Singer Vingeriga seondub üksjagu müüte. Teil olla näiteks üüratu repertuaarivarasalv, mis lausa raha- ja muude laulude tsükliteks jaotub. Tegelikult on raske nimetada teist nii kaua tegutsenud bändi, kelle repertuaar oleks samavõrd ahtake.

Värske album on meil tõesti alles neljas originaalmuusikaga plaat, kui kogumikud välja arvata. 1990. aastate keskel välja antud “Reanimatsioon” ja “Amneesia” ning 2003. aasta “Ärq ei lääq” ning uus plaat on sellised, kus lood ei kordu. Jutt naiste- ja rahalaulude tsüklitest on selline lavategevuse käigus arendatav “pull”. Rahalaulude tsüklisse kuulub tõepoolest tervelt kaks laulu, tegelikult. Nagu ka “valivad daamid”-tsüklisse. Aga me oleme nende väheste lauludega hakkama saanud, ega kava ju üle pooleteise tunni ei tee.

1990. aastate alul, kui kõik näis öeldud ja tehtud, ütles Hardi Volmer ajalehe Muusik vestlusringis, et uusi lugusid pole tulnud ja vanu pole mõtet lõpmatult kütta. Ometi olete viimased 20 aastat just viimast teinud.

1990. aastate keskpaigast peale on neid vanu lugusid väga tahetud. Meil on nii, et kui me teatud lugusid ära ei tee, siis võib saalis mossis nägusid näha. Nii pole me uute lugude pealesurumisega ka väga ponnistanud.

Teise müüdi kohaselt olite te tohutult režiimivastase sõnumiga ansambel, ehkki teil on vaevalt viis laulu, mis kuidagi sotsialistliku süsteemi kitsaskohti käsitlevad. Villu Tamme Velikije Luki ja ka Generaator M olid samas ajas otsesemalt režiimikriitilised. Teie teemad keerlesid iroonilis-sarkastiliselt pigem hilispuberteedi ja väikekodanluse identiteedi- ja eneseotsingute ümber.

Laulutekst tuli teha ikka nii, et sind kohe ära ei keelataks. Tekstikirjutajad olid tolleks ajaks juba sedavõrd professionaalsed, et oskasid sõnumi teravused ära peita. Meie laulusõnadest võis välja lugeda mida tahes, tegelikult. Sõltus kuulajast, mida tekstidest leiti. Ära keelati meid massiivse ja kireva kuulajaskonna, mitte tekstide pärast. Teravamate tekstidega oleksime aga endale kohe kriipsu peale tõmmanud. Esinemistel oleks lõpp olnud ja tulnuks põranda alla minna. Kui tahtsid midagi avalikult teha, siis tuli laulutekstides vene karuga maadlemise mõte kõrvale visata. Üritasime siiski, et meie tekstid ei oleks päris ümbritsevat elu ülistavad, mida varasematel aastatel oli küllaga, või siis vastupidi, oleksid võimalikult totakalt ülistavad.

Laulukirjutajana oled tekstide suhtes siiski väga nõudlik. Vanemas põlvkonnas meil selliseid muusikuid palju ei ole. Riho Sibul ja Allan Vainola ehk veel.

Luuletuse peale lugu teha on siiski paras vägitükk. Sibul julgeb seda, mina eriti mitte. Pärast öeldakse, et lörtsisin ilusa luuletuse ära. Samas tahaks, et tekst ei oleks väga primitiivne. Mingi väike sürrealistlik või anarhiline element võiks loos ikka ka sees olla, kuid tingimata ei pea. Tekstikirjutajaid õnneks viimasel ajal leidub.

