Õõvastava loo ühe väliselt küll igati toimiva, kuid sisemiselt ammu kooselu ühisaluse kaotanud perekonna lõplikust kokkuvarisemisest leidsin Poola filmist “Kasside ema Teresa” (Matka Teresa od kotów, 2010, režissöör Pawe? Sala). Loojutustamise viis on laenatud uurijate praktikast – sündmuste kulg taastatakse, minnes ajas samm-sammult tagasi, proovides leida mingisugustki seletust koletule (tõestisündinud) kuritööle, kus lapsed dekapiteerisid oma lihase ema ja peitsid keha kappi.

Kaks venda pannakse motellis haarangu käigus raudu. Suurem lohutab – see on kõigest mäng. Väiksem usub, sest ta näib olevat täielikult oma vanema venna mõju all. Arvutimängus pole miski lõplik. Ka surm mitte. Ajas tagasi minnes lisandub katastroofi komponente – vanem vend usub, et tal on paranormaalsed võimed ja naised “imevad teda energiast tühjaks”; läheduse defitsiidi all kannatav kindlustusagendist ema korjab tänavalt üles kõik kodutud kassid, hoolitseb nende eest ennastsalgavalt, lapsed aga kasse ei salli; isa on elukutseline sõjaväelane, kes paigutab välismissioonidel teenitud tulu kõrge riskiga fondi ja jääb rahast ning hiljem ka tööst ilma; suguvõsas näib olevat vaimuhaiguse juuri jne.

Lavastaja ja stsenarist Sala ei paku vaatajale seda rahuldust, et too saaks filmi lõpus kergendusega ohata, et ta sai aru, mis vägivalla põhjustas! Toosama rahulolematus aga garanteerib, et vaataja ei unusta seda filmi niipea. Õigupoolest veenab niisugune jutustusviis meid, et põhjuse-tagajärje seos ongi nähtav alles tagantjärele – ellujäämisega hõivatud olles ei pane inimene kuristiku poole liikumist tähelegi. Vendi kehastanud Mateusz Kosciukiewicz (poolakate Leonardo DiCaprio, sarnasus on tähelepanuväärne) ja Filip Garbacz said festivalil pärjatud parimate meesnäitlejatena.

Moodsa rikka pere esmaklassilist mittetoimimist sai jälgida Karlovy Vary filmifestivalil parimaks filmiks pärjatud “Moskiitovõrgus” (La Mosquitera, Hispaania 2010, režissöör Agustí Vila). Siin oli vaataja kaasakiskumise taktika tavapärasem – tal lasti olla targem kui tegelaskujud, küsida, mida nad ometi teevad, kuidas nad ometi aru ei saa, mis tagajärjed nende tegudel on!

Kõik tegelased olid omakorda väga teadlikud teiste probleemide ulatusest, varmad hinnanguid andma, iseenda suhetes olid nad aga pimedusega löödud, häbenedes oma ebatäiuslikkust tunnistada.

Poeg reageerib vanemate suhtekriisile, tassides koju hulkuvaid koeri, kasse ja haigeid tuvisid. Apteegist ostab ta rahusteid väidetavalt loomade kannatuste leevendamiseks, kuid tema uimane olek reedab, et ta püüab hoopis ise oma kannatusi nendega kahandada.

Samal ajal rikub ülihoolitsev ema poja koolivennaga abielu, isa aga leiab lohutust noorukese üksikemast koristaja seltsist. Poisi tädi oskab küll teisi elama õpetada, kuid oma tütrekesega kahekesi jäädes satub kimbatusse ja musterema fassaadi tagant ilmub psühhoterrorist, kes oma sisemist ebakindlust lapse süüks paneb ja last selle eest karistab.

Ka koeri armastava poisi vanavanemad pole paremad – Alzheimerit põdev esiema (Geraldine Chaplin, Charlie Chaplini tütre ja Eugene O’Neilli lapselapse ülesastumine tummas rollis) ja tema abikaasa üritavad end modernses köögis surnuks gaasitada, sest nende eluisu on otsas.

Raske on leida midagi positiivset filmi finaalist, mis julguse puudumise tõttu viib perekonna taas ühe laua taha kokku, kollektiivselt ignoreerima uksekella, mis meeleheitlikult heliseb, kutset vabadusse. Kõik teevad püüdlikult nägu, et saladustest hoolimata jätkub kõik vanaviisi, et pimesikumäng tuttavas kongis on mugavam kui vabadus tundmatul tasandikul.

Thomas Vinterbergi lohutu ja otse silmade vahele paremsirge lajatav rajurealistlik vabalangemise lugu “Submarino” (Taani-Rootsi 2010) räägib kahest vennast, kelle elusaatuse määrab üks õnnetu öö, mil muidu joodikust ema asemel kohusetundlikult mõnekuuse väikevenna eest hoolitsenud lapsed tõmbavad ka ise masenduse peletamiseks nina täis ja lasevad minna. Hommikul beebi enam üles ei ärka.

