Kõige moodsam “Boheem”
Giacomo Puccini ooper “Boheem”
Rahvusooperis Estonia 29. ja 30. oktoobril.
Dirigent Arvo Volmer, lavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael), lavakujundus Ran Athur Braun, Riccardo Callino (Itaalia), kostüümid Elo Soode, valguskunstnik Neeme Jõe.
Estonia on saanud taas maha klassikalise ooperilavastusega nii, et tulemus on värske, tänapäevane, algusest lõpuni positiivseid ja ülevaid emotsioone pakkuv, kontseptuaalselt aga väga erinev Estonia viimasest, vanamoodsas stiilis “Boheemist” aastal 1993. Uue, järjekorras juba kümnenda “Boheemi” lavastuse sisulised aktsendid, tegevusskeemid ja suhetevõrgustik on jäetud samaks, kuid visuaalselt on tegevus üle kantud 1830. aastast 1940. aastate teise poolde, kusjuures pole jälgegi lavastaja pingutustest maksku mis maksab nn vana ja tolmune ajast-arust ooper mingite muude n-ö kaasaegsete tähendustega üle tuunida.
Lavastaja Ran Arthur Braun on küll ennast Iisraeli määratlenud, kuid tema karjäär on möödunud peamiselt Austrias ja Itaalias, mitmekülgse talendina (lavavõitluse koreograaf, filmiprodutsent jm) on tema haare lai nii geograafiliselt kui ka kunstiliselt. Koos itaallase Riccardo Callinoga, kes on muuseas paljude Itaalia menufilmide visuaalsete efektide autor, on Braun teinud ka “Boheemi” lavakujunduse. Videoprojektori, ekraani, paari-kolme liigutatava tahvli abil on loodud butafooriavaba ning sürrealistlikult unenäoline lavapilt, mis “elab” lavastuse arenguga kaasa. Teatavasti muutus sürrealism sõja järel taas moodsaks ning magritte’likud paradoksaalsed linnavaated, “ujuvad” majad, mustvalged varemed, raagus puud jm toetavad lavalt saali jõudvat meeleolu nii, et see ei sega pealiini ega artistide jälgimist.
Efektseid sümbolistlikke lavapilte on mitu, eriti meeldejääv on I vaatuse Mimi ja Rudolfo finaaliduett, milles on välja valgustatud vaid foon ja teineteise embuses lauljad ise näha vaid siluettidena – selline võte on intiimse kujundina omal kohal; või siis linnapilt II vaatuses, kus lisaks videoprojektsioonidele oli valgustusega loodud tõeliselt realistlik illusioon rahvarohketest linnatänavatest; muljeline uusrealistlik (Pariisi maalikoolkonnas tollal endiselt tugeval positsioonil olnud voolu) III vaatuse talvepilt; IV vaatuse voodihaige Mimi taust teiseneb raagus puudeks ja surmahetkel varemeis linnaks.
Kuid kostüümikunstnik Elo Soode pole ooperi teemasse ilmselt süvenenud – materiaalsest vaesusest (puudub raha elementaarsetegi ravimite ostuks) ja külmast kõneleva boheemliku naisseltskonna riietab ta kurioosselt kallisse kõrgmoodi! Soode eraldivõetult stiilsed mudelkleidid olid justkui glamuurse moemaja akendelt pärit, kuid pigem ajatud kui konkreetsesse aega kuuluvad meestekostüümid sobituvad ooperi üldise atmosfääriga hästi. Muide, kuna Mimi haigus oli 1940. aastatel juba ravitav, tekitab ooperi tegevuse uus ajaline määrang kerge mõra lavastaja kontseptsiooni. Õnneks ei seganud see asjaolu üldist lavastuslikku õnnestumist.
Elamuse pakkunud Heli Veskus Mimina teeb Estonias oma tänavuse suurrolli – lauljana on ta siin erakordselt veenev, olles justkui sündinud Mimi rolli esitamiseks. Hingestatud ja täpne laul tegi tema rollist just selle “iseseisvalt mõtleva poeedihinge”, polnud kahtlustki, et laval on õrnahingeline noor neiu, kuigi mõnda väliselt karakteerset joont oleks võinud osa spetsiifilisemal kujundamisel rohkem kasutada. Ka Aile Asszonyi Mimi oli kena rollisooritus, kuid jäi seekord Veskusele alla. Rolli mängis Asszonyi küll usutavalt välja, oli laval väga võluv, kuid vokaalselt oli tema esitus liiga jõuline ja kohati isegi agressiivne, mis tegi Mimi osatäitmise väheveenvaks. Erandiks oli Asszonyi poolt perfektselt väljamängitud-lauldud lõpustseen.
Mimi armastatu Rodolfo osas debüteeris Estonias rahvusvahelisest klassist külaline – Gregory Warren Berliini Deutsche Operist. USAst pärit lüüriline tenor võlus oma romantilise tämbriga, vaatamata oma mitte just eriti suurele häälele olid tema laulutehnika ja fileerimine väga nauditavad ja ta laulis nii, nagu üks õige tenor laulma peab. Teisel etendusel Rodolfot esitanud Mart Madiste sellist kvaliteeti ei pakkunud, pole ju ka Madiste hääl Rodolfo osa jaoks piisavalt lüüriline, samuti jäi Madiste Warrenile kõvasti alla vokaaltehniliselt. Tundus ka, et Asszonyi ja Madiste vahel ei tekkinud laval vajalikku “keemiat”.
Musetta osatäitjatena võistlesid Helen Lokuta ja Janne Ševtšenko, meie poolehoid kuulub kindlalt Lokutale, kes vaatamata talle mitte just kõige sobivama osa (Musetta osa on kirjutatud sopranile) esitas oskuslikult ja vajaliku emotsionaalsusega. Meile on alati imponeerinud Lokuta oskus oma annet ja võimeid rakendada laval nii, nagu oleks ta seda osa teinud juba aastaid. Ševtšenko kena lüüriline sopran kannab kahjuks ainult keskmises registris (nagu ka nimiosalisena “Silvas”), alumises registris ei kandu ta hääl saali ja ülemistes muutub hääl pingutatuks.
“Vanapoiste” – Marcello, Colline’i ja Shaunard’i ansamblis tegid toredad (koomilised) rollid René Soom, Mart Laur ja Aare Saal. Muidu võimekad artistid Priit Volmer ja Rauno Elp jäid aga rollijoonise kujundamisel alles poolele teele (praegu mõjusid ühtviisi tuimade tüüpidena) ning olid kohati ka vokaalselt väheveenvad. Majaperemehe rollis oli koomilisem ja usutavam oma häälematerjaliga seekord arvestav Väino Puura, Taimo Toomast kippus liialt tolatsema (täpselt nagu Vanemuise “Figaro pulmas” krahv Almavivana).
Kindlasti tuleb seekord kiita tasemel koori (tublid olid ka poisid) ning kogu lavategevuse dünaamiliseks muutnud koori liikumisseadeid. Lähtudes kõnekäänust, et kui ooperis ei pane orkestrit tähele, on kõik korras, kuuluvad meie komplimendid ka Arvo Volmerile, kes mõlemat etendust suurepäraselt ohjas.
