Teen enda ja eestlaste elu lihtsamaks: ise hiilin vastamisest kõrvale, eestlasele aga soovitan lugemiseks raamatu asemel hoopis üht motot raamatust “Avaldatud Mudist. Ratsukäik”. Ja moto Mudistilt kõlab nii: “Ähvardus: allumatus mistahes printsiibile tähendab allumist madalamale printsiibile”. Vahedalt öeldud: sobib paika panema kodukootud kõigekukutajaid (selline inimtüüp on muide täitsa olemas!), sõimuvabaduse kaitsjaid ja muid mõtteta madistajaid.

Raamat ise on mul alles pooleli; seegi tundub hea, nagu ka Mudisti pildid head on. Aga kohustuslik pole neist muidugi ükski.

Mis raamatut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?

Üldiselt tasub pea kõiki raamatuid sõpradele laenata, see teeb neid ainult paremaks (raamatuid muidugi, mitte sõpru; sõbrad on niigi armsad, ükskõik mida nad loevad). Aga on tekste, mida ei laseks hea meelega laia ilma ringi uitama. Minu jaoks on üks selline näiteks “Suur Must Viiding”, Juhan Viidingu kogutud luuletused. Mitte et ma seda väga tihti loeks. Aga on selline alateadlik tunne, et elus võid vahel sattuda olukorda, kus tahad Viidingu raamatust midagi uuesti üle lugeda. Tal on ju pea iga olulise asja kohta midagi öeldud.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?

Minu jaoks on lahe raamatumälestus eelkõige see, kui pärast lugemist on tunne, et maailmas on sinu jaoks lahedalt ruumi ja mingid kitsukesed mõtted ei nööri kurku kinni. Nagu näiteks pärast García Márqueze parimaid pakse romaane. Kui ma õigesti mäletan, siis üks esimesi seda sorti lahedaid lugemiselamusi oli Salingeri “Kuristik rukkis”, seda kusagil murdeeas.