Kõigi maade vallalised, ühinege!
Kas õnn on võimalik, kui sa oled 33 ja su tagumik on sama suur nagu kaks keeglipalli? Huhh, mina ei tea. Natuke on veel aega ja ruumi.
Ühe võimaliku vastuse leiab filmist “Bridget Jones: täitsa lõpp”. Vähemalt selle vastuse, mida te kuulda tahate. Ja milliseid vastuseid siis veel vaja on?
Igatahes on homsest kinos jooksma hakkav legendaarse Bridget Jonesi filmi teine osa veel naistekam kui esimene. Võin üsna kindlalt soovitada meestel seda mitte vaatama minna. Näiteks kuulsin ma kinos, kuidas osad saalis viibinud mehed karjusid “öäkk”, “appi” ja “jää palun vait”. Ühesõnaga, meeste jaoks on see film umbes nagu kahetunnine väga halb suhe.
Aga naistele: Bridget on tagasi. Ja vahepeal viis kilo juurde võtnud. Tagasi on ka sexy bastard Daniel Cleaver (Hugh Grant). Ja napisõnaline Marc Darcy (Colin Firth), kes on Inglismaal läbi viidud küsitluste järgi filmikangelane, kellega naised kõige rohkem kohtama tahaksid minna.
Esimesele osale jääb “Bridget Jones: täitsa lõpp” alla, ehk tuleb see režissööri vahetusest (Sharon Maguire asemel on teise osa režissöör Beeban Kidron). Raamatuga lõdvalt seotud lugu on oma piiridest väljunud – pehmesse, kergesse ja eneseiroonilisse Bridgeti-maailma on järsku sisenenud sellise kategooria seiklused, mis mõjuvad võõralt ja ebaveenvalt. Selle tulemus on esimese filmi kõige tugevama külje, samastumisvõimaluse, vähenemine. Raamatu kohandamisel on liiga palju rõhku pandud jämekoomikale a la otseeetris sitahunnikusse kukkumine, mille tulemus on see, et piinlikud olukorrad on liiga piinlikud (hiigeltrussad on endiselt alles, aga kui neile lisandub näkku puudri asemel pandud ruuž, kaob nali ära) – ebakindlusest ja armsast kohmakusest on saanud midagi hirmuäratavat. Film kasutab Bridgetit ära, teeb tema kulul nalja, moondades ta patoloogiliseks taktitundetuks kobakäpaks, mis omakorda muudab meeskangeaste hääbumatu armuleegi tema vastu üsna ebausutavaks. Ja kui me jõuame hetkeni, kui Bridget Tai vanglas naisvangide koorile “Like a Virginit” õpetab, muutub film iseenda paroodiaks.
Samas on seal mõned eriti head naljad, ootamatud kohad ja armunud-segaduses-eufoorilisteks päevadeks sobilik, vaid mõne üksiku maitsevääratusega all-hits soundtrack Darknessist ja Minnie Rippertonist kuni Carly Simoni “Nobody Does it Better’ini”, mida tahaks Bridgeti kombe kohaselt pärast pudelit chardonnayd täiest kõrist kaasa üürata.