Mihkel Raua raamat võimendas teie bändiga seonduvaid müüte veelgi. 1988. aasta Tartu muusikapäevadel olevat viinast läbi imbunud Volmer suutnud vaid mikrofonistatiivi najal “auuuuu” teha. Ometi on olemas sest kontserdist tollaste standardite järgi täiesti tavalisena kõlavaid salvestisi…

Jah, 1988. aasta muusikapäevade kontsert sai ju ära tehtud ja ei olnud hullu midagi. “Musta poriga” seoses läks aga kohe niisuguseks mölluks, et ma pole julgenud seda raamatut õieti kätte võttagi veel. Mihkli teose sisu jõudis mitmel muul kummalisel moel minuni. Raamatu tõttu tuli mul muuhulgas üks keskmise tugevusega kodusõda maha pidada. Olen püüdnud ikka selgeks teha, et tegu on ilukirjandusega, milles on tegelikkuse sugemeid, mida ei saa ometi täiesti tõe pähe võtta. Et huvitav lugeda oleks, tuleb kindlasti igasugu pikantsusi sisse pista.

Situatsioone ja koomikat on raamatus kardetavasti kõvasti edasi arendatud ja vinti veidi üle keeratud. Mihkel oli ka ise aeg-ajalt napsine ju toona. Teiste hiljem võimendamist leidnud juttude põhjal jne on seda raamatut küllap kirjutatud, mis ei vähenda üldsegi selle teose väärtust.

Vägev, et Mihkel selle raamatu tegi. Ta pani sellega totaalse paugu igasugustele elulooraamatukestele.

Mõiste “progepunk” on jäänud puust raua taoliseks oksüümoroniks isegi praegusel häbitute hübriidide ajal, kus ristatakse kõike. Su 80ndate teise poole looming on ometi progepungi vaata et üks parimaid näiteid.

Proge ja punk on mõneti ju lausa üksteist välistavad suundumused, üks püüdleb korrastatuse ja teine anarhilisuse poole. Eks progeks on ka hakatud kõiksugu muusikat nimetama, kus vähegi mingid kitarrikäigud ja arendused sees on. Kõik ei ole siiski proge. Gentle Giant – vot see on proge.

Ma ei ammutanud ka mitte niivõrd progest kui 1970. aastate jazz-rock’ist. Jeff Beck jm instrumentaalmuusika mõjutused tulid minu kaudu teinekord Singer Vingeri lugudesse sisse.

Samas tekstid ja muu rida oli meil jälle pungipoolne, kuigi Turist polnud muusikaliselt ka mingi punk. Päratrust oli pungi paroodia, aga mina ei olnud siis veel bändis. Kui üritad teha välja arendatud vormiga muusikat, siis see ei tee muusikast veel proget. Meie stiil on teada. See on neurorokk.

Aga liikuda tahtsid sa ju ikka arendatud, keerulise kompositsiooni poole. Selle nimel sai bändist mehi välja visatud. Kas Veljo Vingissaar oma lõppematu mölaga samalaadse Volmeri kõrval ja ettearvamatu, sugugi mitte motoorselt oma aparaadi taga püsiv Kerstenbeck olid ka liiga suured väljapoole kiirgavad isiksused, nii et te kõik koos hästi ühele väiksele lavale ei mahtunud, või nad tõesti ei viitsinud pilli harjutada?

Päratrusti mehed Kermik ja Arro tahtsid tegeleda oma erialaga ja lahkusid bändist. Tegemist oli ikkagi tollase ERKI bändiga. Jaak Arro on muidugi kaduma läinud rock-staar, Eesti mõõtmes isegi megastaar. Kerstenbeckiga olid muud erimeelsused, mitte muusikalised. Aga Vingissaar ei vedanud tõesti enam Singer Vingeri uusi lugusid kitarristina välja. (Kogu austuse juures, sorry, Vink!) Lood oli vaja ikka ka live’is ära mängida.

Ega jah Turisti koosseisuga paljusid Singer Vingeri lugusid poleks olnud võimalik teha. Seda silmas pidades sai Mihkel Raud bändi kutsutud. Aga isiksusi mahub lavale palju. Singer Vingeris on kõik erinevad isiksused ning see tuleb ainult kasuks.

