Vahest lihtsalt on nii, et kuidagi ei raatsi ära minna. Istud kohvikus, ühtteist on sisse kallatud ja ära suitsetatud vähemalt pool pakki. Ettekandja pühib juba laudu ning heidab närvilisi pilke. Kõik jutud oleks nagu räägitud, naljad naerdud, aga väljas on külm ja kodus igav ja nagunii tuleb varsti pohmakas. Rein Tomingas matkib Brežnevit ning habetunud Künstler haarab sul randmest ning puurib viinahaisuse nõudlikkusega: “ära pahanda mees…”. Ja lahkudes laenab 25 kulli. Küpsed daamid kõrvallauas teevad silma. Hommikul on pea paks ja riietes karm pahnott, aga mis sellest; praegu on ju mõnus. Olevikunostalgia!

Sellised meeleolupildid tulvavad esile, kui vaatan Jim Jarmuschi sulnist miniatuurikogu “Kohv ja sigaretid”. Jim on naasnud oma seiklustest spirituaalsesse müstikasse (“Dead Man”) ja samuraieetikasse (“Ghost Dog”) ning taaspöördunud oma lemmikmotiivide juurde – tillukesed baarid, jukeboxist imbuv blues, jõude vedelevad jõlgused, suitsevad paberossid ja aurav kohvi. “Kohv ja sigaretid” on mentaalne jätk Jarmuschi läbimurdefilmile “Permanent Vacation”, milles kallist tselluloidlinti raisati peamiselt melanhoolsete vaikelude peale. Lisaks kannab film kuulsate kaaslinlaste Paul Austeri ja John Cassavetesi sundimatut improvisatoorsust ja suure põdra Aki Kaurismäe nukrat empaatiat.

Tegelased on filmi sattunud justkui pooljuhuslikult, aga kui nad juba siin on siis võtavad nad kiiresti omaks filmi laisalt pulseeriva biidi ja mängulise eneseparoodia.

Kate Blanchett saab oivalise võimaluse kehastada ühel ajal nii iseennast kui oma vaest sugulast. Wu Tang Klani vennad RZA ja GZA väänavad hiphop-stiili lennukalt üle võlli. Steve Coogan ja Alfred Molina saavad oma nimede all esinedes parastada showbizi-maailma trügimist ja pugemist. White Stripes’i vend ja õde Jack ja Meg White innustuvad aga maailma kõige ogaramast agregaadist. Roberto Begnini ja Steve Buschemi panevad täie rauaga iseennast – heatahtlikku väikest itaallast ja logorröa all kannatavat virgatsit. Kui Tom Waitsi ja Iggy Popi taolised igiliikurid havai kitarri saatel ekraanile lõnguvad, ei nõtku ainult naiste põlved. Filmi lõpuks veel metafüüsiline rosin –muldvanakestele William Rice’i ja Taylor Meadi kehastuses kangastuvad kohvi mekkides ammukustunud aariad liftišahtis vastu kõlamas.

“Coffee and Cigarettes” on valminud 15 aasta jooksul täispikkade filmide kõrvalsaadusena, lükkab ümber maksiimi “ex nihilo o nihil”. Mitte millestki saab küll midagi teha ja kuidas veel. Seda filmi peaks kohustusliku õppematerjalina esitama kõigile filmitudengeile. Siin on veenev tõestus väitele, et hea filmi saamiseks pole vaja tohutut tehnilist mambo-džambot, kraanasid, steadicame ja pulpulaatoreid. Mõnikord piisab heast ideest, paarist kandvast kujundist, ning entusiasmist nakatuvatest oivalistest näitlejatest-sõpradest.

Jarmusch on minimalist sõna parimas tähenduses, väikevormimeister. Väike on suur, less is more. Kaamera ei raja esinduslikke trajektoore, ei söösta, hüple, laineta ega pulpsu, vaid seisab kindlalt statiivil. Lõviosa stseenidest on üles võetud pelgalt kolme erineva plaaniga. Kellelegi ei ole vaja midagi tõestada.

Jarmusch on heatahtliku ükskõiksusega jätnud maha kõik suure kino dramaturgia verstapostid – kangelasi ei kiusata moraalsete dilemmadega, nende meelt ei varjuta maailma ebaõiglus ega isa surm, nende selga ei tümita üleinimeselik teotsemistahe.

