LIHTSALT VILJAKAS: Jan Kaus eksperimenteeris kahtlases suveromaani žanris. VALLO KRUUSER
Jan Kaus “Koht” (Postimees)
Indrek Hargla “Seiklused semiootikutega” (Eesti Päevaleht)
Inno Tähismaa “Tüdrukute klubi” (innojairja.blogspot.com)


Jan Kausi ja Indrek Hargla romaanid ilmusid järjejuttudena päevalehtedes, ­Inno Tähismaa oma vaid blogis. Aga kõik nägid ilmavalgust enam-vähem samal ajal ning kuna ma ise lugesin neid retrospektiivselt arvutiekraanilt, on nad minu jaoks identse formaadiga.

“Koht” reklaamiti välja kui interaktiivne tekst, mille netikommentaare autor võimaluse korral kasutab. Üsna oodatult polnud neist mingit tolku. Netikommentaarid on üldse hoomamatu nähtus nagu tuulelipud ning mingit tuge nad ei paku. Kui näiteks lehes ilmuks uudis sellest, et Vanilla Ninja jätab ära oma Eesti-turnee, siis tuleks selle kohta ilmselt umbes kakssada asjassepuutumatut kommentaari, millest pooled väidaksid, kui nõme, ja pooled, kui lahe see bänd on.

Nõnda et kui ajakirjanik uhkustab kommentaaride arvuga oma loo online-versioonile, on see sisuliselt sama, kui inimene pärast rahvarohke tänava läbimist uhkustab sellega, kui palju teda sellel müksiti, togiti ja võmmiti. Aga kui ajakirjanik peabki “rahvarohkeid tänavaid läbima”, siis kirjanikul pole vajadust sinna oma nina toppida.

See-eest tegid “Koha” kommenteerijad minu eest põhjalikult ära arvustajatöö, nii et alatu oleks olemuslikumaid momente kõrvale jätta.  

Näiteks: “Eeldatavasti saame me mõnes järgnevas peatükis teada, et Kalle naabrinaisel, Margitil, on kass, kelle ta ostis turult ühe vana naise käest, kelle nimi, muide, on Maimu ja kelle mehel, Elmaril, on vana, kollane žiguli, mille avatud aknast kostub – mitte väga kõvasti, kuid siiski kuuldavalt – iga päev Raadio Elmar. Ja kui Elmar on liigse pudeli õlut joonud, siis ta hakkab alati kõigiga vaidlema, et Erki Nool ikkagi astus Sidneys kettaheiteringis joonele ja kulla oleks pidanud saama Šebrle, jne. Nii võib 5 aastat seda juttu veeretada.”

Midagi sellist järgnevates peatükkides pole (Noole-teema käib küll läbi, aga see on ilmne liigliha), samas romaan sellest midagi ei võida ega kaota ka. Viis aastat pole isegi liialdus, arvan, et võib ka viiskümmend.

Kausi jutu põhipuudusest saab aimu, kui anda kaugeltki mitte ammendav loetelu üksnes esimeses neljas osas käsitletavatest probleemidest: ökoloogia, ääremaastumine, valglinnastumine, turism, sensitiivid, anglitsismid, meeste identiteedikriisi erinevad avaldumisviisid, meedia, perestroika, alkoholism, tarbimiskultus, majandus, laevandus, pudelikildude kogumine (ma ei teagi, mis “fila...” või “filo...”). Nii laialt ei võtnud isegi Tammsaare ette.

Hämmastav, et selle rikkuse kõrvale mahub nii palju tühja juttu. Näiteks. “Järgmine osa soovib kinnitada, et inimese muutumine on võimalik. Samuti võivad olla võimalikud juhuslikud kohtumised, millest saavad ka tähenduslikud juhtumised.”

Kaus lubas enne loo ilmutamist, et pakub groteski, ja pidaski enam-vähem sõna. Mulle meeldis eriti vallavanem, kes eelistab looduskaitsealale ebaseaduslikult maha pandud prügilasu koristamisele valla karaokevõistluste poolfinaali. Kaus on episoodimeister. Üksikud lõigud on tal väga sisendusjõulised, sidemed nende vahel aga hõredad või puuduvad üldse.  

Eelöeldu kehtib ainult “Koha” esimese poole kohta. Elustiiliajakirja Suur asutamisest alates muutub romaani süžee juba niivõrd kistuks, e t piinlik on eda si lugeda. Kui roolijoodik, kes oma sõbra surnuks sõidab, kutsutakse seejärel Eduerakonna poolt kohalikele valimistele kandideerima, pole see enam grotesk, vaid lihtlabane ogarus. Grotesk on nagu värviline nööp Imants Ziedonise “Hallis muinasjutus”: ilus tundub ta ikka ainult hallil taustal.

