Kollektiivse mälu taasleidmine
Kommunismi kuritegelikuks kuulutamine leidis Vanas Euroopas elavat vastukaja. Lääne-Euroopas elab arvukalt kommunismisõbralikke inimesi, kellele oli see äärmiselt vastumeelne. Paljude silmis kehastasid kommunistid peamist fašistide vastasjõudu. Tänagi on probleemiks Ida-Euroopa riikide kommunistliku mineviku mahavaikimine. Eestis on küll Stalini-aegsed küüditamised ning kuriteod läbi arutatud ülima tähelepanelikkusega, kuid nendele järgnevad aastakümned on nimme unustatud. Kolm rasket tragöödiat – natsism, kommunism ja kolonialism – on andnud Euroopale põhjust kunagised sündmused kriitilise pilguga üle vaadata.
Natsismi hukkamõist pärast Teise maailmasõja lõppu lõi aluse Euroopa ülesehitusele ning rahu ja leppimise ideele. Mälestades 27. jaanuaril esimest korda rahvusvahelise holokausti päeva raames natsikuritegude ohvreid, tuletasid eurooplased taas meelde, et leppimine ei tähenda veel unustamist.
Kolonialism puudutab mitmeid Euroopa riike ning on tõusnud siseriiklikul tasemel päevakorda Prantsusmaal, Hispaanias ja Suurbritannias ning esialgu märksa vaiksemalt Belgias, Portugalis, Saksamaal ja Itaalias. Kõik nimetatud maad hoiavad siiani tihedat sidet oma endiste kolooniatega. Immigratsioon, millest on saanud üks Euroopa keskseid küsimusi, on otsene käesirutus kolonialismi ajalukku.
Kommunismi mõistis hiljuti hukka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, institutsioon, mis seisab hea inimõiguste kaitse eest. "Möödunud sajandil Ida- ning Kesk-Euroopat rõhunud totalitaarsed kommunistlikud režiimid, mille sarnased eksisteerivad tänapäevani mitmetes riikides üle maailma, eirasid korduvalt jõhkralt inimõigusi," rõhutab Parlamentaarne Assamblee oma sellekohases tekstis.
Keskenduge mälutööle
Kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee jõudis konsensuseni kommunismikuritegude hukkamõistmisel, oli resolutsiooni kohaldamise määruse vastu kaks kolmandikku assamblee liikmetest. Kohaldamise määrus kujutas endast ministrite kogule tehtud soovitust leida hukkamõistule tegevuslikud juhised. Määruses kasutati väga ettevaatlikku sõnastust ning nimetati vaid tõsikindlaid fakte (nagu näiteks inimõiguste rikkumisi, nende rohkust ja iseloomu, mõju ajas ja ruumis). Palju vähem keskenduti tegelikule hukkamõistule ning ajaloo valgetele laikudele tänase eurooplase teadvuses. Selle poolest erinebki kommunismi hukkamõist natsikuritegude käsitlusest. Soovitus keskendus kaheteistkümne kommunistliku režiimi all vaevelnud riigi nn mälutööle. Soovitati avada arhiivid, läbi töötada kunagised kooliõpikud, ehitada monumente ja püstitada muuseume, kehtestada rahvuslikud leina- ning mälestuspäevad.
Määruse viimase versiooni hääletamisel oli selle poolt 81 ning vastu 71 liiget. Ent 25. jaanuaril vastuvõetu on esimene dokument, kus valitsustevaheline organisatsioon mõistab hukka nii kommunismi kuriteod kui ka ideoloogia. Sarnane samm mõnelt teiselt Euroopa Liidu organisatsioonilt, nagu näiteks Venemaast sõltuv OSCE, oleks mõeldamatu, sest "lihtsa häälteenamuse" asemel väärtustab OSCE vajadust jõuda igas küsimuses "konsensuseni". Lisaks sellele, et Moskva üritas teema käsitlemist ning hukkamõistu torpedeerida, suutis Vene delegatsioon mobiliseerida Euroopa äärmus-vasakpoolseid ja kommuniste, kes olid resolutsiooni ägedad vastased. Enne hääletamist jõudis nende läänlaste blokk hajutada, kaotada või ümber sõnastada resolutsiooni projekti mitmeid paragrahve. Nõukogude Liidu nime lõpuks määruses ei nimetanudki.