See on otsast lõpuni fatalistlikust mõttelaadist kantud lugu – saatuse eest ei ole pääsu, süü rusub ja sunnib uskuma, et paremat elu ei vääritagi. Ajahüpe viib meid poiste täiskasvanuikka, aega, mil nende ema on äsja viinasurma surnud ja vaataja ees rullub esmalt lahti samuti alkoholiga kimpus ja peksmise eest vangis istunud vanema poja Nicki (Jakob Cedergren) lugu. Endasuguste hüljatud ebaõnnerüütlitega lävimine tirib teda aina sügavamale mülkasse. Aga allakäigutrepil näib olevat lõputu hulk astmeid.

Poole filmi pealt fookus muutub ja sukeldutakse paralleelselt noorema venna (Peter Plaugborg) saatuse jälgimisse. Pärast narkomaanist naise hukkumist liiklusõnnetuses on too jäänud üksikvanemaks. Väike poeg Martin kannatab vapralt tühja kõhtu, kuni isa vannitoas end süstib ja kaifiund magab. Ema päranduse investeerib vennake aga narkootikumidesse, lootes nendega tänavail kaubitsedes rikkaks saada. Paraku ei ole tal piisavalt taipu, et nii karmis bisnises läbi lüüa. Viimati ema matustel kohtunud velled näevad üksteist viimast korda läbi vangla jalutusruumide trellide. Ühe õlgadel teise mehe kuritöö, teist lämmatamas häbikoorem isarollis hävimise pärast. Eks Vinterberg ikka doseerib haledusega üle ka, üha uued ja uued ebaõnnestumised muudavad traagika koomiliseks, kohati lausa naeruväärseks.

Oma saatusega keeldub leppimast Céline filmis “Kurja lapsepõlv” (L’enfance du mal, Prantsuse 2010, režissöör Olivier Coussemacq). Anaïs Demoustier, kes teeb teismelise femme fatale’ina särava rolli, väärib meeldejätmist – tegemist on väga nõutud noore näitlejannaga, keda saab 2010. aastal näha kogunisti nelja Prantsuse mängufilmi peaosas, samuti pälvis ta Karlovy Vary’s parima naisnäitleja auhinna.

Peenelt ja täpselt ülesehitatud stsenaarium, kus ükski pööre ja paljastus ei reeda veel kogu tõde ning saladuseloor püsib tihedalt tarmuka tütarlapse kohal kuni filmi lõpuni, pluss suurepärased näitlejatööd teevad sellest filmist igatahes arthouse-kinode jaoks ihaldusväärse pärli.

Kui Vinterbergi vennad olid negativistidest fatalistid, siis Céline’i näol on tegu positivistist aktivistiga, kes ei vannu saatusele alla ja haarab ohjad enda kätte. Pealegi pole tal rikka lastetu paari ümber sõrme keeramiseks vaja palju pingutada – naine heldib, sest näeb temas objekti oma rahuldamata ematunnete rakendamiseks, steriilne kohtunikuhärra aga ei suuda vastu panna noore ihu ahvatlustele.

Kuniks selgub põhjus, miks noor naine nad intriigidevõrku punub – nimelt on toosama kohtunik ta ema vangi mõistnud ja väljapressimine on ainus tee ema päästmiseks. Kõrvaltegelasena jääb meelde meisterliku manipuleerija veelgi kummalisem poiss-sõber, kelle hobiks on tappa neljajalgseid lõrisevaid majavalvureid. Trofeedena riputab ta toa seinale tapetud koerte kaelarihmad.

Et lõpetada positiivse noodiga – kehv pere ei lükanud siiski päris kõiki filmikangelasi vabajooksuga allamäge. Üks niisugune erand oli Variety kriitikute valikus linastunud prantsuse mängufilm “Siil”(Le hérisson, 2009, režisööriks debütant Mona Achache, põhineb Muriel Barbery bestselleril). Pariisi luksuskorteris elava ülirikka perekonna noorima liikme, lokkispäise prillidega tüdruku Paloma peas küpseb plaan oma elusaatuse eest põgeneda – täpselt oma 12. sünnipäeval tahab ta end tappa. Ta ei taha elada nagu kuldkala akvaariumis, uputada muresid šampuseklaasi ja käia psühhoanalüütiku juures nõu saamas – nii nagu tema ema ja vanem õde end uduste silmadega läbi elu veeretavad. Isa on tal küll mõistlik mees, kuid tööga ülekoormatud ega pane tüdruku muresid tähele.

Aga kui nutikas Paloma lõpuks näeb, kui lõplik on surm, mis võtab temalt sõbra, siis mõtleb ta ümber. Küllaltki intelligentne, piisavalt magus, aga mitte lääge, elu lõhna ja maitsega film targast lapsest ja rumalatest täiskasvanutest moodsalt ignorantses ühiskonnas.

Karlovy Vary filmifestival leidis aset Tšehhi spaalinnas 2. – 11. juulil. Autor tänab Viktor Paláki festivalikutse eest.