Näituse avakõnes ei jätnud Harry Liivrand mainimata 1938. aastal kunstihoones toimunud Belgia kunstinäitust, mis kingiti tervikuna Eesti riigile ja hävis Eesti Kunstimuuseumi põlengus 1944. aasta märtsipommitamise ajal. Niisugused kollektsioonid kingiti ka Lätile ja Leedule ning neid võib siiani Riia ja Kaunase muuseumides näha. Belgia maali tugev kohalik koloriit, lopsakas maalikäsitlus valdavalt mahlaka, pastoosse faktuuriga avaldasid mõju pallaslastelegi, kes võisid belgia maali näha näitustel Riias 1927, 1932 ja 1938. Tollal valitses kogu Euroopas realistlik suund, modernistlikud voolud olid marginaliseerunud, autokraatlikes riikides põlu all ning Kolmandas Reich’is jälitatud kui “entartete Kunst”. Paljud modernistid emigreerusid teatavasti USAsse, kuid kohapealse kunstinoorsoo seas hakkas kasvama vastupanu – kunstiline resistance.

Üks selle esimesi manifestatsioone oli “20 noore prantsuse traditsiooni maalija” näitus Pariisis ja 1943. aastal tekkis samuti moodsa prantsuse maali järjekestvust toonitav Maisalong; abstraktse kunsti võidukäik pärast sõda tipnes 1949. aastal avatud Uute Realiteetide Salongis. Nii et CoBrA ei tekkinud Pariisis tühjale kohale, tema toitepinnases on mitu olulist elementi. 1945. aasta paiku innustus Jean Fautrier’ abstraktsioonide krobedast faktuurist Jean Dubuffet, kes hakkas samuti värvitaignasse segama liiva, kruusa jne, et saavutada robustne alus, millele sobiks kritseldada ja väheste värvidega maalida jõuliselt primitiivseid, loodusrahvaste, laste või vaimuhaigete kunstist inspireeritud kujundeid. 1947 toimunud rahvusvaheline sürrealistide näitus Pariisis kutsus esile vastakaid reaktsioone kunstinoorsoo hulgas, kes kippus sõjaeelsetest kuulsustest – Magritte’ist või Dalíst – rohkem hindama Paul Kleed, Joan Miród või sürrealismist lahkulöönud André Massoni. Jackson Pollockit teati küll Veneetsia biennaalide põhjal (näiteks, Georges Mathieu), aga talle laiema tuntuse toonud esimene isiknäitus Pariisis oli 1952. Pariis oli sõjajärgseilgi aastail koht, kus alatasa midagi toimus ja mille tõmmet ei tundnud mitte ainult alla kolmekümnesed, aga ka palju vanemad kunstnikud (Bram van Velde). Taanlane Asger Jorn,üks rühmituse asutajatest, läks sinna juba 1936, et õppida Wassily Kandinsky kui abstraktse ekspressionismi rajaja juures, ent maabus siiski Férnand Léger’ “Kaasaegses akadeemias”.

Eks rühmituse CoBrA asutamine (nimetus osavõtjate kodulinnade – Kopenhaagen, Brüssel, Amsterdam – algustähtedest) 8. novembril 1948 Café Notre-Dame’is oli ka omamoodi põhjapoolsete maade koondumine, et oma modernsust teadvustada. Asutajaliikmed olid Asger Jorn, hollandlased Karel Appel, Corneille, Constant, belglased Christian Dotremont ning Joseph Noiret. Dotremont oli just selle eel tekitanud rühmituse “Revolutsiooniline sürrealism”, mille manifesti pealkirja “Asi on otsustatud” panid cobralased enda jaoks minevikuvormi. Belglastest liitusid CoBrAga veel Pierre Alechinsky (1927), Louis van Lint, Serge Vandercam, prantslastest Jacques Doucet. Nimetatuist on antud kollektsioonis esindatud Appel, Dotremont, Alechinsky, van Lint, Vandercam. Koguja, käesoleval aastal lahkunud Thomas Neirynck on silmas pidanud eeskätt abstraktse maali arenguid Belgias ja nendega võimalikult seonduvalt – Prantsusmaal. Siin leiame töid pariisistunud sakslastelt – Hans Hartungilt ja Raoul Ubacilt, mõiste “lüüriline abstraktsionism” lansseerijalt Georges Mathieu’lt, Pariisis kuulsaks saanud belglaselt Henri Michaux’lt, kes tõi oma Ida-reisidelt kaasa kalligraafiavaimustuse ning joonistas mingist jõulisest puhangust haaratud joonistusi – näen tema mõju isegi Eerik Haameri Põhja-Rootsi piltides põdrakarjadega. Kuid näitusel pole siiski üksnes moodsa kunsti ajaloos juba kinnistunud meistrite krestomaatilised teosed. Noorimaid eksponente on Yves Zurstrassen (1956), kelle 1980.–90. aastate teosed esindavad väärikalt belgia abstraktset maalikultuuri, langedes ühtaegu järjekordse uusekspressionismi laine aega.

CoBrA kujutas endast ekspressionistlikku vastukaalu mitte ainult quasi-akadeemilist kujutuslaadi viljelevale sürrealismile, vaid ka Prantsusmaal kultiveeritud harmoonilisele, “pehmele” abstraktsionismile, rafineeritud dekoratiivsele maalilisusele üldse. Cobralaste looming säilitas sageli sideme figuratiivsusega. Rühmitus läks 1951 laiali, ent osa liikmeid tegutses hiljem teistes ühendustes (“Situationnist International”,1957). Vahest pole iga asi sel näitusel suisa šedööver. Kuid tervikuna demonstreerib see jõulist temperamenti, tundlikkuse säilimist ka robustsema väljenduslaadi puhul, emotsiooni ja kunstilise instinkti usaldamist, mis kandub üle ka vaatajale, ning sügavale ulatuvat traditsiooni, millele viitab Vandercami maal “Mina ja maskid. Kummardus James Ensorile” (1967).

Paljud kunstiinimesed olid avamisel seda meelt, et näitus on meie kunstielus suursündmus. See on tore sissejuhatus Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna aastasse. Väljapanek on korraldatud Neiryncki kogust Fondation Roi Baudouini, Brüsseli Vaba Ülikooli ja Monsi Kunstimuuseumi kaasabil. Olgu märgitud, et 2015 saab Euroopa üheks kultuuripealinnaks Mons.
Cobralase klassika: Bram Bogart. “Streepvlak”, 1962 (Jaanus Heinla)