Koletiste ball
Psühhopaadid kuuluvad tänapäeva filmikunsti juurde nagu kuradid, nõiad ja sortsid kunagiste muinasjuttude juurde. Lihtsustatult väites: kui suurem osa lugusid vajab kangelast või kangelasi, kellele loo kuulaja või lugeja saab kaasa elada, siis vajavad need lood kangelastele ka vastasjõudu, antikangelasi - protagonistile on tasakaaluks vaja antagonisti.
Hollywood on kindlasti tänapäeva filmikunstile "kinkinud" enim ekraanipsühhopaate. On ju raamatu "1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema" seljal kaader Alfred Hitchcocki filmist "Psycho" (vägagi selge nimi, eks!). Ning antagonisti esinemine psühhopaadina on muutunud olemuslikuks jooneks nüüdisaja hollywoodliku action'i reeglistikus. Vaadatagu näiteks pisut üheksakümnendaid: Joe Pesci "Omades poistes", Anthony Hopkins "Voonakeste vaikimises", Michael Madsen "Marukoertes", Gary Oldman "Leonis", Ralph Fiennes "Schindleri nimekirjas", Woody Harrelson ja Juliette Lewis filmis "Sündinud tapjaks", Kevin Spacey "Seitsmes", Michael Wincott "Kaarnas", Peter Stormare "Fargos".
Muidugi, asi on keerulisem. Psühhopaadi psühhopaatilisusel on eri kontekstis erinevad taustad ja põhjused. Näiteks sotsiaalsed põhjused - Fiennese koonduslaagrijuht Amon Goeth kehastab kogu fašismi põhjustanud alaväärsuskomplekse, Joe Pesci Tommy DeVitol on samuti kahtlemata sotsiaalne taust - tema karakter kirjeldab karistamatuse tunde kasvamist üle piiride. Samuti püüdis Oliver Stone tõestada, et Mickey ja Mallory julmus tulenes traditsioonilise peremudeli murenemisest heaoluühiskonnas (intsest jms).
Omajagu filmipsühhopaate omab (globaal)poliitilist tausta - suur hulk idamaiseid terroriste räägivad jõledal kombel süütuid ameeriklasi tappes oma perekonnast, mille hävitasid omakorda ameerika raketid. Samuti võivad filmitegijad pakkuda psühholoogilisi põhjuseid - Anthony Perkinsi Norman Bates on sellise põhjenduse (range ema pärssiv mõju) parim näide.
Tihtipeale muudab psühhopaadi antagonistlikkuse keerukamaks tema intellektuaalsus. Kevin Spacey tegelaskuju John Doe David Fincheri "Seitsmes" on sellise, väärastunud intellektuaalsuse musternäide. Sellise tegelaskuju juured pesitsevad juba moodsas kirjanduses. Sellest on rääkinud Richard Rorty, kes peab Orwelli O'Brienit ja Nabokovi Humbert Humbertit südametunnistuseta intellektuaali hoiatavateks näideteks. Spacey tegelaskuju veretööde sotsiaalkriitilised põhjendused küll ei õigusta teda, kuid toimivad ometi sellesama sotsiaalkriitilisuse kanalina.
Kuid siis on ka seda kõige problemaatilisemat ja samas puhtaimat psühhopaatilisust - täiesti irratsionaalset kurjust (mis ilmnes esimesena markii de Sade'i lugudes). Selle apologeediks kõlbaks hästi Madseni Mr Blonde, kes seletab politseinikule enne viimase kõrvanüsimist, et ta hakkab teda piinama lihtsalt piinamise enda pärast. See on filmitegijale ja ka vaatajale kõige põnevam - põhjendamata kurjuse kehastus tekitab suurimaid "judinaid", mida ühelt korralikult põnevikult ju oodata tasubki. Hopkinsi Hannibal Lecter, intellektuaalne julmur, on psühhopaat justkui omast vabast tahtest. Talle meeldib inimesi süüa ja samas Chopini kuulata. Mingis mõttes on ta just fašismi kujutamisest sündinud stereotüübi - koonduslaagri juht Beethovenit mängimas - edasiarendus. Ehk kõige stiilipuhtamaks näiteks irratsionaalsest psühhopaatilisusest sobibki Wincotti Top Dollar. Tema tegevuseks on näit eks kaunite naiste surnuksarmatsemine ja siis nende silmamunade põletamine ja nuusutamine, ebameeldiva inimese kõri läbilõikamine mõõgaga, ilma et saaks aru, mis sunnib inimest niivõrd rafineeritud, "esteetilist" kurjust praktiseerima. Miks?
Mida selliste kujude olemasolu vaatajale annab, või pigem, mida ta võtab? Võib vastu väita, et tegu on vaid filmiga, konstrueeritud looga, millel on omad reeglid - seda on selgelt näidanud Michael Haneke oma filmis "Jõhkrad mängud", kus irratsionaalsed psühhopaadid piinavad süütut perekonda. Äkitselt saab üks psühhodest kuuli ja film keritakse tagasi ning perekond hävitatakse takistamatult, ilma võimaluseta kättemaksuks. Lavastaja sekkumise kaudu ilmneb ka filmi kui sellise konstrueeritus.
Selline väide muidugi ei summuta küsimust, kas psühhopaatilisuse kujutamises pole ületatud teatud piiri. Kas selliste tüüpide rohkus ekraanil mõjutab mõnd vaatajat kahjulikult?
Ühest küljest ilmnes seoses 9/11ga, kus paljud sündmuse tunnistajad ei mõistnud hetkeks, kas tegu on filmilavastuse või päriselt asetleidnud olukorraga, et igasuguste katastroof-meelelahutuse sees peitub ohtlik jõud (iidvana mõtlemise arhetüüp, mille kohaselt mõte on juba tegu, s.t kunst kandub kergesti üle sinna, mida ta kujutab).
Teisalt aga kujutab vägivalla nihkumine tänavatelt või lahinguväljalt kunsti just kultuuri ja kultuursuse kehtimise ja olemasolu tingimust (mis ei tähenda, et vägivald kunstiteoses ei oma mõju ega suuda enam liikuda tänavale tagasi). Kui kunst on tungide sublimeerimine, siis peavad ka hävituslikud impulsid leidma kunstis rakenduse. Kui tänapäeva ühiskond kardab käsitleda surma, hävingut, siis just vägivald filmikunstis tabab siin kaks kärbest ühe hoobiga - vaataja näeb filmides ohtralt suremist, kuid ometi püsib alati teadmine, et "näitleja näitleb". Mida "realistlikumaks" muutub vägivald ekraanil, seda turvalisem on istuda soojas saalis nagu emaüsas ja seda kõike kõrvalt nautida ("see ei puuduta mind, kuid ma saan seda vaadata").
Samamoodi on psühhopaatidega. Usun, et vaataja tahab neis näha midagi eriti ebareaalset, võimatut - ja seetõttu nende olemasolu filmilugudes naudibki. Samas ei sooviks keegi sattuda vastamisi näiteks Christopher Walkeni mängitud Vincenzo Coccotti ja tema valetamist paljastavate meetoditega. Seda vastuolu, vaataja pisikest ja mugavat silmakirjalikkust võiks iga vaataja tegelikult tajuda. Selle tajumine muudaks selle talumise ehk pisut raskemaks ning aitaks ära tunda psühhopaatilise tegelaskuju mõtet või mõttetust teda ümbritseva loo raames.