Teise äärmusena ei kandu “Kohv ja sigaretid” naturalismi, paljastamaks elu tema armetuses ja halluses. Seda tihkemini keskendutakse aga hetkede intensiivsusele, meeleoludele ja aistingutele. Pilkudele, repliikidele ja vaikusehetkedele nende vahel.

See on mahlaste karakterite ja anekdootlike puäntidega põgusate kohtumiste kogu. Jarmuschi anekdoodid erinevad aga “Kuldsuu” saatesarja omadest, nad on päriselt kah teravmeelsed.

Loomulikult peaks tarbijakaitseamet varustama “Kohvi ja sigaretid” hoiatussildiga, kui kahjulikke eluviise propageeriva teose. Tervishoiutöötajate meelehärmiks siirduvad paljud Jarmuschi hüpnoosi ohvrid pärast filmi lähimasse lokaali samanimelisi meelemürke ehk kohvi ja sigarette manustama. Ent ökosõbrad võivad rahul olla – siin on kõik naturaalne. Kohv on alati must ning sigaretid vana hea Marlbs. Mõistetel mild, lights, latte ja cappuccino ei ole Jarmuschi maailmas väärtust. Isegi hauakivi sarnast hoiatussilti pole suitsupakkidel.

Aga mööngem – kohvi ja sigaretid võivad olla meie kõige hullemad sõbrad, aga nad on ikkagi sõbrad. Nimetatud substantsid annavad vajaliku häälestuse nii üheskoos olemisele kui üksiolekule, nad toniseerivad seksijärgset rammestust ja mahendavad eksamieelset pinget. Nad teevad meid sotsiaalseks, kuid vajaduse korral eraldavad meid inimhulgast iseenesega olemise tervikusse. Nagu Oscar Wilde ütleski – suits on võimalus vaadata maailma Jumala positsioonilt – pilve piirilt.

Jim Jarmusch

Ameerika indiefilmi lipulaev Jarmusch sündis 1953. aastal Ohios, õppis Columbia ülikoolis inglise kirjandust. Samal ajal töötas legendaarse režissööri Nicholas Ray (“Rebel Without a Cause”) assistendina.  Lisaks sellele on tema loomingulist käekirja mõjutanud Wim Wendersi road movie’d (“Alice in Cities”, “Paris Texas”) ja jaapani minimalistliku filmilooja Yazujiro Ozu looming.

Jarmuschi poliitilistest hoiakutest annab märku tema allkiri Afganistani ja Iraagi sõja vastasel kollektiivkirjal “Not In Our Name”.

Jarmuschi filme:

“Lõputu puhkus” (“Permanent Vacation”), 1983. Kaks luuserit (John Lurie ja Richard Edson) sõidavad külla saabunud ungari sugulasega (Eszter Balint) Floridasse, mis kehastab neile maapealset paradiisi. Nii ebaameerikalikku  ameerika jäädvustust on vallanud vahest ainult Werner Hertzog filmis “Strozek”.

“Väljaspool seadust” (“Down by Law”), 1986. John Luriest, Tom Waitsist ja Roberto Begninist koosnev absurdne seltskond põgeneb vanglast läbi Florida soode. Kamraadlik road movie meeste sõprusest, üksindusest ja liiga suurest maailmast.

“Müstiline rong” (“Mystery Train”), 1989. Elvise vaimuga võib siiani kohtuda suvalises käimlas kuskil Memphis Tennessees.

“Öö maakeral” (“Night on Earth”), 1991. Ühe öö jooksul ümber maakera erinevates linnades aset leidvad taksojuhtide kohtumised mida veidramate klientidega. Näitlejate galerii ulatub sõstrasilmsest Wynona Ryderist hülgevuntsidega Matti Pellonpääni.

“Surnud mees” (“Dead Man”), 1995. Johnny Deppi spirituaalne rännak läbi tsivilisatsioonieelse Ameerika kontinendi, mis on vermitud William Blake’i, Franz Kafka ja Sergio Leone makaroniwesterni tsitaatidega ning Neil Youngi lihast ja luust läbi lõikava kitarriliturgiaga. Film-katedraal mitte ainult vendade Urbide jaoks.

“Kummituskoer” (“Ghost Dog”), 1999. Peremeheta jäänud palgamõrvar (Forest Whitaker) lähtub oma elu viimaste hetkede kujundamisel jaapani keskaegsest bushido koodeksist. Dead Man maffiamaailmas. Muusikaline kujundus RZAlt.