Olen autoriga pooleldi nõus, et tähtis pole mitte ilu, vaid lõhnavaba ilu. Aga ainult kunstlikust lõhnast vaba. Loomuliku lõhnata ilu on steriilne ja elutu ning “Koht” ise sinnakanti kisubki.  

“Koha” kohta võib siiski öelda, et see on tõsiseltvõetav ilukirjandusteos, mis kannatab ka tõsist kriitikat. Ainult järjejutu formaadile ebasobiv. Ja interaktiivsus on ilukirjandusele sama mis seale sadul.
 
Hargla “Seiklused semiootikutega”
aga nagu polekski ilukirjandus, vaid pigem mosaiik, viirastus või abstraktne maal. Kui mõjutajatest rääkida, tuleb esimesena meelde Hieronymos Bosch. Selle kõige selgem ja ainus loetav osa on saatesõna. Edasi nimetab Hargla näiteks Tartu Ülikooli Tarbatu Suurõpilaks, Eesti Maavallaks jne. Viimase seadused koosnevad ainult vanasõnadest ja rahvatarkustest. Nii palju kui Hargla edaspidi saatesõnas esitletavat miljööd näitab, nii palju on seda võimalik ka lugeda. Palju seda just pole. “Saamide loitsujoigude dihhotoomne reflektsioon” on Hargla enda teksti kõrval nagu kukeaabits.

Hargla pakub välja omaette maailma, mis on pigem visuaalselt kui mentaalselt tajutav. Esialgu jääb mulje, nagu oleks tegu noorsoojutuga à la Jaan Krossi “Mardileib”, aga peagi upub see kõikvõimalike kõrvalekallete laama alla. Ei saa öelda, et jutt oleks rumal või küündimatu, tegu on lihtsalt autori laialivalguva fantaasia sünnitisega, mille kohta pole vähimatki argumenti, miks see laiemat publikut peaks puudutama. Eriti pahad lood on siis, kui Hargla vaimukas püüab olla, see ei tule tal kuidagi välja. Kausil mõned pärlid siiski on. (“Ma ei taha, et ta oleks ettevõtja: ma tahan, et ta oleks ettevõtlik.”) 

Aga olgu üks väide ka Hargla kasuks: “Seiklusi semiootikutega” pole võimalik viit aastat kirjutada. See on lõpetatud taies.
 
Tähismaa lugu on pigem
Kausi kui Hargla paarimees. Kuivõrd jutu autor ning selle peategelane Ingrid on mõlemad ajakirjanikud, siis on ka autori suhtumine meediasse heatahtlik – erinevalt Kausist, kelle romaanis on meedia üdini võigas nähtus nagu mädapaisetega kaetud laip.

(Kusjuures see ei sega tal süüdimatult sellele mahukat kaastööd teha!)
Tähismaa on ajakirjanikuna säästlik sõnakasutaja (nojah, mis tal vigagi, polnud ju igapäevast tähemärkide arvu ette pandud) ning väldib ka teemade laialivalguvust, mis mõistagi võimaldab allesjäänutesse süvitsi minna. Veel iseloomustab “Tüdrukute klubi” mingi helge positiivsus, mis Harglal ja Kausil täiesti puudub. “Sul on uus diivan... ja nii pehme...” imestab peategelane Ingrid. Ingridi uue peika Peebu kohta arvavad aga tüdrukud (või mis tüdrukud nad ikka nii väga on, enamikul juba lapsed), et see on tore ja lahke mees. Mitte just rahas suplev Ingrid ei kavatsegi oma miljonärist sõbrataril kõri läbi närida jne.   

Tüdrukute klubi liikmed on armsad ja nunnud ning üsna sugulaslikud mitme “Koha” naistegelasega – Ingara (kelle õige nimi on ju samuti Ingrid!) sobiks sellesse suurepäraselt, Aive samuti. “Tüdrukute klubis&a mp;r dquo; ei juhtu mingeid sulepeast väljaimetud jõledusi, see on tükk täisväärtuslikku elu, küll primitiivset, aga mitte igavat. Seetõttu on see ka väga loomulik ning turvaline lugemine. Triipkoodi ja fonolukuga.

Üks Kausi idee peaks aga Tähismaale tänuväärset inspiratsiooni pakkuma. Nimelt ajakirja läbimüügi huvides iseenda seksivideote internetti riputamine.

Suvejutt kui selline on mõttetu žanr. (Iseasi, et suvel võib muidugi kirjutada nagu igal muulgi aastaajal, see on autori vaba valik.) Suvel on inimestel muudki teha kui lugeda, kuidas õnnetu üksikisa kolme naise vahel kannatab või Tarbatu karsklased molli saavad. Suvel juhtub nii palju huvitavat ja lõbusat, millest lehtedes kirjutada ja mille juurde saab ilusaid värvirikkaid pilte avaldada.

Õige eestlane loeb hoopis jõulujutte. Neid kirjutas isegi Tammsaare.