Kolm Küsimust: Katrin Rajasaare

Sõpruse kino levijuht

Millist raamatut sooviksid illustreerida?

Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” on fantastiline sellises astmes, et näpud hakkavad sügelema.

Illustreerimine oleks vähim. See raamat vajaks teemaparki üleelusuuruste täide, puu otsas vihtlevate ürgnaiste ja selges eesti keeles rääkivate karudega. Ussidest kubisev põlismets peaks asuma kohe Leiutajateküla kõrval ja luudest hiigeltiibadega kättemaksuihast kraaksuv vanaisa võiks vahel nunnumaale dessante teha.

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

David Nolani “I Swear I Was There. The Gig That Changed The World” väikese mööndusega. Peamiselt dokumentaalfilmilike intervjuudena üles ehitatud raamat ajab nende inimeste jälgi, kes käisid 4. juunil 1976. aastal Sex Pistolsi kontserdil Manchesteri Lesser Free Trade Hallis. Kontserti külastas umbes 40 inimest, aga kümned tuhanded väidavad, et nad olid seal. Ma tahaks olla selle raamatu autor, kui poleks seda õnnetut viimast peatükki, kus autor tunnistab, et teda polnud kohal. Ta oli liiga noor, et kuuluda nende hulka, kes sellest kontserdist ajendatuna panid aluse Manchesteri post-punk-liikumisele.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?

Filmikoolis tuli esimesel kursusel adapteerida Knut Hamsuni novell “Victoria” kujuteldavaks filmiks, mis lõppes minu jaoks terve novellikogu kiire sisseahmimisega. Mäletan end lugemas kogu esimest teost “Nälg” – pisut enam kui 150-leheküljelise jutu lugemise jooksul käis külmkapiuks vähemasti 20 korda ja ikka oli tunne, et pole midagi kõhtu saanud.