Praegu on mul sellele küsimusele raske objektiivselt vastata, kuna olen ringiga “lapsepõlves” tagasi, loen unejuttu oma pojatütrele.


Tema ühed kindlad lemmikud – Astrid Lindgreni lood – polnud mu lapsepõlve veel jõudnud.


Aga kolm avastust olen viimasel ajal teinud küll. Ehmatusega märkan, kui julmad on tegelikult vanad “armsad” muinasjutud, nii et mul on olnud kiusatus ette lugedes sujuvalt teksti redigeerida, et “pehmemalt maanduda”.


Omaenda vanu lapsepõlveraamatuid nüüd üle lugedes oskan hinnata tõelist lapsepärast jutustamist, küll tuleb aga tihti ette arusaamatut sõnakasutust ja mõtteheietust, mis lapsele kuidagi ei peaks kõlbama. Täiskasvanule muidugi veelgi vähem. Miks neid raamatuid siis üldse kunagi kirjutati... Ühel hetkel märkasin, et ma pole peaaegu üldse ette lugenud luuletusi, ometi on luule mu enda lapsepõlvest nii eredalt meeles, kas või näiteks Ernst Enno. Olen nüüd püüdnud seda lünka täita.



Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?



Suhtun sõnasse “kohustuslik” mõningase ettevaatusega, liiga palju mälestusi, mäletamist minevikust seoses selle mõistega. Aga Oskar Lutsu “Kevade” ongi arvatavasti iga eestlase vabatahtlik “kohustuslik” raamat.



Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?



Ma tean, et olen kunagi öelnud midagi sellist, et Viivi Luige luuletused on “minu omad”, et kui ma oskaks luuletada, siis tahaksin teha just niisuguseid, teeksingi. Ja tema “Seitsmes rahukevad” on romaan, milles köidab mind palju: see isesugune kargus ja tõsidus, lapse unistuste ja tegelikkuse koosmõju, samas tema suveräänsus suurte inimeste maailmas, see iseenesestmõistetav loodusesse minek, loodusega koos olek. Ja muidugi meie ühine aeg, selline, nagu ta meile antud oli. Ma tunnen selles raamatus väga ära oma lapsepõlve ja kasvamise. Aga autor olgu ikka Viivi.