Mingil hetkel tundus, et teil on suurepäraselt töötav lauludekirjutamise mudel käes. Lisaks pungilikule taustale ja teravatele tekstidele olid teie parimates lugudes mitte ainult hea hard-rock’i, vaid ka proge jooned, peale selle rahvalaulude ja ka ladinaameerika muusika mõjud, uue laine elemendid, katsetused räpi suunas jne. Te näisite tõepoolest sünteesivat eri stiilide ja traditsioonide energiat.

Neid “kõnna-kõssa” (1980. aastatel Singer Vingeri repertuaaris olnud setu rahvalaul “Ma lätsi läbi tsergo külä” – V.-S. M.) stiilis laule me enam ei tee, need on unustatud. Need olid kunagised Volmeri ponnistused etnolugude alal, mis on tänaseks õnneks tagaplaanile jäänud, kuigi uue plaadiga on meil kaasas ka üks kolme lauluga lisaplaat, millel Hardi, meid kaasates, oma etnoarmastust väljendab. Pärisplaadi lugude sekka need arendused siiski ei sobinud.

Tänapäeval tegeleb selle reaga juba umbes 30 bändi. Arvasin, et on libe tee hakata arhailisele asjale enda mõtteid ja joont juurde pookima. Tundus, et see läheb maitselagedaks. Las rahvamuusika olla omas mahlas ja väikeste vahenditega tehtud. Kui seda teha terve bändiga, siis pead sa igale pillile mingi partii leiutama ning see läheb lamedaks kätte.

Räpp sündis aga seetõttu, et mul oli valmis refrään loole “Ei midagi erilist” ja Volmer ütles, et teeks räpiloo. Sai siis proovitud ja sobis. Aga noh, mis räpp see on, see on meil teksti maha lugemine monotoonselt ühe noodi peal. Päris räppimine käib, nagu teada on, teistmoodi, see polnud meie rida. Kui hakkad ekstra igasugu muusikastiilide peale mõtlema, ei tule midagi välja. Tuleb teha ikka oma asja.

Teisi kultuurialasid hakkas 1990. aastate keskel vaikselt toetama kulka. Kui see toetus oleks tuntavalt laienenud ka rokk- ja levimuusikale, kas meil oleks neist aastatest järjestikused teie albumid?

Kulka poleks siin aidanud midagi. Diskorite ja raadiomeeste kartellikokkulepe tegi elavale muusikale toona ära. Oli tohutu diskobuum. Ega me laiali ei läinud, lihtsalt esinemised kuivasid täiesti kokku. Diskorid haarasid muusikas toimuva enda kätte. Ega hambad ristis bändi ei tee, kui publikut ei ole.

Raadio 2-l ja teistel raadiotel olid eetrisse lastava muusika osas mingid oma sisemised sobingud ja raadiod mängisid toona jumal teab mis asju, täielikku tümakat. Kui saad, otsi välja, mida mängiti 1992–1995 meie raadiotes. Miks see nii oli, ei tea. Need vennad, kes varem tagaplaanil olid, pääsesid vist siis kraani juurde ja surusid oma maitse peale. See, mis muusikat raadiost lasti, määras aga peaaegu sajaprotsendiliselt ära, mis massidele peale läks.

N Liidu ajal raadio roki mõttes ei lugenud väga palju, sest sealt lihtsalt midagi eriti ei tulnud, välja arvatud mõned saated, aga 1990. aastate alul kujunesid asjad teisiti. Elava muusika tegijatel enam tööd ei olnud, kõik hakkasid klubides diskol käima.

Yes tegi ka mullu üle kümne või enama aasta plaadi, mida võib taas korralikuks nimetada, Riho Sibulal ilmus samuti väga ilus plaat. Sedasorti üllitised on tõrjutud üsna muusikaajakirjanduse äärealadele, kriitikute edetabelitesse ei näi neil olevat lootustki jõuda. Teistel kunstialadel pole see päris nii. Oodatakse ja hinnatakse ikka vanameistrite Cronenbergi, Lynchi või Polanski uusi filme.

