"'Kõige tähtsam on see, et oleme koos"'
Neli aastat tagasi lahkus kaksteist vene keelt kõnelevat teatrihuvilist Eesti noort kodumaalt, et minna õppima Moskvasse. Neli aastat hiljem on tervelt kümme neist tagasi Tallinnas, palgal uuenevas Vene teatris. Areen uuris, mis asi see oli, mis sundis neid tagasi tulema, ja millistele ahvatlustele tuli Moskvas vastu panna. Näib, et teatrijuhi Marek Demjanovi kahtlused, et kas ikka tulevad tagasi, olid alusetud. Noored on tahtmist täis ja hingega asja juures.
Dmitri Ptšela
22aastane, sündinud Tallinnas. Vabal ajal kirjutab luuletusi ja näidendeid. Dmitri leiab, et kõige tähtsam on inimese elus armastus.
"Moskvas õppimise ajal teadsime me kõik, et pärast õpinguid tuleme Tallinna tagasi. Me tahtsime tulla ja teha midagi uut. Ja siin me nüüd olemegi. Meie jaoks on see kodu ja me tulime siia selleks, et teha oma tööd, et teha kunsti. Aga kõige tähtsam on siiski see, et me oleme kõik koos. Selle üle on mul hea meel."
Massikultuuri pealetung
"Nelja Moskva-aasta jooksul jõudsin ma näha palju teatrietendusi. Osaga on nii, et sa lähed vaatama ja avastad, et kurat võtaks - see ei ole ju midagi väärt! Sellist jama ei ole ju vaja! Kelle jaoks seda tehakse? Seda tehaksegi nende inimeste jaoks, kes teevad päevad läbi tööd ja õhtul tahavad saada kiiret meelelahutust. Aga mina tahaks, et need lavastused, milles meie kaasa teeme, oleks sellised, et meil ei oleks hiljem häbi."
Natalja Popenko
25aastane, sündinud Viljandis. Pärast keskkooli lõpetamist asus õppima Viljandi (???) Kultuurikolledžisse. Mõtleb, et täielikult teatrile pühendumine ei tähenda vabadusest loobumist. Vastupidi, see annab vabadusele tähendust juurde.
"Natalja on universaalne näitleja, kes saab hakkama ükskõik millise rolliga," kinnitab Timofei Sopoljov, Vene teatri avalavastuse, Shakespeare'i "Nagu teile meeldib" lavastaja ja noorte kursusejuhendaja Moskvas.
Julia Popova
24aastane, sündinud Tallinnas. Lõpetas Vene teatri teatristuudio, pärast seda võeti ta koosseisuliseks näitlejaks. Usub, et teater on tema saatus. Lavastaja Timofei Sopoljovi hinnangul on Julia näidanud ennast kui terav karakternäitleja. Julia jäi silma ka Moskva teatrite lavastajatele, ta sai osaleda Teater Satirikonis Konstantin Raikini lavastuses "Lumivalgeke".
Tatjana Jegoruškina
22aastane, sündinud Tallinnas. Juba varasest lapsepõlvest peale unistas näitlejaks saamisest. Teatriteed alustas teatristuudiost Noorus. Tatjana sooviks on anda inimestele oma teatritöödega soojust ja rõõmu.
"Ei saa öelda, et näitlejaamet oleks nüüd mingi hirmus piin, et me peaksime pidevalt ennast otsides ekslema. Me tegeleme ju asjaga, mis meile meeldib ja mis meid huvitab, ja sellest saadava rõõmuga ületame raskused.
Teatris on peamine töö, töö ja veel kord töö selle nimel, et leida ennast. Kui sa mingil hetkel arvad, et sa oled näitlejana valmis ja jääd endaga rahule, siis võid sa sama hästi ka teatrist ära minna."
Barjäär on ees
"Ma tahaksin rohkem vaadata ka eestikeelseid etendusi, aga meie jaoks on suur probleem keelebarjäär, mille pärast me ei saa eestikeelset teatrit nii väga nautida. Meil on vaja, et keegi oleks pide valt kõrval ja tõlgiks."
Nikolai Bentsler
22aastane, sündinud Tallinnas. Huvitus teatrist juba lasteaias, veidi vanemana aga astus Eesti Draamateatri näitestuudiosse, hiljem Moskva Kunstiteatri kool-stuudiosse. Mõtleb, et inimese teeb õnnelikuks töö, mida ta armastab.
"Moskva ei erine muust maailmast - sa võid algajana sattuda heasse teatrisse või halba teatrisse. Aga see, et me kõik koos hoopis siia sattusime, on väga hea võimalus. Sellega me teemegi oma teatrist hea teatri. Mitte, et see praegu halb oleks. Aga meie teeme selle suurepäraseks." (naerab)
Et poleks häbi
"Ei saa öelda, et mõni loll komöödia või muu taoline tuleks ära jätta. Paljuski on asi kinni näitlejates ja sellepärast tuleks töö, mida sa teed, teha nii, et sul poleks häbi. Ükskõik, keda sa laval mängid."
