Selle raamatu puhul, nagu tavaliselt mitte väga, võib täiesti lihtsalt ja selgelt ja lõplikult öelda, millest see raamat on: see raamat on armastusest. Ühest kindlast autori­spetsiifilisest armastusest kindla isiku vastu. Aga kui asi ainult sellega piirduks, oleks küll kehvasti. See raamat on siiski rohkem sihuke laviinitaoline, haarab meie peale alla varisedes kaasa mitmesugust kraami, jättes ometi täiesti selgeks ja lausa hiilgavaks peamise siin – armastuse.

Kohati tundub ta ehk liigagi järjekindel – et kust sa ka minema hakkad, jõuad ikka täpselt ühte punkti –, kuid see oleks ilmselt ülekohtune etteheide. Meie ees on vägagi korralik refleksioon armastusest, paeluv ja veenev, ning teeb lugeja meele rõõmsaks.

On aga teada, et kõik väärtuslik maailmas on alati ohus, ja ohutunne, vähemasti üldine eksistentsiaalne ohutunne ei puudu ka siit. Kõige armastuse ja lootusrikkuse kiuste. Ja selline ohutis on ka hädavajalik, olen selles kindel. Muidu ei saaks head nahka ei raamatust ega elust.

Kirjutada kahekümne esimesel sajandil armastusest / on erakordselt vapper / või südantlõhestavalt loll ... Vapper autor on maha saanud raamatuga, mida lugedes võib tõepoolest uskuda, et XXI sajandilgi veel on võimalik armastusest rääkida viisil, mis ei mõju leierdatuna, mõjub täitsa värskelt.

Ja lk 10 on luuletus „seisan“ elevandist. Minu jaoks on ta see punkt kuulikindlal klaasil, mida purustades kogu klaas kokku variseb. Igas raamatus ta tavaliselt kusagil on ja selles raamatus mu meelest siin. Autor on olnud nii puhtsüdamlik, et on pannud selle kohe algusse. Jah, üks hea raamat ikka.