Kõik on tähenduslik ja võib tähendada midagi muud
Slavoj Žižek “Ideoloogia ülev objekt”.
Tõlkinud
Hasso Krull.
Kirjastus Vagabund.
Sari Avatud Eesti Raamat.
Tallinn,
2003. 418 lk.
Hasso Krulli töö Euroopa uuema mõtteloo vahendamisel on juba praegu aukartustäratav. Jacques Derrida “Positsioonid”, Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari “Kafka”, Pierre Bourdieu “Televisioonist” on vaid mahukamad näited. Nimekirjale lisandus hiljuti Slavoj Žižeki “Ideoloogia ülev objekt”.
Krulli eruditsioon on kaheldamatu. Siiski v?ib tekkida küsimus, kuidas on vähem erudeeritutega. Kas inimesel, kes on eelnevalt ainult Derrida nime kuulnud, sobib alustada “Positsioonidest”? Kas sellest ei saa liiga ränka, ehmatavat teksti-trip’i? Teisalt: kas see polegi eesmärk? Filosoofia intensiivistab ju keelt ja sedakaudu ka mõtlemist, iga kord erinevalt. Mõne nädala eest, seoses Pierre Bourdieu “Praktiliste põhjuste” ilmumisega eesti keeles, kritiseeris Marju Lauristin “Kultuurikajas” tõsiasja, et eesti lugeja alustas Bourdieuga tutvumist just marginaalsest “Televisioonist”.
Kõik oleneb muidugi lugejast. Žižeki “Ideoloogia üleva subjekti” sisenejal oleks hea tunda mingilgi määral psühhoanalüüsi halastamatut ja sügavat lugu, eriti Jacques Lacani m?tlemise s?lmpunkte. Teadma enam-vähem, mida kujutavad endast ja kuidas omavahel suhestuvad imaginaarne, sümboolne ja Reaalse register. Miks Reaalse puhul ei saa kasutada s?na “reaalsus” (sellepärast, et see tähistab just sümboolsuse ja imaginaarsuse välja). M?istma üldisemalt, mida kujutab endast Teine.
Selge: et m?ista täies mahus Lacani, peab teadma üsna p?hjalikult ka Sigmund Freudi pärandit. Peab arvestades faktiga, et Lacani pole eesti keeles olemas ja Freudi pärandi tutvustamine on olnud vastuoluline – Jüri Allik saatis Freudi-t?lkeid p?hjaliku ja ülimalt kriitilise kommenaariumiga. Žižeki tekst siseneb seega konteksti, kus on üsna vähe toestavat materjali. Kindlasti oleks vaja huvilisel lugeda eelnevalt Hasso Krulli koostatud psühhoanalüüsi s?navara, kus on täpselt kirjas nii Freudi kui ka Lacani oluliste m?istete ja m?tteskeemide seletused (Keel ja Kirjandus, 1998, nr. 9 ja nr. 10).
Kui palju leidub neid, kellele “Ideoloogia ülev objekt” j?ukohane on? Iseasi, kas j?ukohasus peabki olema lugemise eesmärk. Tundsin samuti, kuidas “Ideoloogia ülev subjekt” hakkas lugemise eest p?genema, ookeanina laiuma, asetades lugeja kitsukesse allveelaeva, kus on kasutada periskoobi kitsuke silm.
Niisiis, kui “Avatud Eesti Raamat”, mille märgi all “Ideoloogia ülev objekt” ilmus, on omas?nutsi “sari, mille eesmärgiks on tutvustada Lääne filosoofia ja ühiskonnateaduste v?tmetekste”, siis k?nealuse teksti osas tekib küsimus selle “tutvustamise” konkreetsest sisust ja efektiivsusest.
Mind paelub Lacani juures m?ttelaad, mis püüab omal moel ümber hinnata ?htumaise isiksuse enesepilti. ?htumaist ajalugu tajutakse isiksuste ajaloona. Isiksus on selles kontekstis terviklik, autonoomne, eneselesuunatud. Nagu ütleb Lucien Febvre Martin Lutheri kohta: “See, mis Lutherit aastail 1505-1515 huvitab, ei ole kirikureform. See on Luther ise.” Lacani jaoks pole olemas “Lutherit ise”, vaid sümboolse v?rgustiku s?lmpunkt. Kui Lacan t?mbas ühendusjoone keele ja mitteteadvuse vahele, siis lihtsustatult v?ikski selle pinnalt väita, et keel (kui sümboolse v?rgustiku “esindaja”) vormib inimest, mitte inimene keelt.
Üks m?ttekoridor, mida pidi ka Žižeki raamatule läheneda, kujutabki endast ?htumaise isiksuse ja Teise vastandust, kus subjekt kui vaba tegija reeglina ümber pööratakse: “subjekt pole midagi muud kui ta enese sümboolse representeerimise luhtumispunkt,” kirjutab Žižek lacanikult (lk. 266). Ümberpööratud anum on tühi anum.
Kuid see on ainult lähtepunkt, üksainus uks labürintlikus koridoris. “Ideoloogia ülev subjekt” muudab psühhoanalüüsi särtsuvaks tekstikatlaks, kus iga kuuldud anekdoot, iga nähtud film, iga ajalooline sündmus ja kord (millegipärast jätab autor puutumata k?ige aktuaalsema ideoloogia: liberaalse demokraatia) viitab pigem autori enda ülesehitatud tekstipidevusele. Seosed ei tundu tihtipeale usutavad, mis muidugi ei vähenda nende huvitavust.
Näiteks sobib koht, kus lapse küsimuses “Isa, miks taevas on sinine?” ei peitu huvi, vaid lausa süüdistus (lk. 275). Rääkimata sellest, et Žižek uperpallitab Reaalse, sümboolse ja Teisega (lähtudes Lacani hilisemast m?ttepärandist, nii et tutvuval lugejal oleks vaja juba p?hjalikke eelteadmisi), muudab ta psühhoanalüüsi hiiglaslikuks tekstiuniversumiks, mis alati viitab iseendale ja iga katse selle universumi entroopiat selgushetkeks seisatada on määratud nurjumisele.
Unustades, et psühhoanalüüs on ju oma olemuselt ideoloogia, Teine, mille iha püüab paisuda millekski pidevaks ja pidurdamatuks – tungiks, keeldudes tunnistamast oma sisemist ebajärjekindlust.
Nii et mulle oli raskesti haaratav mitte isegi näiteks see, kumb sümboolse Isa-nime ja maternaalse Reaalse vastandt?mbes subjekti tühjust (rohkem) täidab, vaid see, kuidas ja kuhu nad ülepea asetuvad. Niisiis oleks vaja “Ideoloogia üleva subjekti” lahtiseletajaks asjatundjat, mitte asjaarmastajat.