"Ma käisin mõnda aega tagasi Eesti Draamateatris vaatamas etendust "Kodukoht". See oli suurepärane, ma nutsin lagu laps. Keelebarjäär pole alati määrav. On etendusi, mille puhul see ei mängi mingit rolli."
Pavel Vorožtsov
26aastane, sündinud Tallinnas. Alustas teatriteed laste teatristuudios Pinocchio ning jätkas õpinguid hiljem Vene teatri stuudios. Astus Tallinna Pedagoogikaülikooli, mille lõpetas ajakirjaniku-tõlgi erialal, ning alles pärast seda sattus Moskva Kunstiteatri kool-stuudiosse.
Lõi kaasa teleseriaalides "Kursandid" (lühidraamasari, mis jõudis Monte Carlos 2004. aastal Emmyde jagamisel viie parima hulka), "Luikede paradiis", "Kohus", "Olla või mitte olla...". Paveli viimane teleroll oli peaosatäitmine sel suvel valminud filmis "Armastusest armastuseni".
"Ma tegelen juba pikka aega kinoga, ja sellega võrreldes on teatritöös armastus väga tähtis. Ja tähtis pole see, kus sa armastuse leiad, vaid kellega. Meie tunneme ja armastame kõik teineteist ja samamoodi ka teatrit. Ma arvan et kui sa teatrit armastad, siis võid sa seda teha ükskõik kus."
Teater peab inimest muutma
"Noh, mul on ka mõnikord selline tunne, et olen teatrist väsinud. Et ei armasta enam seda tööd. Ja siis, kui enam ei armasta, tuleb ära minna. Aga teisel päeval tunned jälle, et kõik läheb hästi, etendus on edukas ja sa oled endaga rahul. Nagu ameerika mäed. Tulemuste saavutamiseks tuleb raskustega leppida."
"Teatris on mul mõnikord lihtsalt igav. Pärast etenduse lõppu ei suuda isegi meenutada, mis seal täpselt toimus. See ei ole teater. Tõeline teater peab olema sügavama mõttega. Tõeline teater peab olema selline, et sisened saali ühe inimesena ja väljudes oled justkui keegi teine."
Tegelege endaga!
"Poliitika mind ei huvita, mul pole aegagi sellega oma pead vaevata. Telekat ma ei vaata, raadiot ei kuula. Minu arvates on olukord selline, et inimestele paisatakse igalt poolt meediast nii palju informatsiooni, et lõpuks tekib neil täielik ükskõiksus, immuunsus. Nii võimegi me terve elu käia ringi, pea infomüras, midagi mõistmata.
Ma ükspäev proovisin jälle raadiot kuulata. Üle kahe minuti vastu ei pidanud. Mitte miski ei muutu. Või kui muutub, siis meedia arvate s ainult hullemaks. Sellepärast tulebki tegeleda enda ja om a probleemidega, mitte vaevata pead mõttetute küsimustega."
Dmitri Kosjakov
29aastane, sündinud Narvas. Osales Merle Karusoo teatriprojektis "SOS". Leiab, et teater on koht, kus kerkivad esile ühiskondlikult olulised ideed, mis võivad tulevikus tagada inimhinge moraalse puhtuse. Tema arvates ei saa tõelist kunsti kommertsialiseerida. "Tõelised väärtused püsivad igavesti."
Dmitri Lomovski
20aastane, sündinud Tuulas. Tallinna elama sattudes lõi kaasa teatristuudios K.S. On osalenud filmides "Lõbusad matused ehk armastusega eikusagilt", "Tõeline näärivana", "Neiu Polina Subbotnaja täiskasvanuelu". Dmitri usub, et kui ta annab teatrile kogu oma hinge, näitab teater talle elus teed.
Aleksandr Kutšmezov
24aastane, sündinud Narvas. Oli tegev teatristuudios "16 tuba". Usub, et elu on antud selleks, et pühendada see loomingule.
"Üldiselt ma arvan, et elu ja asju tuleb võtta nii, nagu need on. Me oleme kõik oma praeguse olukorraga rahul ja ei mõtle lahkumise peale või mis meid Venemaal võib-olla ees ootab. Hommikust õhtuni mõtleme oma tööst siin ja kui öösel magama läheme, siis näeme seda veel unes ka."
Ajalugu muuta ei saa
"Poliitika mind ei huvita, aga need poliitilised probleemid eestlaste ja venelaste vahel seoses pronkssõduriga tuleks kuidagi ära lahendada nii, et keegi sel teemal enam ei vahutaks. See kõik on ajalugu, ajalugu on selle olukorra sünnitand ja meie ei peaks tema saatuse üle otsustama."
