05.12.2008, 00:00
Kolm küsimust: Kersti Kreismann, näitleja
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik.
Praegu on mul sellele küsimusele raske objektiivselt vastata, kuna
olen ringiga “lapsepõlves” tagasi, loen unejuttu oma
pojatütrele.
Tema ühed kindlad lemmikud – Astrid
Lindgreni lood – polnud mu lapsepõlve veel jõudnud.
Aga kolm avastust olen viimasel ajal teinud küll. Ehmatusega
märkan, kui julmad on tegelikult vanad “armsad” muinasjutud,
nii et mul on olnud kiusatus ette lugedes sujuvalt teksti redigeerida, et
“pehmemalt maanduda”.
Omaenda vanu
lapsepõlveraamatuid nüüd üle lugedes oskan hinnata
tõelist lapsepärast jutustamist, küll tuleb aga tihti ette
arusaamatut sõnakasutust ja mõtteheietust, mis lapsele kuidagi ei
peaks kõlbama. Täiskasvanule muidugi veelgi vähem. Miks neid
raamatuid siis üldse kunagi kirjutati... Ühel hetkel märkasin,
et ma pole peaaegu üldse ette lugenud luuletusi, ometi on luule mu enda
lapsepõlvest nii eredalt meeles, kas või näiteks Ernst Enno.
Olen nüüd püüdnud seda lünka täita.
Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale
eestlasele?
Suhtun sõnasse “kohustuslik”
mõningase ettevaatusega, liiga palju mälestusi, mäletamist
minevikust seoses selle mõistega. Aga Oskar Lutsu “Kevade”
ongi arvatavasti iga eestlase vabatahtlik “kohustuslik”
raamat.
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel
kirjutada iseenda oma?
Ma tean, et olen kunagi öelnud
midagi sellist, et Viivi Luige luuletused on “minu omad”, et kui ma
oskaks luuletada, siis tahaksin teha just niisuguseid, teeksingi. Ja tema
“Seitsmes rahukevad” on romaan, milles köidab mind palju: see
isesugune kargus ja tõsidus, lapse unistuste ja tegelikkuse
koosmõju, samas tema suveräänsus suurte inimeste maailmas, see
iseenesestmõistetav loodusesse minek, loodusega koos olek. Ja muidugi
meie ühine aeg, selline, nagu ta meile antud oli. Ma tunnen selles
raamatus väga ära oma lapsepõlve ja kasvamise. Aga autor olgu
ikka Viivi.