Kolmemõõtmeline Anneli Tammik
Ehtekunstnik Anneli Tammik pälvis sel sügisel oma seeria (2D - #D credit) eest Ede Kurreli nimelise aastapreemia ning tema tööd on hetkel näha tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel “Laegas”. Anneli silmis on alati olnud mingi säde, mis on lubanud aimata sihtmärgist, mille poole ta pidevalt liigub. Ta on olnud isepäine, kuid seda mitte idiootsel peaga-vastu-müüri moel, vaid hästi mõistlikul viisil. Tema viimased tööd annavad aimu mingist täiuslikkusest ja mõttepuhtusest, mille nimel on ta aastaid tööd rüganud. Ma loodan, et ei pinguta väga üle, kui nimetan teda eesti ainsaks kaasaegseks ehte-disaineriks.
Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse ja Pedas kunstiteaduse magistrituuri. Loominguliselt oluline oli kindlasti ka kuu aega studeerimist šveitsi taustaga tuntud ehtelooja Christoph Zellwegeri juures Sheffield Hallami Ülikoolis Inglismaal. Kuna õpetajaga tekkis väga hea klapp, siis käis Anneli veel hiljemgi paar korda kuu aja kaupa Christoph`i juures assisteerimas. Need viimased praktikad olid edasise mõttemaailma kujundamisel väga olulised, tunnistab Anneli ise.
Õppetunni sellest, mida tähendab tööd teha suures firmas, sai Anneli töötades viis aastat Aurumis disainerina. Selle hinnaks oli täielik läbipõlemine ületöötamise ja loominguliste kompromisside tõttu. Neid, kes tahaks erilist ehet ei ole kuigi palju.
Hetkel on Anneli mõõtkavad muutunud väliselt palju ahtamaks – ta jagab koos peotäie teiste ehtetegijatega ateljeed Hobusepea tänavas – kuid tema tööd on muutunud seda tugevamaks.
Kas sa märkasid selle viie aastaga ehtefirmas Aurum ka mingit muutust klientide suhtumises? Kas kasvas peale nooremaid kliente, kes sooviks midagi originaalsemat?
Ei, kui siis mõned üksikud. Klientuur oli väga väljakujunenud, kes tavaliselt tellis paar korda aastas – sünnipäevadeks ja aastavahetuseks. Kuid enamasti klassikaliseid ehteid, mitte midagi erilist. Selles mõttes suhteliselt lootusetu seis.
Kuid nüüd vabakutselisena – kui palju teed sahtlisse ja kui palju tellimusi?
Sahtlisse teen vähe – see viimane ideeprojekt on üks neist. Peamiselt teen tellimustöid.
Kui palju sa saad klienti mõjutada?
Peamiselt teen ikka oma väljakujunenud ringile tellimusi. Neile, kes teavad, mida mult oodata võib. Küllaltki näitlik on see, et kuigi minu magistritöö järgselt valminud seeriat müüakse Nu Nordicus ja A-galeriis, siis kõige rohkem ostetakse neid ehteid ikkagi mu enda käest. Sest kunstniku juurde tulevad üldiselt need, kes teavad, mida konkreetselt loojalt oodata. Autoriehte soetamine nõuab eelnevat teadmist.
Kuidas sa ennast positsioneerid – oled sa ehtekunstnik või disainer? On see sinu jaoks üldse probleem?
Pigem ikka disainer. Minu mõtteviis on disainerlik – ma loon päris palju asju, mida on võimalik ka tiražeerida ja kasutan näiteks arvutit. Kuigi ega see ei ole oluline vahe - kunstnik kõlab lihtsalt liiga uhkelt.
Tead sa veel mõnd eesti ehtedisainerit?
Ei oska küll nõnda öelda.
Räägime tehnikast.
Kõigepealt teen asja arvutis ja siis saadan selle Inglismaale, kus kujutis söövitatakse roostevabasse teraslehte. Neil on seda tehnoloogiat kasutatud juba pea 20 aastat. Ühe seeria tegin ka kullatud roostevabast. Ka kuldamine tehti Inglismaal, sest Eestis ei ole nii peen ja kvaliteetne töö võimalik. Proovisin küll kooliajal terase kuldamist, aga jäi laiguline.
Kasutad sa arvutit palju? Meil on see ehtedisaini puhul veel suhteliselt erandlik.
Jah, kõigepealt mõtlen pliiatsiga asja läbi ning siis viin tavaliselt arvutisse. Arvuti võimaldab väga filigraanset tulemust. Mõnikord liigagi filigraanset – igal juhul hoiavad nii mõnigi kord need, kust ma oma asju tellin oma peast kinni.
