Kolm küsimust: Inna Feldbach

tõlkija

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Mulle ja vennale luges ema ette venekeelseid muinasjutte. Seal olid saladuslikud korduvad vormelid, mis on tänini meeles, näiteks see, kuidas kangelane hobust kohale kutsub või kuidas kuningatütar saadab ta täbaras olukorras magama, sest “hommik on õhtust targem”.

See tundus alati nii halastav ja hea. Oli ka üks tegelane nimega kangakuduja Ganeša, kelle üle olen hiljem mõtisklenud, sest see on India jumaluse nimi. Kas ta kudus universumi kangast?

Kuid Ganeša ei ole looja, vaid aitab ületada takistusi. Ah, nüüd taipangi, miks ta kohal oli, kui muinasjutu tegelasele öeldi: “Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida.” See oli kõige mõistatuslikum lugu, mida tahtsime ikka ja jälle kuulda. Siis tuli uni ja vahel ütles üks või teine: “Ma magan, aga kuulan.”

Millist raamatut sooviksid illustreerida?

Ma sooviksin kujundada luuleraamatuid nii, nagu Eve Kask on kujundanud Kristiina Ehini “Kaitseala”. Kujutlege näiteks Alliksaart värvilisena! Üldiselt tahaksin, et minu kujundatud raamatutes poleks mitte üksikuid pilte, vaid et tekst suubuks värvi ja sealt tagasi askeetlikult üksnes iseendaks või et seda saaks koguni mitut moodi lugeda. Vikerkaares oli kord William Blake’i “Tiiger” seitsmes erinevas tõlkes. Kujundagem üks Alliksaare poeem seitset moodi. Üldiselt olen ma multimeedia fänn ja sellepärast tahaksin ka, et oleks palju rohkem audioraamatuid, mida autos kuulata, nii nagu mujal maailmas on. Ka inimhääle varjundid ja muusika kujundavad ja illustreerivad teksti.

Mis raamatu lugemisele teeksid kohustuslikuks igale eestlasele? Mis Eesti raamatu peaks tõlkima igasse maailma keelde?

Mind kohutavad sellised mõtted. Miks kohustuslikuks? Miks kohe igasse keelde? Inimestel on niigi liiga palju lugeda. Kord ütles Mart Velsker väga targalt, et palun, kas ei saaks kultuuri veidi ohjeldada, et seda poleks nii palju.