02.05.2008, 00:00
Kollektiivne nädalalõpp, klubi & takso remix
Andreas Trossek võtab irooniliselt kokku pealinna trendinäitused.
“Fienden” ArtDepoo galeriis kuni 3. maini 2008 ja
“Eskapistid” Tallinna Kunstihoone Galeriis (oli avatud kuni 20.
aprillini 2008).
Milline üleskutse võiks kõlada
ühes reedeõhtuses kesklinna büroos? Siis, kui just on
jõutud lõpule ühe eduka ühisettevõtmisega? Kui
diilist tulenev kasum on kindel ja organisatsioonisisesed sidemed on protsessi
käigus tugevnenud vennastumiseni? Kui mis tahes entusiasmipuhang
võetakse vastu ehtugrilikult ehk vaikse heakskiitva mõminaga?
“On aeg minna ööklubisse, härrased!” On aeg heita
endalt palgaorjarüü ja minna tšillima, hängima, rokkima
täiega, ehk isegi lantima. Tallinna kunsti-scene pakub hetkel selleks
kahte võimalust.
Esmalt aga kõige tähtsamast ehk
liiklusohutusest. “Et sellel ööl tuleb afterparty jaoks
võtta taksod, peab isiklikud sõidumasinad maha jätma!”
kuulutab veidi pealt neljakümnene büroojuht. Nõus, otse
loomulikult. Ja Vabaduse väljakut katvast autoparklast ongi hea suunduda
otse Tallinna Kunstihoone galeriisse, kuhu Eesti ilmselt kuulsaim fotokunstnik
Peeter Laurits (sorry, “pseudosaagim” I. G.) oli oheliku otsas
kokku vedanud sellised tuntud nimed nagu Toomas Kalve, Arne Maasik,
Herkki-Erich Merila, Madis Palm. Lisaks Madis Katz ja Peeter Laurits ise (kes
eksponeerib ka üht vana koostööprojekti Laurentsiusega).
Üldiselt oli see sedasorti näitus, kus kõik
teada-tuntud nimed taanduvad määrsõnadeks: Laurits on
“laurits”, Kalve on “kalve” jne. Internetis elav keegi
“kunstikriitik” ütleks oma kitsukeses kommetaariruumis
mürgiselt, et paras salonginäitus, nagu keskaaegse fotoringi
kevadväljapanek, ning kes siis tahab tõde varjata. Kuigi tegelikult
tuleb fotot armastada ja kiita kollegiaalset vaikivat ajastut meie vabariigi
kunstipressis, mil isegi DeStudio (= Laurits &Merila) lõdvaks
jäänud taasühinemise kohta Vaalas ilmutas puhaste promolugude
kõrval (PM 13.2.2008 ja 19.2.2008; EPL 27.2.2008) ainult ühe
kriitilise retsensiooni (Sirp 7.3.2008).
Huvitav, kas Vaiko Eplik
on juba viisistanud uue euroloo pealkirjaga “Nineties Coming
Back”?
Edasi on aeg suunduda ArtDepoo galeriisse, kus Rootsi
kunstirühmitus Fienden (tõlkes “vaenlased”) tantsib
ennast mälutuks möödunud kümnendite recycle’itud
varemete peal.
Nende pop-lausungid (õlitehnikas,
siiditrükis) on publikusõbralikud ja professionaalselt teostatud.
Ning tõesti, vahet pole, kas briti poissmeestega harjunud tallinlane
näeb siin prerafaeliitide, YBA-i või stukismi mõju... Nagu
näha, on Max Norman ja Christian Saldert Stockholmi kuninglikus
kunstikolledžis õppides tänapäeva filosoofia loengukursuses
korralikult kohal käinud ja teavad, et domineeriva liberaalse
majandusmudeli toimemehhanismidesse on tänapäeva kunstniku
positsioonilt raske suhtuda teistmoodi kui eneseirooniliselt. Pärast
kõiki läbikukkunud vasakrevolutsioone läänemaailmas
jääb üle vaid äritseda oma brändiga varustatud
T-särkidega ning panna pidu hommikuni.
Tavavaataja seisukohalt
meenutavad mõlemad väljapanekud piltlikult kooslusi, mis
aktiveeruvad siis, kui ühe reklaamibüroo ennastnautlevatel kuttidel
tekib soov “kunsti” teha – kas või
igapäevatööst lõõgastumiseks ja pulli pärast.
Järgmisel hommikul, pärast möllu ööklubis on muidugi
kerge tulema kuri mõte, et “p****e see kõik, läheks
hoopis maale elama.” Umbes nagu Pia Frausi kitarristi T&otil
de;nis Kenkmaa hiljutisel isiknäitusel “Kärasi
Sessioon”
Draakoni galeriis, mis oli aga kohaliku
kultuurimeedia jaoks ilmselgelt liiga “nullindate kunst”, et
sellest “ülbete üheksakümnendate” staaride taustal
kõnelda...