Kolm küsimust: Mirjam Tally, helilooja

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

"Eesti rahva ennemuistsed jutud", Ottfried Preussleri "Krabat", "Oli üks ninasarvik Otto", Astrid Lindgreni "Pipi Pikksukk" muidugi. Väiksena armastasin muinasjutte, suisa kogusin muinasjuturaamatuid, mingitel kirjanduslikemal elumomentidel olen ka ise üritanud muinasjutulaadseid lühijutte kirjutada. Müstikasse kalduvad teemad, nõidus vms ("Krabat") olid ka põnevad, kuidas reaalses maailmas ilmvõimatuna näivad asjad saavad äkki võimalikuks. Mina olin selline unistaja-tüüp, kes luges palju, kõikvõimalikud seiklussarjad said ka mitmeid kordi läbi loetud. "Pipi" meeldis juba sellepärast, et peategelaseks on väike isemeelne tüdruk, kellega oli hea ennast samastada, tüdruk, kellel oli julgust ja pealehakkamist.

Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?

Sattusin mõni aeg tagasi lugema Kristiina Ehini luulekogu "Kaitseala", kui see 2005. aastal oli just ilmunud – tema ökoloogiline mõtteviis tundub mulle hingelähedane, nautisin ka väga selle kujundust. See on küll helge õhtueelne lugemine. Oma luulehuvi tõttu hoian eesti luuletajail silma peal, mida uut neilt on ilmunud ja kas on ilmunud midagi sellist, mis noorel heliloojal sünnib ära viisistada. Siin kaldun küll küsimusest kõrvale, aga minu jaoks on põnevaid avastusi pakkunud ka Indrek Hirve ja Hasso Krulli luule. Ja loomulikult elav kokkupuude elus luuletajaga (ja ka koostöö), mitte lihtsalt nende loomingu lugemine. Nii et luule lugemine enne uinumist on minu jaoks parim teraapia.

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma? /* Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?

Nendele kahele küsimusele sobiks hästi vastata, et Hasso Krulli eepos "Meeter – Demeeter". Fantastiline, kuidas autor põimib pärimuslikke legende, müüte vms enda stiili ja fantaasialennuga.

Teisele küsimusele vastates – Hasso võttis minuga mõni aasta tagasi kontakti, et ta soovib seda eepost Peeter Lauritsa juures Kütiorus ise linti lugeda ja et kas ma saaks teda muusikaliselt abistada selle lindistusega seoses (see oli vist aastal 2003). Kutsusin siis kampa ka Jaak Johansoni ja Peeter Salmela, ning Peeter tõi Kütiorgu kaasa ka terve autotäie eksootilisi pille. Nii saimegi ühes Hasso sõpradega ja Kütioru looduse väel ja toel selle salvestatud, lugemise vahepeal sai ka jämmitud kõiksugustel imetabastel muusikainstrumentidel (trummid, kalimbad, didgeridoo, jpm) – tekkis kuidagi eriliselt kordumatu õhkkond, mida on raske sõnadesse panna. Võimas.