KRISTI KONGI: „Pilt läbi pisarate. Visuaalne essee akende vaatlemisest“ (2016). Foto: Vallo Kruuser
Kuigi Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) meeskond on muutunud ja ­Anders ­Härmi käest on „pidu“ läinud ­Marten Esko diktaadi alla, ei saa öelda, et Köler Prize’i näituse struktuuris endas just palju oleks nihkunud. Ei oska isegi öelda, kas ma selles ka pettunud olen, et kohtume sama sisseõlitatud masinavärgiga, mis töötab ikka selleks, et „populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal aktiivselt tegutsevaid olulisi kunstnikke ja kunstirühmitusi“. Natuke vist olen. Ja veel veidi rohkem olen küllap pettunud iseenese võimetuses isegi kujutleda seda näitusepaketti teistsugusena. Sellest rohkem teeb aga muret kuuldus, et see on viimane iga-aastane Köler – kas siis korrast kahe aasta jooksul piisab, et täita seda nišši? Kuid võib-olla annab just see aus ülestunnistus, et eesti kunstimaastikult lõputult iga-aastaseid võrdseid viisikuid leida pole tulevikus ilma tasemekõvera vältimatu languseta jõukohane, mingi olulise impulsi formaadimuutuseks?
Avalehele
0 Kommentaari