Milline üleskutse võiks kõlada ühes reedeõhtuses kesklinna büroos? Siis, k'ui just on jõutud lõpule ühe eduka ühisettevõtmisega? Kui diilist tulenev kasum on kindel ja organisatsioonisisesed sidemed on protsessi käigus tugevnenud vennastumiseni? Kui mis tahes entusiasmipuhang võetakse vastu ehtugrilikult ehk vaikse heakskiitva mõminaga? "On aeg minna ööklubisse, härrased!" On aeg heita endalt palgaorjarüü ja minna tšillima, hängima, rokkima täiega, ehk isegi lantima. Tallinna kunsti-scene pakub hetkel selleks kahte võimalust.

Esmalt aga kõige tähtsamast ehk liiklusohutusest. "Et sellel ööl tuleb afterparty jaoks võtta taksod, peab isiklikud sõidumasinad maha jätma!" kuulutab veidi pealt neljakümnene büroojuht. Nõus, otse loomulikult. Ja Vabaduse väljakut katvast autoparklast ongi hea suunduda otse Tallinna Kunstihoone galeriisse, kuhu Eesti ilmselt kuulsaim fotokunstnik Peeter Laurits (sorry, "pseudosaagim" I. G.) oli oheliku otsas kokku vedanud sellised tuntud nimed nagu Toomas Kalve, Arne Maasik, Herkki-Erich Merila, Madis Palm. Lisaks Madis Katz ja Peeter Laurits ise (kes eksponeerib ka üht vana koostööprojekti Laurentsiusega).
Üldiselt oli see sedasorti näitus, kus kõik teada-tuntud nimed taanduvad määrsõnadeks: Laurits on "laurits", Kalve on "kalve" jne. Internetis elav keegi "kunstikriitik" ütleks oma kitsukeses kommetaariruumis mürgiselt, et paras salonginäitus, nagu keskaaegse fotoringi kevadväljapanek, ning kes siis tahab tõde varjata. Kuigi tegelikult tuleb fotot armastada ja kiita kollegiaalset vaikivat ajastut meie vabariigi kunstipressis, mil isegi DeStudio (= Laurits &Merila) lõdvaks jäänud taasühinemise kohta Vaalas ilmutas puhaste promolugude kõrval (PM 13.2.2008 ja 19.2.2008; EPL 27.2.2008) ainult ühe kriitilise retsensiooni (Sirp 7.3.2008). Huvitav, kas Vaiko Eplik on juba viisistanud uue euroloo pealkirjaga "­Nineties Coming Back"?
Edasi on aeg suunduda ArtDepoo galeriisse, kus Rootsi kunstirühmitus Fienden (tõlkes "vaenlased") tantsib ennast mälutuks möödunud kümnendite recycle'itud varemete peal. Nende pop-lausungid (õlitehnikas, siiditrükis) on publikusõbralikud ja professionaalselt teostatud. Ning tõesti, vahet pole, kas briti poissmeestega harjunud tallinlane näeb siin prerafaeliitide, YBA-i või stukismi mõju... Nagu näha, on Max Norman ja Christian Saldert Stockholmi kuninglikus kunstikolledžis õppides tänapäeva filosoofia loengukursuses korralikult kohal käinud ja teavad, et domineeriva liberaalse majandusmudeli toimemehhanismidesse on tänapäeva kunstniku positsioonilt raske suhtuda teistmoodi kui eneseirooniliselt. Pärast kõiki läbikukkunud vasakrevolutsioone läänemaailmas jääb üle vaid äritseda oma brändiga varustatud T-särkidega ning panna pidu hommikuni.

Tavavaataja seisukohalt meenutavad mõlemad väljapanekud piltlikult kooslusi, mis aktiveeruvad siis, kui ühe reklaamibüroo ennastnautlevatel kuttidel tekib soov "kunsti" teha - kas või igapäevatööst lõõgastumiseks ja pulli pärast. Järgmisel hommikul, pärast möllu ööklubis on muidugi kerge tulema kuri mõte, et "p****e see kõik, läheks hoopis maale elama." Umbes nagu Pia Frausi kitarristi Tõnis Kenkmaa hiljutisel isiknäitusel "Kärasi Sessioon" Draakoni galeriis, mis oli aga kohaliku kultuurimeedia jaoks ilmselgelt liiga "nullindate kunst", et sellest "ülbete üheksakümnendate" staaride taustal kõnelda...