Sergei Furmanjuk
25aastane, sündinud Tallinnas. Üheksa-aastaselt liitus teatristuudioga Pinocchio, milles lõi kaasa kuni 15aastaseks saamiseni. Sergei ei kujuta oma elu ette ilma muusikata, ta usub, et muusika heliseb igas rollis, tuleb ainult õppida selle rütmi tunnetama. Talle meeldib etniline muusika, aga ta jumaldab The Doorsi.
Me ei ole siin vangis!
"See kaks aastat, mille vältel me nüüd esialgu Vene teatriga kindlalt seotud oleme, on mõnes mõttes nagu meie õpingute jätk ja see on väga hea võimalus ennast edasi arendada. Loomulikult suhtleme me väga palju oma Moskva lavastajatega, kes käivad siin ja teevad meiega etendusi. Ei ole nii, et me veetsime mingi osa oma elust seal ära ja kui me nüüd füüsiliselt enam seal ei ole, siis on see unustatud. Me ei ole siin vangis, me oleme siin, sest me tahame siin olla."
Kulla kaalus kingitus
Kevadel Venemaa teatrimetropolist Tallinna naasnud eestimaalastest koostet Moskva Kunstiteatri stuudiokoolis neli aastat tudeerinud näitlejalend on Vene Draamateatrile kullakaaluga kingitus. Mille eest tänud Tallinna ja Moskva linnavalitsustele, kes neli aastat tagasi Moskvasse lennutatud Eesti vene keelt kõnelevate noorte õpingud ühiselt kinni maksid. Pole ju Vene teater oma asutamisajast (1948) saati, mil terve komplekt näitlejakursust Moskva GITISest Tallinna komandeeriti, tänini nii võimsat adrenaliinisüsti saand. Ja muuseas, ega eesti teatridki ole saand eriti hõisata võimaluse üle omada teatrimajas äkki tervet uut ja värsket näitlejalendu.
Suve hakul Vene Draamateatris esietendunud Moskva teatrikooli tudengite diplomietenduse "Täna me ei mängi" (lavastajad Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste, järgmised etendused 5., 13., 19. oktoobril) mõjus avalöök turgutas lootusi, mida poleks osand hellitadagi. Karusoo järjekordses elulooteatri-lavastuses astusid üles andekad, ausad ja kompleksivabad noored, kes igati väärt Moskvas neli aastat antud koolitust.
Võinuks ju ka oletada, et rahvuste vaheliste pingete leevendamiseks kahepoolse kokkuleppena Moskvasse saadetud asjaarmastajatest noored on vaid "linnukese" pärast, mis poleks hoolinud nende andekusest, võimetest jne. Õnneks tänapäeval asjad (vähemalt teatrikunstis) nii kroonukorras ikkagi ei käi. Vaevalt, et Oleg Tabakov olekski oma näitlejakursuse moodustanud poliitiliste ettekirjutuste põhjal à la võtkem kursusele nii ja nii palju eestivenelasi. Tabakov võttis vastu ja koolitas Eesti tarbeks välja suurepärase näitlejalennu tasemel, mida võiks kadestada kaks meiegi siinset teatrikooli.
Moskva tulnukate diplomilavastus "Täna me ei mängi" peegeldab Merle Karusoo oskust-paindlikkust (meisterlikkust) panna Eestisse sündinud vene noori oma lugusid rääkima. Neis noorte Eesti-venelaste lugudes on üldistusvõimet, millele jäävad alla arvukad lõimumisteemalised sotsioloogilised uuringud ja tulemusprotsendid. Samas on lavastus väljund ka Moskva teatrikoolis omandatule, mis ei piirdu ainult näitlejameisterlikkusega. "Täna me ei mängi" esitleb loojaid, kes, uskumatu küll, sobituks isiksustena Eesti teatrimaastikku ilmselt kiiremini, lühema aja jooksul, kui Vene Draamateatrisse omal ajal suurelt nõukogude Venemaalt naasnud näitlejad teatri 58 eksisteerimise aasta jooksul kokku. Rahvusvahelised näitlejad, need tänased tulijad?
Kindlasti ei taha ma eelöelduga kahele kaalukausile panna Eestis tegutsenud Vene teatrit ja Moskvast saabund värsket näitlejalendu. Pigem loodan, et noor näiteseltskond murrab läbi mitmestki Vene Draamateatri "iseeneseks olemise" fossiilist, mis paraku kivistusid Vene teatri alanud hooaja kahes uuslavastuses "Kuningal on külm" ja "As You Like It" (etlev-mängitsev-ennastimetlev mängulaad). Teatrihuvilisena loodan, et Eesti-Moskva-Eesti noored ei anna alla ja panevad end maksma, aga ka sulanduvad teatrisse, mille nimeks Vene Draamateater. Eestis. Mina hoian pöialt.
Margot Visnap
