Kolm luulekogu
Kolm luuleraamatut, ainsaks ühisjooneks kirjutamisvorm. Kaks neist autorikogu, kolmas raamat-postkaardikogu. See viimane näib olevat üsna populaarne koostamisviis. Et valime välja halearmsad luuletused ja koostame kogu, küll müüb. Pealkiri on ju ilus: «Puuduta oma ligimest». Ja postkaartidel iseenesest pole ka viga midagi. Lembeluuletuste kohta vaata et õnnestunudki. Sirvisin kogu ja mõtlesin, et kellele küll selliseid postkaarte saata. Armsale? Sõbrale? Tuttavale? Ilmselt ei saadakski, sest luulekogu kui kogum ilu väärib kohta teiste luuleraamatute seas.
Villem Valme «Artur Tõhu unenägu» on siin-seal meedias kajastust leidnud. Küllalt kära esimesest vasikast. Kahju on lihtsalt neist vaesekestest, kelle debüüt möödub sama märkamatult kui kevadine vihmahoog. Kogu esimene kolmandik ei kannata kriitikat, aga võibolla oli see vajalik, et need, kes vähegi viitsivad sirvida, saaksid arengust aimu. Selle kogu kohta võib öelda: kes otsib, see leiab. Kass joob oranži piima ning ta kõhus on vorst. Ning mees läheb kusele.
Luuleread «On karge läänemere tuul» ning «Ahing ahvenat ei püüa» on vast sobivad iseloomustamaks luulekogu. Mida/keda autor siis püüab? Aega, tuult või puid? Või kõiki korraga? Korraga kõike ei saa, kuid «saab põgeneda ära kaugele merele» ning sealt mõtteid selgida lasta. Just seda Ahing teebki. Puhastab mõtteid ja püüab tuule suunda kätte saada. Kunagi ehk õnnestubki, enne kui luuletaja «sõnatult kooleb».
Autorikogude puhul väärivad eraldi märkimist kujundus ja illustratsioonid. Eriti käib see viimase raamatu kohta. Turul pole just palju nii maitsekalt välja kukkunud teoseid.