Muusikas käib stiilide esilolek mööda spiraali, iga tosina aasta tagant tulevad vanad ajad ja võtted tagasi. Muusik aga omandab oma käekirja ikka omas ajas. Ta võib püsida valitsevas muusikalises moes, aga pigem asub ikka n-ö juurtes tuhnima. Mis on väga õige! Filmis on see tsükkel pikem, aga näed, praegu jõuti jälle tummfilmini!

Miks siis võtsite taas plaaditegemise ette? “Suu laulab, süda läigib” on teil ju tegelikult esimene päris vahetult tehtud ja värskeid lugusid sisaldav album.

“Ärq ei lääq” oli ka valdavalt uus materjal, kuigi seal oli kolm Päratrusti ja Turisti aegset lugu ka peal. Uus plaat pidi tulema juba mullu Singer Vingeri nime all tegutsemise 25 aasta juubeliks. Paar lugu sai tehtud juba aastatel 2006–2007, aga siis juhtus mul õnnetus jalaga, nii et paar aastat ei olnud isu muusikaga tegeleda. Friday’s Deali plaat sai küll välja antud, aga see oli juba enne õnnetust praktiliselt valmis.

Singer Vingeri plaati juubeliks ei jõudnudki teha. Nüüd sai siis endid kokku võetud.

Põhialus on plaadil niisugune nagu meil ikka, ega Volmerit teistmoodi laulma ei pane ja mingit vajadust ju selleks absoluutselt ei ole! Helikeel ehk on veidi teisem. Lood ei ole enam nii keerulised, võib-olla. Selle nn progevärgi mõjutusi enam niipalju ei ole. Ülo Kriguli loos ikkagi on ja tabasin ennast teatud kitarripartii tegemisel “kuldsetes 70ndates” olevat.

Klahvpillid kõlavad kohati siiski äärmiselt huvitavalt, aga nad on kuidagi väga taamal.

Klahvpille on täpselt niipalju kui vaja. Meil on traadibänd ikkagi. Klahvpillid peavad ilusti täiendama seda asja ja hoolimata sellest, et klahvpille mängiv Ülo Krigul on n-ö bändi külalisliige, on ta supermuusik ja helilooja.

Volmeri hääl pole midagi nii kipakas. Teete talle ses osas kogu aeg liiga, Raud ka oma raamatus. Siiski, kas te keerulisema ja mitmekesisema repertuaari nimel rohkem ei raatsi laulmist omavahel ära jaotada kui praegu?

Volmeril on õudne hääl. Kipakas pole see üldse, detsibelle on selles nii, et hoia alt. Kui teised vennad laulavad 15 sentimeetri kauguselt, siis Volmer peab laulma meetri kauguselt, et mikrofon ellu jääks. Live’il oleme sättinud nii, et ei tuleks n-ö piiri peal laulmise lugusid järjest. Siis on kõik ok.

See uuel plaadil minu lauldud lõpulugu on selline klubiseltskonna hüvastijätulaul. Lihtsakoeline, täpselt sellisena tehtud. Tõenäoliselt me enam uut plaati ei tee. Tõenäoliselt...

Teile on tulnud ka uus sõnadekirjutaja?

Hardi Volmeril polnud väga aega tekste kirjutada, kuigi neli lugu on plaadil siiski tema tekstile. Ja ka Villu Kanguril polnud aega. Hardi soovitas siis Aapo Ilvest, kellega koostöö sobis, kes on kuuldavasti ka teistele tekste teinud ja kes tõi veidi noorema lähenemise meie sõnumisse.

Singer Vingeri uue plaadi sõnum on kohati justkui väga Päratrusti ja Turisti aegsete puberteediprobleemide juures tagasi. Eakaaslased nagu Riho Sibul muutuvad üha metafüüsilisemaks, raskemeelsemaks, ka su “Sõin ja jõin seal midagi” on võrreldamatult tõsisema temaatikaga plaat.

