Kolmekesi Savisaare vastu
"Brigaad 3" (fotol) kohta alustan heast, kuigi seda on detsembris käivitunud meditsiiniteemalise seriaali kohta vähem öelda kui halba. Seni viimase (viienda) osa viimane veerandtund, kui Anti tütar isale naist otsis ja leidiski, oli hoogne, "Õnne 13" või "Kodu keset linna" halli üksluisusega võrreldes ootamatult ehe ja igas mõttes hea mängufilmi tasemel. Hea roll eriti Laura Kivistult.
Siiski jäi segaseks, milliseks oleks kujunenud kolmiku edaspidine alluvussuhe. Tütar vajas ema ju selleks, et see tema eest hoolitseks. Ise hoolitses ta aga juba isa eest. Kas isa oleks edaspidi hakanud hoolitsema ema eest, kujundades nõnda välja ringkäenduse, või oleks muutunud lapselapseks?
Muu osa niivõrd imponeeriv ei olnud. Üks kolmest peategelastest on karm mees Toomas (Jan Uuspõld). Ira (Maria Soomets) ei ole tegelikult lits. Ta vajab ainult natuke hellust ning peab sellepärast ka abielumeestega magama. Ka Tooma karmi maski taga peitub tegelikult midagi muud. Mis täpselt, võib ainult aimata, sest mees on ikkagi väga karm. Hellusevajaduse sunnil langeb Ira tema rüpest teise, mitte nii karmi, ehkki siiski suhteliselt karmi mehe, Anti (Margus Prangel) rüppe. Suhtedraamana on "Brigaad kolmel" lööki küll.
Täiesti ilmaasjata tolknesid kõik kolm aga vahepeal ühe rinnavähki sureva naise juures ja isegi vist üritasid teda aidata. See oli igav. Kuna haige kodu oli koristamata, oleksid nad süstla ja hapnikumaski asemel võinud välja võtta tolmuimeja. Ja nalja pärast haige enda ka sellega üle lasta. Õnnetu oleks enne surma vapustava elamuse saanud.
Kiirabiürbid, mis näitlejail suure osa seeriast seljas olid, mõjuvad ebaesteetiliselt. Parem võiks tegevuse viia 18. sajandi rokokoolossi miljöösse. Oleks vähemalt, mida vaadata.
Paraku oleneb kõik kontekstist. Napilt veerand tundi pärast "Brigaadi" algas Kalev Spordis Tallinna linnapea Edgar Savisaare otsesaade ja selle kõrval kahvatus ka seriaali osaline hea. Esiteks oli südantliigutav mõõdutundetult kaua näidatud luukõhna vähihaige järel vaadata meest, kes on kõikidel söögiaegadel korralikult kodus olnud.
Teiseks ei kaunista inimest mitte motiveerimatu hüplemine ühest suhtest teise, vaid tagasihoidlikkus. Just viimast näitas üles Savisaar, kui ta rääkis, et Tallinna linn on üle tuhande aasta vana ja Eesti Vabariik on selle kõrval tatise ninaga poisike, kellel "kahtlemata kulub küpsemiseks aega". Aga jättis puhtast malbusest lisamata, et kõik need tuhat aastat on ju tema ise linnapea olnud.
Kolmandaks mõjuvad positiivsed sõnumid paremini kui surm, kannatused ja sassiläinud inimsuhted, sest viimaseid on nagunii palju rohkem. Savisaarel oli palju positiivset öelda (Vladimir Panov on väga hea inimene; Elmar Sepp on väga aus inimene). Ja teatades, et tallinlased on palju rohkem sünnitama hakanud, oli ta nii õnneliku näoga, nagu oleks ise äsja kolmikutega maha saanud.
Neljandaks on otsesaatel oma kordumatud võlud, mida konserviga võrrelda ei saagi. Jubedad hääled, mida stuudiotelefon iga kõne ajal tegi, mõjusid palju verdtarretamapanevamalt kui sureva ema rinnal nutvad lapsed.
Et "Tele-Tallinnas" esialgu telefoniküsimusi kuulda ei olnud, ei oma mingit tähtsust. Enamik neist olid nagunii mõttetud ja mõttekatele (miks Savisaar vastandab Tallinna linnavõimu ja riigivõimu) vastas jälle linnapea mõttetult.
Mõlema seriaali muudaks jätkusuutlikumaks tegelaste lõimimine. Doktor Toomas võiks "Tele-Tallinna" ajal aeg-ajalt Savisaarel vererõhku ja pulssi mõõta ning siis tunnustavalt pöidla tõsta. Viimane omakorda võiks brigaadile järjekordsa suhtejama leevendamiseks rääkida, kuidas tänu tema targale alkoholipoliitikale satub üha vähem purupurjus lapsi lastehaiglasse.
