Kolm igavat õde
Per Olov Enquist "Tšehhovi kolm õde"
Lavastaja Mikk
Mikiver.
Lavakujundus Ervin Õunapuu.
Kostüümid Mare
Raidma.
Osades Herta Elviste, Külliki Saldre, Helena Merzin, Margus
Jaanovits, Karin Tammaru, Tõnis Mägi jt.
Esietendus 21.
septembril Vanemuises
Mikk Mikiver ostvat rutiinse järjekindlusega ühest Tartu poest üht ja sama kartulisalatit. (Seda rääkis mulle just enne teatrisse minekut Kadri Kõusaar, kes ostab samast poest tervislikku juurviljasalatit ja jogurtit.) Üks ja sama, tuntud ja turvaline. Pikapeale läheb tüütuks.
Täpselt sama juhtus ka Mikiveri lavastatud "Tšehhovi kolme õega" Vanemuises.
Rootsi kvaliteetnäitekirjanik Per Olov Enquist võttis Tšehhovi "Kolm õde" ja lammutas selle laiali: kiskus mõne tegelase suust teksti ära, pani teisele juurde; muutis ühe õe päris vanaks targutajaks, kes teatas teistele, kuidas tegelikult elama pidanuks. Tükki alustati selgitusega: need, kes akna taga, on surnud; need kes sees, on elus ja meenutavad juhtunut. Nii tekkis tugev ajaline kihistus, milles orienteerumiseks pidi kohati päris kõvasti pingutama.
Veendunud Tartu-sõbrana ütlen lavastuse stiili kohta: halvas mõttes Tartu. Aeglane - ei, lausa veniv, traditsiooniline, ilma suurema tajutava pingeta. Tegelastes on sisepinge tegelikult täiesti olemas, aga selle tabamiseks peab vaataja meeletult kontsentreeruma - nagu Mikiveri viimase aja lavastuste puhul tavaks. Pildid on omavahel lõdvalt seotud ja aeg-ajalt on nende vahel (idee poolest kandvad?) pausid, meenutades samuti Mikiveri Vanemuises lavastatud "Sõda ja rahu". Mina rõõmsatujulise teatrikülastajana igatahes kolme ülipika tunni jooksu katarsiseni jõudmiseks vajaliku keskendumiseni ei küündinud ja silm vajus kinni.
Näitlejate tase on küllaltki kõikuv. Väga raskete rollidega Olgal (Herta Elviste) ja Mašal (Külliki Saldre) oli eredaid hetki, aga tihti mõjusid nad ebaveenvatena. Aivar Tommingas Kulõginina jättis väga hea mulje nii koomiku kui dramaatilise kujuna. Teised näitlejad olid esietendusel ka enam-vähem tasemel, Tõnis Mägil kippus vahepeal tekst suus sassi minema, Jaan Willem Sibul oli lihtsalt puine. Ehk ajapikku läheb paremaks.
"Mees meie ajast", st jutustaja Ao Peep mõjus täiesti kohatuna. Ja milleks oli Tusenbachil (Tõnis Mägi) vaja n-ö "Brechti panna", jutustajale teatada: "Tšehhovi järgi oli see minu tekst!" See pidi ilmselt vaatajale vihjama, et Tšehhovit on kõvasti töödeldud. Aga teadlik vaataja teab seda isegi, mitteteadlikku see ei huvitagi.
Ma ei imesta sugugi, kui toredad ja intelligentsed (pigem vanemad) inimesed "Tšehhovi kolmest õest" väärt teatrielamuse saavad. "Tšehhovi..." teema haakus Keila-Joal mängitud "Aristokraatide" omaga: veidi mahakäinud sinivereliste nukrad heietused - viimane mõjus aga usutavamalt ja haaravamalt. Võib-olla on selline elutunnetus tänapäeva noorele lihtsalt võõras Tihti oleks tahtnud peaosalistele öelda, et mis sa passid seal ja vingud oma Moskvast, osta rongipilet ja sõida kohale!
Lavastuse sihtgrupiks on peamiselt siiski herr Mikiveri sarmist pimestatud veidi käredad ja/või depressiivsed keskealised daamid, kes ehk pool etendust maha tukuvad, ent pärast tugevasti käsi kokku löövad ja sõbrannadele õhtute viisi teatrielamusest pajatavad.
Tüki autori Per Olov Enquisti poolt on tehtud muidugi julge samm: mitte paljud vanema põlve näitekirjanikud ei julge minna pühalikkusoreooli omandanud klassikute kallale ja "teha mõnedest konfliktidest fotosuurendusi" nagu autor ise ühes intervjuus mainib. Enquisti Viljandis Kaarin Raidi poolt lavastatud "Pildimeistrid", oli märksa kaasakiskuvam. Ehk oli lihtsalt parem lavastus?
Ervin Õunapuu on kujundaja hea nagu ikka, Mare Raidma tehtud valged kostüümid lisavad vajalikku nostalgiat ja nukker-mõttetut aristokraatlikkust.
