Kolm kanget kui trendipeegel
Kolm kanget on muidugi Viru Valge, Vana Tallinn ja Kännu Kukk, Liviko kolm kodumaist toodet, mis on üle elanud mitu ühiskonnakorda. Keegi joob neid ikka. Rahvuslikud brändid, ideoloogiaülesed, eriti Viru Valge, mille etiketikujunduses on alati olnud väga tugev rahvuslik noot. Vaala nii lõppvariantidest kui kavanditest koosnev näitus demonstreerib, kuidas nende kangete jookide visuaalne imago on muutunud koos trendidega; eriti südamlikud on 60ndate vabavormiliste modernistlike kujundite ja konservatiivse käsitsi kirjutatud kirja seostamise katsed; muutumine jätkub loomuliku arenguna tänapäevani, võib-olla ehk jookide enda positsioon on muutunud vähem silmatorkavaks, rohkem suveniirlikuks või teadlikku minevikuvihjet kandvaks (eriti Vana Tallinna puhul).
Siiski, üks asi areneb teises suunas ja ma ei tea, kas see on just parim suund. Me teame, et nende kaubamärkide alguse juures olid kunstnikena sellised nimed nagu Paul Luhtein, Kaisa Puustak, Viive Semper ja Igor Roosaar. Aga edasi? Anonüümsus on graafilise disaineri kui isiksuse surm. Müüjal on vaja toodet ja brändi, muidugi huvitab teda kunstniku töö vaid kui osa nende asjade saavutamisel. Kes peaks meile ütlema, kes näiteks on selle galerii rõdul nii efektse ajateljena esitatud arengu viimaste kümnendite lahenduste autorid, klassika remiksijad? Tean juhuslikult, et rahvusliku kirja uusversioonidega tegeleva Mart Andersoni käsi on olnud Viru Valge uuenduste juures. Disainiavalikkuse väiksus või puudumine tekitab sellise olukorra, vaid Kuldmuna võitjate puhul lisandub tootele firmanimi ja reaalsed tegijad. Asjata, vähemalt selt näituselt oleksin oodanud tunduvalt rohkem nimesid. Turunduse saladustele tuleks vastu seada autorsuse tunnustamine...
