamiseks nagu TP nüüd mitme raamatutäie jagu on teinud. TP-l on vastuvõtuajad Jaani kiriku kantseleis, ning tema juures käiakse mitte ainult teoloogilistes küsimustes hingeabi saamas vaid ka täiesti igapäevastes olukordades nõu küsimas. Kirikuõpetaja peab olema sotsiaaltöötaja ning perekonnanõustaja, kes ütleb, mida teha, kui mees joob, tütar laiale teele kipub ning pension on väike. Mõistatuslik minu arvates, kuidas saab pärast niisuguseid kohustusi keskenduda ontoloogilise jumalatõestuse keerdkäikudele!

Võibolla annab vastuse püha Anselmi elulugu (ma oletan nimelt, et TP-l on Anselmiga hingesugulust). Üheteistkümnendal sajandil elanud Anselm pühendus noorusaja rumaluste järel täielikult meditatsioonile, veetes aastaid kloostri raamatukogus pühakirja ning kirikuisasid lugedes ning ka ise kirjutades. Ilmaliku maailma askeldustega ta end siduda ei tahtnud. Tal polnud seda vaja ning ega tal aegagi polnud. Ometi valiti ta kloostriülemaks, piiskopiks ning lõpuks peapiiskopiks, mis tähendas seda, et kogu tema jõud kulus administeerimiseks, finantsküsimuste lahendamiseks, suhete klaarimiseks kuningaga. Canterbury peapiiskop Anselm kohustati tegema seda, mida ta oma hinges teha ei tahtnud, kuid kus ta pääses – noblesse oblige siingi.

Nii et selles mõttes me oleme TP-le võlgu, sest ega ta peaks end meie nimel katkestama. Kuid teisalt… Artikli “Tähelepanekuid Eesti kirikulaulu kujunemisest” lõppu on TP pannud sellise lause: “Tegelikult ei võlgneta kellelegi midagi. Kõik on kõigile kõiges võlgu”.

Saagu igaüks sellest aru, kuidas tahab, aga minule on sellesse lausesse kätketud TP kvintessents.