Modernsuse mõõdupuu
Sotsialistliku revolutsiooni läbikukkumine ja nõukogude korra varing meenutasid maailmale demokraatia, turumajanduse ja õigusriigi möödapääsmatust. Nagu kirjutas Le Monde’is prantsuse filosoof Marcel Gauchet, "toimib meie ühiskond konsensusel, mis suhetes ülejäänud maailmaga veel ei kehti. On vaid üks moodus olla modernne: siiani pimeduses kobajad tunnistagu demokraatiat, ent esmalt sõlmigu rahu oma ajalooga."
Saksa filosoof Edmund Husserl rääkis 1935. aastal oma kuulsas Praha kõnes euroopaliku inimsusekriisist, mis tuleneb kas langemisest barbaarsusse või kujuneb koos uue režiimi sündimisega. Seetõttu tuleks naasta ajaloo vastava pöördemomendi juurde – kommunismi juurde –, et juhtida Euroopa ja ka Eesti tagasi rööbastele. Memuaaride uurimine annab võimaluse paremini defineerida väärtusi, millel põhineb Euroopa, ning kontrollida, kas Euroopa eri rahvaid ühendavad sarnased väärtushinnangud.
Kollektiivne mälu ei teki enne, kui konkureerivad mälestused pole omavahel põrkunud. Teiseks tuleb muuta üldiseks Euroopa ühisväärtused ning poliitilised nägemused. Ajaloo õppetunnid olgu edasise tegevuse suuniseks. ÜRO peasekretär Kofi Annan märkis, et mälestused pakuvad tuge teel tulevikku, kuid tuleviku kujundamiseks neist ei piisa. Mäletades möödunud sajandi katastroofe, püstitab Euroopa tuleviku jaoks kategoorilised imperatiivid. Alustatakse inimõiguste kaitse küsimustest. Ainus, milles veel pole kokku lepitud, on viis, kuidas ettekirjutused teostada. Just siin peabki käivituma poliitiline debatt.
Häiriv ajalugu
Naistepäeval, 8. märtsil linastus Euroopa Parlamendis Toomas Hendrik Ilvese eestkostel Imbi Paju dokumentaalfilm "Tõrjutud mälestused", mis on terves maailmas teinud selgitustööd eestlaste küüditamistest. Film on pälvinud tähelepanu New Yorgis, Helsingis ja Brüsselis. Samas on Imbi Paju talunud tõrjumistki: näiteks ei pääsenud mõjus tõsielufilm Tampere filmifestivalile, sest eelarvamuslik komisjon tembeldas teose tähtsusetuks filmiks, "mis kedagi ei huvita".
Pärast suurt edu Europarlamendis kuuldus Soome intelligentide ridadest, et filmi näitamine olevat teadlik katse "europoliitikuid nakatada" parempoolsete ideedega. Mitte vaid eestlastele, vaid ka soomlastele olevat ajaloost sellisel kujul rääkimine vastumeelne. Teatud seltskond arvab lausa, et selles, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, süüdistagu Eesti iseennast, ning nüüdki ei tasu oma mälestustega vastaseid ärritada. Ent filmil, nagu mälestustel ikka, on elujõud, mis muudkui murrab edasi. On šokeeriv, et kunagistel kommunistidel jätkub siiani mõjujõudu Balti riikide ajaloos kaasa rääkida ning avalikku arvamust kujundada.
Eurooplastena pühitseme mai alguses Euroopa päeva, 25. märtsil oli märtsiküüditamise aastapäev ning 14. juunil mälestame 1941. aasta massirepressiooni ohvreid. Siiani lebab meie töölaual avatud toimik ülekohtuse lähiminevikuga, mida analüüsimata ei saa toimuda ei riiklik edasminek ega konkreetne, personaalne tulevikku suunatud areng.