Jälgid sa mingeid suundi või tehnikaid, mis annavad tooni ehtedisainis väljaspool Eestit?
Ma tegelen pigem pidevalt oma idee edasiarendamise ja täiendamisega. Oma spiraali-asja, millega lõpetasin Peda magistratuuri, ajan siiamaani edasi. Ka tehnikad tulenevad eelkõige konkreetsest kujundi-ideest. Viimaste töödega oli küll nõnda, et nägin fotosöövitust teraslehel ning siis tekkis idee kasutada seda oma loomingus, see tehnika sobib ideaalselt minu praeguste mõtete teostamiseks.
Kui palju on sind mõjutanud Christoph Zellweger näiteks? Sa ei taha niikuinii mulle eriti teisi mõjutajaid välja tuua.
Kindlasti on, kuid samas ühendas meid juba varem sarnane mõtlemine – muidu ma lihtsalt ei oleks tema juurde läinud. Teda ma võin juba pigem oma sõbraks nimetada.
On sinu jaoks oluline olla rahvusvaheliselt aktiivne?
Kindlasti on see väga oluline. Erialaseid kontakte küll veel eriti ei ole. Et ma kedagi erialaselt kummardaks, ka ei ole.
Kui oluliseks pead enda näitamist maailmale? Esined näitustel ja messidel?
See oleks ehk oluline. Kuid praegu on kõik läinud küll isevoolu teed, mul ei ole aega olnud selliste asjadega tegeleda. Siiani olen püüdnud teha nii, et endale meeldiks. Ja siis võib mõnikord üllatuda – ennäe, keegi teine ka märkab.
Sina võiks küll olla ideaalne kunstnik, kes end ka väljaspool turustaks. Sinu looming on originaalne ja samas tiražeeritav. Tean päris mitmeid suurepäraseid ehteloojaid, kes teevad liiga aeglaselt ja vähe, et müüa end väljaspool. Nõudlust oleks, aga pakkuda ei suuda…
Selline mõte küll on, aga siiani on see jäänud ettevõtlikkuse taha. Üksiküritajana võtab see väga palju energiat ja aega, aga eks aeg näitab.
Kuidas sa tagasi vaatad oma hariduse peale? EKA ja Peda.
Pedas olin ma esimene ja ainuke, kes lõpetas seeria ehetega ning ega keegi ei osanud ju mind erialaselt suunata. Olin nagu eikellegimaal. Teoreetilise osa juhendajaks oli mul Linnar Priimägi. Võtsin magistratuuris olles ka päris palju loenguid EKAst. Kuigi ma oleks tahtnud alguses õppida pigem EKA magistratuuris, olin ma kokkuvõttes väga rahul – sain teha just seda, mida tahtsin. Tegutsesin küllaltki kontrollimatult ja isepäi, mis mulle sobis suurepäraselt.
Kui palju sa tunned, et ehtekunstnikuks olemist pärsib meie mängumaa väiksus ja piiratus? Et on vaid üks kool, kus seda saab õppida ja üks koolkond… Ehtest on sunnitud kirjutama need, kes seda ise teevad, sest pole spetsiaalset ehte-koolitust saanud kriitikuid. Ise me organiseerime näitusi ja müüme. Kogu õhk on küllaltki mürgine ja verepilastuslik.
Loomulikult see pärsib ja on jube hea kui keegi väljastpoolt ütleb oma arvamuse. Kuid kas see mitte ei ole nõnda kõigil aladel Eestis?
Ma kardan küll, et eks see tõbi kummitab kõiki liiga kitsaid erialasid. Kuid maalis, sisekujunduses ja arhitektuuris näiteks on plats juba palju avaram.
Mina võtan sellist olukorda kui paratamatust. Sest tegelikult koolitatakse ehtekunstnikke niikuinii Eesti kohta küllaltki palju. Ja ehk ongi parem kui ise teame, mida ja kuidas teeme – kitsas, aga professionaalne ring on parem kui laialivalguv diletantsus.
Hüva, aga millist kontakti sa näed ehte ja inimese vahel? Tunnetad sa, et ehe on liiga pilvedes ja arusaamatu argitasandil? Masendab see sind ja proovid sa seda kuristikku oma ehtedisainiga mingilgi määral vähendada?
See ringkond, kellega mina suhtlen, need on ikkagi “teistsugused”. Jah, võib-olla on olemas mingi “potentsiaalne publik”, keda võiks veidi valgustada. Kuid inimest tänavalt küll ümber ei tee.