Ilvesele sai ka vihjeid antud. Valdavalt tegi ta muusika peale teksti, muusika oli enne olemas. Läks jah vähe kergemeelsemaks see aines, mõnedes tekstides ehk liigagi. “Sõin ja jõin seal minagi” on Friday’s Deal, mis on muidugi veidi tõsisem ja teistsugusem. Need on ikkagi eri asjad. Singer Vinger ei saa paljudel põhjustel olla samasugune kui Friday’s Deal.

Vaatasin, et ETV live’is ei mänginud te ei “Oi bljäädi” ega “Persepulka”.

Oh, selliste asjade peale ei vaadata vist enam hea pilguga. Mäletan, kuidas Rock Hoteli mehed uurisid omal ajal ühel koos antud kontserdil selle loo (“Persepulk” on mõnevõrra vulgaarne versioon Rock Hoteli suurimast hitist “Kikilips”) teksti, mis neil Volmeri noodipuldilt õnnestus näpata, ja suu oli kõrvuni. See on omaaegne Päratrusti lugu. Kui mina bändi tulin, oli see juba tehtud.

Mida te uuest eesti rokkmuusikast arvate? Kes on jätkuvalt põnevad muusikud su enda põlvkonnakaaslaste seast?

Spetsiaalselt ma seda väga ei kuula. Plaati tehes vältisin igasugust muusika kuulamist. Aga peale on kasvanud põlvkond, kes mängib väga hästi pilli. On 30ndatesse jõudvad pillimehed, kes mängivad muljetavaldavalt välja ideed, mis nad välja on mõtelnud, ja tegu ei ole malevalauludega kitarri saatel. Aga konkreetseks ei tahaks sellele küsimusele vastates minna.

Mis puutub muusikutesse, kelle tegemistes olen püüdnud sees olla, siis Frank Zappa suri 1993. Led Zeppelin läks Bonzo surma tõttu ka hingusele. Aga ikkagi 10 aasta jooksul 7+1 plaati. Jimmy Page, jah, ja see magus kauge teadmatus sundis mind 1972. aastal vanematelt kitarri nõudma. Robert Planti ikka jälgin, ta on endiselt hea. Rushi kuulasin 1980. aastate alguses ja käisin alles nüüd kontserdil. Jeff Becki peab ka mainima, ta igal aastal küll plaati ei tee, aga kui viskab autoremontimise kõrval kaltsu nurka (nagu kõlakatest kuulda on), siis teeb plaadi, millega tasub kursis olla. Ja muidugi Black Sabbath.

Mihkel Raud võtab kaalust alla ja mängib Lenna bändis koos Kiur Aarmaga. Kas sind ei tõmba sellises suunas?

Mihkel on siiski kümme aastat noorem teistest meie bändis, teda kutsuti sinna ja miks mitte seda võimalust kasutada. Teised meie seast mõjuks ses kontekstis võib-olla naeruväärselt, kuigi muusikalistes kooslustes, ma arvan, ei mängi vanus ilmselt mingit rolli.

Üldiselt vastatakse, et seda peavad kõrvaltvaatajad ütlema, aga milles seisneb su arvates Singer Vingeri peamine panus meie kultuuri.

Endalegi tundub imepärane, et meid nii kaua on platsil hoitud. Tõesti ei tea, millega see au on ära teenitud. Eks oleme ikka suhteliselt ausalt oma asja ajanud, pole oma nahast väga välja püüelnud. Igatahes, aitäh kõigile SV-meelsetele selle eest.
Laulavad ja läigivadSinger Vinger esitleb uut kauamängivat kontserdiga laupäeval, 17. märtsil Tallinnas klubis Rock Cafe. Erikülalistena teevad laval kaasa uuele plaadile tekste kirjutanud Aapo Ilves ja kitarrist Alar Kriisa.