Kollektiivse olematuse kogemus
“Proffet”
Lavastaja Mart Koldits,
inspireeritud Eduard Vildest ja Viktor Pelevinist.
Esietendus Albus
Kukenoosi aidas 27. juulil 2007.
“Proffet” on miskitpidi
ohudraama (pidades silmas isiksuse deformeerimist ja hävitamist
meedia poolt), miskitpidi farss (mängulaadi mõttes),
eelkõige aga suurejooneline eksperiment, mis tõestab, kui
võimsa teatrielamuse saab anda ilma läbiva süžee ja üldse
pikema jututa. Samas võib nõus olla tegijate
määratlustega “pikantne teatrimontaaž” ning
“lasteteater täiskasvanuile”. Heal lapsel mitu nime.
Isegi Eesti suhteliselt lavastajakeskses teatripildis on
tegu eriti radikaalse tükiga. Muu trupp on rakendatud Mart Kolditsa
ambitsioonide vankri ette – tegu on ikkagi osaga tema
magistritööst, milles publik täidab oponentide, näitlejad
aga töövahendite osa. Lavastuses on nii soolo- kui massistseene, kuid
puuduvad tüübid ja karakterid. Kui näidendi algimpulsiks olevas
Pelevini essees märgitakse, et televaataja ei ole isiksus, vaid seisund,
siis lavaseltskond on samuti seisundite, mitte isiksuste väljendajad.
Trupi taotluslik impersonaalsus ja mäng identiteetidega – sealjuures
väga nauditav ning usutav mäng – loovad õhkkonna, kus
vaataja tähelepanu hetkekski ei haju.
Et näitlejate ego
on surutud madalamaks kui muru, on täiesti loogiline, et
“Proffetit” hingestavad noored näitlejad: kõrgema
lavakooli hiljuti lõpetanud Eva Klemets, Bert Raudsep, Märt
Avandi, Nero Urke, Mihkel Kabel ja Markus Luik ning selle poole alles teel
olevad Maria-Lee Liivak, Elina Pähklimägi, Meelis
Põdersoo, Martin Mill ja Ago Soots.
Kuivõrd
Kolditsa uurimis- ning lavastajatööks on mittenarratiivne teater,
pole “Proffetist” midagi ümber jutustada. Enamgi veel:
lõviosa lavastuse verbaalsest kommunikatsioonist hõlmanud
Pelevini essee oli tegelikult selle nõrgim osa – teksti sai kokku
liiga palju ja liiga üheülbalist. Midagi ei päästnud
ka lavastuslik võte, et seda loeti ette jupphaaval eri
näitlejate poolt eri taustadel. Väline butafooria ei mitmekesistanud
sõnumit kuigivõrd. Inimese samastumine vaadatava teleprogrammiga,
mida Pelevin süüdistavalt ja provokatiivselt käsitleb, on ju
laiem teema. Ka põnev raamat või teatrietendus tekitavad
osalusefekti ja tahtmist illusiooniga samastuda. Miks peab just televisioon see
patuoinas olema?
Aga mida iseseisvamaks laval toimuv
improvisatsioon algideest muutub, seda nauditavamaks see saab. Pole narratiivi
– järelikult pole ka teada, mis järgmisel hetkel juhtub. Juhtub
aga väga palju, igav ei hakka hetkekski.
Tehniliselt
on “Proffet” teostatud ratsionaalselt ning efektselt.
Lihtsast taskulambist, pabertaldrikust või pallist saavad sümbolid.
Mis on juba iseenesest tore. Veel toredam on see, et need sümbolid pole
üheselt mõistetavad. Mitte nii, et punane lipp tähendab
võitlust, tagaseinas rippuv maal pereidülli ja laval käte
kõverdamine seda, et lavastajal sai mõistus otsa.
Lavastuse tipphetked on need, kus publik endasse kondenseeritud ärevuse
naeruga vabastab. Õhupallimees, must plinkivate silmavalgetega Miki-Hiir
punase udu sees Ülo Vinteri “Põhjamaad” kuulamas...
Seda enam, et tegu oli eranditult originaalse, absurdse ja intellektuaalse
huumoriga, mis mitte ainult et teeb tuju heaks ja pikendab eluiga, vaid
kirgastab ka vaataja vaimu. Trupi ja lavastaja ühiseks suursaavutuseks on
kõhedust tekitava kuristiku loomine improvisatsiooni
ja masinlikkuse vahel.
Minu subjektiivsete mäle
stuste järgi on narratiivist mitte hoolivad lavastused Eestis ikka
hästi õnnestunud (meenuvad Ugala “Üks mees:
roheline” ning lavakooli XXI lennu “Asjade seis”).
Vastukaaluks võin tuua narratiivipõhise monoloogi, mille
ühest TV3 ladina-ameerika seebikast äsja lühendatult välja
kirjutasin: “Mõrtsukas! Mõrtsukas! Ära tapa mind!
Ära jäta mind! Ma armastan sind! Ta on sinu poeg!” Kommentaarid
on liigsed.
Mis puutub etenduse koha valikusse, siis see mängib
formaalset rolli, välja arvatud stseenis, kus kelmikas giid selgitab
publikule prohvet Maltsveti jüngrite peksu üksikasju.
“Proffetit” võib sama edukalt mängida ka suvalises
supermarketis või kirikus.
Lavastuse iga pilt jätab nii
palju tõlgitsemisvõimalusi, et vääriks omaette esseed.
Näiteks
avastseenis videoekraanilt üksisilmi saali vaatav
prillitatud silmapaar. Esimene assotsiatsioon, mille see tekitas, oli Suur Vend
Orwelli romaanist “1984”. Niisiis: telekas kui suur vend, kes meid
päev läbi vaatab ja kontrollib. Aga pärast etenduse lõppu
kõlbab sama hästi ka seletus, et silmapaar kuulub hoopis teleka
ette klammerdunud juhmistunud vaatajale.
Selline see
“Proffet” ongi. Kaks ühes, šampoon ja palsam
käsikäes.